Page 14 - Ajakiri-kevad-2020

IDA-EUROOPA
MINEVIK
üleilmsel areenil
Samade filmide vaatamine ja romaanide lugemine kujundab meile sar- nase ettekujutuse minevikust ja loob kokkukuuluvustunnet. Kirjandus- teosed ja filmid ei paku aga mitte ainult selliseid minevikupilte, millega me tahaksime end tingimata samastada. Nad tõstatavad ka teemasid, mida me ei taha mäletada, aga millest on siiski oluline rääkida.
Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse ja kultuurianalüüsi dotsendil Eneken Laanesel käivitus aasta alguses suurprojekt, milles ta uurib koos meeskonnaga, kuidas Ida-Euroopa teise maailmasõja ja nõukogude režiimi mälu on jõudnud kirjanduse, lmi ja kunsti kaudu globaalsele areenile.
Miks selle teema uurimine
on nii Eestile, teistele Ida- Euroopa riikidele kui ka tervele ühiskonnale oluline?
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Ida- Euroopa riigid võidelnud poliitilisel tasandil, et nende ajalugu tunnustataks rahvusvaheliselt. Võitluses on tihti kasutatud võrdlusi natsi- ja nõukogude režiimi, holokausti ja nõukogude repressioonide vahel. Need on tekitanud mujal maailmas palju mittemõistmist. See tunne, et meie ajalugu ja selle eripära ei mõisteta, on olnud valdav paljudes Ida-Euroopa maades.
Viimastel kümnenditel on palju raamatuid ja lme viinud Ida-Euroopa ajaloo üleilmse pub- likuni ja tekitanud suurt huvi. Samas aga kutsu- nud esile vaidlusi kohalikus kontekstis selle üle, kas see minevikupilt, mille mõni romaan või lm loob, on ikka õige. Näiteks võib tuua So Oksaneni romaani “Puhastus”, mis kümmekond aastat tagasi tekitas Eestis tulise ühiskondliku debati. Sama juhtus näiteks Pawel Pawlikowski lmiga “Ida” Poolas või Florian Henckel von Donnersmarcki linateosega “Teiste elu” endisel Ida-Saksamaal.
Miks soovite erinevate riikide mälukultuure uurida just filmi, kunsti ja kirjanduse kaudu?
Meie projekt ei uuri mitte niivõrd kohalikke mälukultuure, vaid kultuurimälu rahvusüleseid protsesse. Seda, kuidas Ida-Euroopa minevik jõuab teiste inimeste teadvusesse. Kirjandus, lm ja kunst on head uurimisobjektid, kuna nad levivad globaalselt. Neis loodud mineviku- pildid jõuavad tavaliste inimesteni mujal maail- mas paremini kui ajalooraamatutes kirja pandu või poliitilised vaidlused mineviku üle.
Miks just tõlgitud mälu?
Me oleme märganud, et kirjandusteosed ja lmid viivad kohaliku mineviku üleilmse publikuni “tõlkides” seda rahvusvaheliselt arusaadavasse keelde. Mida me tõlkimise all silmas peame? Seda, et minevikust rääkimiseks kasutatakse tihti mäluvorme, mis on välja kujunenud mujal, muudes mälukultuurides. Kõige sagedamini pärinevad need mäluvormid rahvusülesest holokausti mälust.
Näiteks Martti Helde palju rahvusvahelist tun- nustust pälvinud lmi “Risttuules” lõputiitrites on kirjas, et see on pühendatud nõukogude holokaustile. Holokaust on Euroopa juutide hä- vitamine natside poolt. Aga, mis on nõukogude holokaust? Selle määratluse abil Helde nii-öel- da “tõlgib” küüditamise kui ajaloosündmuse rahvusvaheliselt arusaadavasse keelde. Ta ütleb neile, kes küüditamisest suurt ei tea, et see oli midagi sarnast holokaustile. Mõnele osale rah- vusvahelisest publikust ei pruugi selline võrdlus meeldida ja see tekitab vaidlusi. Meie projekt on huvitatud just nendest vaidlustest.
14
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 14 / KEVAD 2020