Page 30 - Parimad teadustööd 2013/2014

30
TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK HUMANITAARTEADUSED
VÄGI
POTENCY Margus Ott
Meil on mitmesuguseid teadmiste allikaid. Näiteks teaduste vahendusel saame olla kursis hämmastavalt rohkearvuliste nüansside ja detailidega maailma kohta. Teisalt oleme, tundub, seespidiselt ja vahetult kursis sellega, mis toimub meie teadvuses – õigemini, “teadvus” ongi nimetus keha sellise intuitiivse kokkupuute kohta iseenda ja ümbrusega. Kuidas nüüd aga neid erinevaid teadmiste allikaid ühitada? Millises seoses on mu keha, mida uurib arst, kehaga, mida ma ise kogen?
Kuna inimene on äärmiselt keerukas olend, siis selliste põhiliste küsimuste paremaks mõistmiseks on paslik uurida lihtsamaid olendeid (Fraser 1982, Ruyer 1946). Nõnda võib välja pakkuda, et keha nimeta- tud kaks külge kujutavad endast igasuguse individuatsiooni kaht aspekti, mingi antud üksuse pööratust enesele ja teisele. Kehade pööratus teistele, väljapoole ilmneb nende mitmesugustest läbikäimisviisidest: elusolenditel on mõjutaju ringid (ta mõjutab ümbrust ja tajub seda, vt uexküll 2012), keemilistel ühendi- tel teatavad reageerimisviisid üksteisega jne. Keha pööratus enesele aga kujutab endast seda aspekti, mille varal on tegemist rohkem või vähem individueeritud üksusega. See on doktoritöö võib-olla harjumatu- maid väiteid, et eneselepööratuse aspektist ei räägita üksnes inimese, looma või üldse elusolendi puhul, vaid ka veelgi lihtsamatel tasanditel: molekulid, aatomid jne. Eneselepööratus märgib seda, kuidas ja kuivõrd on olendi erinevad aspektid läbi põimitud. Molekulgi moodustab teatava teoüksuse, mis käitub teataval spetsiifilisel moel, nii et ta osad pole ükskõikselt üksteise kõrval, vaid lähevad teataval määral üksteisele korda, “läbistavad” üksteist.
Erinevaid individuatsiooni vorme ja tasandeid saab nüüd kirjeldada teise- ja enesevahekorra keerukuse kaudu. Olendi teisevahekorra keerukust saame hinnata selle järgi, kui mitmekesised ja keerukad on tema läbikäimisviisid teiste olenditega (või oleks ehk täpsem ütelda, kui mitmekesiseid ja keerukaid lävimisvii- se mingi olendivorm suudab toetada, üleval pidada). Teisest küljest peab ka tema enesevahekord olema vastava keerukusega: evolutsiooni käigus arenevad selle jaoks välja ka mitmesugused mälutehnikad, s.t keerukuse teataval etapil (elusloodus) eristuvad spetsiifilised mälutoed (dNA, närvisüsteem, keel).
Kui me nüüd lõpuks jõuame doktoritöö pealkirja juurde, siis vägi ongi see, mis individuatsioonis (vt deleuze 2014a) eristub kaheks aspektiks (pööratus enesele ja teisele), mis omakorda evolutsiooni käigus keerustuvad. Vägi on see, milles lõppkokkuvõttes juurduvad ka nii teadus kui teadvus. Ontoloogia on otseselt seotud kosmoloogia ja psühholoogiaga.
Veel on visandatud doktoritöös ka seda, kuidas selline käsitlus võiks valgustada ja abistada meie elu ühiskondliku olendina ja meie vahekorda iseendaga ehk teisisõnu, kuidas kasvatada ühiskondlikku ja isiklikku väge. Vägi tekitab produkte, aga oluline on mitte nende külge kinni jääda. Selleks on tarvilikud mitmesugused peatamismehhanismid, et viivitada harjumuspäraste psühholoogiliste või sotsioloogiliste protsessidega. Niimoodi produkti juures “viibides” nõrgeneb tema lummus, me teataval määral vabaneme