Page 21 - TLÜ ajakiri

TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 7 / KEVAD 2015
TÕEPAEDTLAAJANDE 19
Just kunsti, kuigi võrreldes mitme muu kunstiga tehakse seda kogu kehaga.
Kõigepealt pead sa omaenda keha tunne- tama. Sul peab jõudu olema. Hingejõudu mui- dugi, aga füüsilist ka.
Teatriauhinna toonud „... and Blue” on tund aega pikk. Terve tund mõtestatud liiku- mist, mis samal ajal annab edasi nii emotsioo- ne kui ka meisterlikkust.
Nad on ainsad profid Eestis ...
... ütles pärast etendust tantsija, keda võib ka profiks pidada.
Tallinna Ülikoolil on vedanud, et tantsu õpetavad (loe: näitavad ka ette) profid. Jah, see võib olla mitteakadeemiline, tunnistavad õppejõud, aga sellele vaatamata oluline. Ei õpetata pelgalt intellektuaalsel moel, vaid ka tegevusega. Teadmine pluss suhtlemine pluss füüsiline sooritusvõime.
Tiina Ollesk on endiselt võimas. Keset etendust hüppab ta saali: algul ühele toolile, siis teisele. Pingirida rappub tema skandeeri- misest. Siis astub ta põrandale tagasi. Tema lii- gutustes on taas mõõdetus, täpsus ja veenvus.
Loomulikult peabki õppejõud selline olema. Energia nakatab. Kui ise käid, tõmbad ka tei- sed käima. Ning neil läheb lõpuks meelest, kui raske see kõik alguses tundus.
Inimeste kehakasutus ...
... on ülimalt väljendusrikas, tõdevad õppe- jõud. See on tohutu toormaterjal, mis on vaja tantsutehnikaga ühendada.
Aga mida oma kehaga kunsti tarvis teha? Ei midagi enamat, kui märgata ja jäljendada elu. Ning seda saab õppida ülikoolis.
Huvilisi jätkub. Tantsitakse väga palju: klu- bis, huvitegevusena, Koolitantsu konkursil. Nii paraneb rüht, lahtub tusatunne, kaovad niisama tühja jooksvad minutid.
Paljud tulevad ülikooli tänavatantsu, mee- lelahutusliku tantsu suunalt. Tants kui teatri- kunst pole seni olnud nende jaoks, kuigi oleks võinud olla. Nii alustatakse ülikoolis sellega, kust oleks tegelikult võinud juba jätkata.
Aga tants ei seisa nii ...
... kuidas seda Tallinna Ülikooli õpetatakse ja õpitakse, riigi rahakotile just väga lähedal. Sel- leks seisjaks on ballett. Ning pärimuskultuur – peame ju olema valmis ikka ja jälle tuhandete viisi tantsumurule tulema, et üheskoos öelda: me oleme eestlased, oleme alles, siin.
Ollesk ja Nõmmik on ka alles ja siin. Ütle- vad, et jah, Eestis on balletikool. Jah, sealt võiks tulla tantsijad Vanemuisesse ja Estoniasse. Aga lavalt tantsivad meile pigem välismaalased.
Loomulikult on meid sellel maal vähe, loo- mulikult oleme erineva pikkuse ja kehakujuga. Aga võtkem meid siis sellistena, nagu oleme! Lubage meil tantsida seda, mida me tunneme!
Tallinna Ülikoolis ...
... võib baleriin jõuda ka teistsuguse tantsu juurde. Nii tuli ülikooli õppima Xenia Ruda- kova. Janek Savolainen sai Tallinna Ülikooli haridusega Vanemuisesse tantsijaks, nüüd lavastas koreograafina „Meistri ja Margarita”.
Seega on kust alustada, on kuhu jõuda. Nõmmik ja Ollesk on pika tee järel jõudnud etenduseni „... and Blue”. Ning tudengid on käinud nende järel, järele jõudnud, tantsinud koos nendega.
Tants pole ka tantsijale ...
... ainus, mis rõõmustama ja muretsema paneb. Nii ei alusta Tiina Ollesk üliõpilasega tundi mitte tantsu-, vaid hingeteooriaga. Ning prak- tikaga. Kui mure rõhub, pole samm õige. Hoo- lides muutub aga ülikool perekonnaks.
Koreograafid on ammu käinud teed, millele mitmed akadeemilised üksused end alles asu- tavad. Märka tegijat, aga märka ka publikut! Kõiki ei saa võtta ühe mõõduga. Meid on siin Eestis nii vähe, et kellestki ei tohi kergel käel loobuda.
Etendus ei saa sündida ...
... kui pole koostööd, teine inimene ei tundu väärtuslik. See, kes sa oled, tuleb kõige selge- malt ilmsiks siis, kui sa teed midagi koos teis- tega.