Page 28 - TLÜ ajakiri

26 IKKAGI INIMENE
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 4 / SÜGIS 2013
et kui midagi teen, siis pean seda tegema pare- mini kui keegi teine terves maailmas. Noorena tahtsin tegelikult sportlaseks saada. Olin päris hea kõrgushüppaja. Pärast sõjaväge õppisin Moskvas treenerite koolis. Treenisin tolleaegse maailmarekordiomaniku Valeri Brummeliga. Kui sain aru, et olümpiavõitjaks ei saa, siis otsustasin spordist loobuda – lahkusin koolist päevapealt. Aeg polnud raisata. Mulle soovi- tati, et lõpeta vähemalt kool ära, käi üks aas- ta veel ja saad paberi kätte, kuid ei. Keskkooli lõpetasin pärast sõjaväge Moskvas eksternina.
24-aastaselt otsustasin minna õppima. Kuna ma polnud enam esimeses nooruses, paku- ti kaugõpet kusagil kergemas ülikoolis. Mina aga tahtsin minna ainult Moskva Ülikooli, sest see oli tolle aja parim kool. Sain sisse ja asusin õigust õppima.
Öeldakse, et inimesed on väga edukad, kui nad tunnevad kirge selle vastu, mida teevad. Kuidas Te õiguses nii edukaks saite, kui Teie kirg oli hoopis sport?
Minu kirg läks väga loomulikult üle spor- dist teadusesse. Tahtsin saavutada parimat ja kui ei suutnud seda teha füüsiliselt, siis otsus- tasin läbi lüüa peaga. Ma ei õppinud ainult juurat, vaid ka keeli ja lugesin väga palju. Mul on ka inglise-vene tõlgi diplom, sest lõpetasin paralleelselt filoloogiateaduskonna.
Mulle on öeldud, et Rein, sinust ei saa juristi. Sa oled filosoof. Samas on öeldud ka, et filosoo- fina ei teeni midagi, küll aga juristina.
Olen võrdlemisi pragmaatiline paljudes küsimustes, näiteks koosolekuid juhtides. Seal ei lobiseta, ühte küsimust ei arutata üle mõne minuti. Teadlasena olen aga filosoofiline, teo- reetiline. Pooluste vahel valitsegu tasakaal.
Mis on Teid motiveerinud tegema era- kordseid asju?
Juhusel on suur tähtsus inimese elus. Mul on inimestega väga vedanud. Moskva ülikoolis oli mu õpetajaks Grigori Tunkin, rahvusvahe- liselt tunnustatud Nõukogude Liidu akadee- mik. Võib öelda, et tänu temale olen see, kes olen. Tema saatis mind õppima Haagi Rahvus-
vahelise Õiguse Akadeemiasse. Temalt laenuta- sin raamatuid, mida isegi Moskva raamatuko- gudes polnud. Tunkin ütles mulle tihti: „Rein, ärge tehke seda, mida võivad ka teised teha. See ei loe, kui teed midagi esimest korda Eestis või NSV Liidus. Loeb ainult see, kui te teete midagi esimesena või kõige paremini maailmas. Tegele ainult suurte asjadega, sest väikestega saavad ka teised hakkama.”
Teine mu suur mõjutaja oli rahvusvahelise õiguse professor ja hiljutine ÜRO rahvusva- helise kohtu president Rosalyn Higgins. Me olime samal ajal ÜRO Inimõiguste Komitee liikmed. Temata töötaksin võib-olla siiani Eesti Välisministeeriumis. Higgins kutsus mu Inglismaale ja tegi 1990ndate algul ettepaneku mind London School of Economics sajandi professoriks valida. Seal veedetud kaks ja pool aastat oli mu elu viljakaim aeg.
Kas olete pigem eestlane või maailmakoda- nik?
Üks ei välista teist. Olen elanud ja tööta- nud pikemat aega kolmes erinevas ühiskonnas (Eesti, Venemaa ja Inglismaa) rääkimata sel- lest, et olen töötanud ka USAs, Šveitsis, Hiinas ja Kesk-Aasias. Isegi Aafrika pole mulle terra incognito. Veel enne, kui Gorbatšovi nõuni- kuks sain, käisin päris palju Ameerikas.
Teadlasena usun, et on hea, kui inimesel on mitu vaatevinklit. Ühe künka otsast nähtav horisont on alati väga kitsas. Isiklikus suhtle- mises võib vaatevinklite rohkus tekitada prob- leeme - oled alati kellegagi vastuolus ja tunned end tihti üksikuna.
Te olete väga rahvusvaheline inimene ja Teid on raske Eestist tabada.
Praegu viibin Londonis põhiliselt selle- pärast, et mu perekond elab seal, kuigi nad käivad tihtipeale ka Eestis. Olin just sel näda- lavahetusel Londonis, kodus. Muidu jaotan ülesanded ära. Näiteks suvel olen Hiinas, kus esitlen oma raamatut, siis Jaapanis Rahvus- vahelise Õiguse Instituudi konverentsil. Veel esindan praegu ühte riiki rahvusvahelises ar- bitraažis, hiljuti esinesin Ungari parlamendis