• Aeglane üleminek rünnakult kaitsetegevusele - mängijad hilinevad oma korvi kaitsmisel algasetuse sissevõtmisega ja annavad sellega vastastele võimaluse kiir- või varajase rünnaku organiseerimiseks.
• Kaitsemängijate mitteratsionaalsed asetused oma hoolealuse ja palli suhtes - mängijad kaotavad nägemiskontrolli mängusituatsiooni üle ja seetõttu ei ole võimalik teostada efektiivset võistkondliku kaitsetegevust.

• Kaitsetegevuse kooskõlastamatus  ei võimalda   õigeaegelt kaaslastele abi osutada  või teostada teisi grupilise kaitsetegevuse vorme - ründemängijad mängivad kaitsjad üle oma  individuaalsete oskustega ja sissemängitud kombinatsioonidega

Paljud võistkondliku ründemängu printsiibid kehtivad ka võistkondlikus kaitsemängus. Raskus, millega võib tulla kokku puutuda õppides kaitsemängu, seisneb selles, et mitte kõik mängijad ei taha kaitses tugevalt  pingutada ja hästi mängida. Selle põhjuseks on vildakas arusaam, et hea kaitsemäng ei too endaga kaasa sellist kuulsust nagu edukas tegutsemine rünnakul. Seoses sellega tuleb mängijaid, ükskõik mis moel, motiveerida täiustama oma individuaalset ja võistkondlikku tegutsemist kaitses.

Ameerika üks edukamaid korvpallitreenereid Morgan Wootten on öelnud, et pöörab võistkondlikule tegustemisele kaitses rohkem tähelepanu kui kõigele muule, millest tänapäeva korvpall koosneb. Mäng saab alguse heast kaitsemängijast. Ükskõik kui kurvalt see kõlab aga kui ei ole kaitset ei ole ka mängu. Kaitsemängu tähtsuse rõhutamine ei tähenda seda, et sellele tuleb rohkem aega eraldada võrreldes teiste mängu komponentidega.

Kuulus Ameerika treener John Wooden küsis ühel seminaril treeneritelt, et millele nad treeningutel rohkem aega kulutavad - kas kaitsemängule või tegutsemisele rünnakul? Vastanutest 95% vastas, et kaitsele. Neile tuli üllatusena, et J.Wooden ise kulutab enam aega rünnakule. Tema väitel on rünnakut ja selle võtteid raskem õppida kui kaitsemängu.

Aeg ajalt on kasulik võistkonnale või mõnele mängijale eraldi meenutada kui oluline on tegutsemine kaitses ja kui suurt rolli see mängu lõpptulemusele osutab. Vähetähtis ei ole siinjuures rõhuda mängijate enseuhkusele. Seejuures tuleb seda teha sõbralikus õhkonnas, ilma solvamiseta. Kunagi ei tohi mängijat alandada, sest see ei anna head resultaati.

Tuleb meeles pidada, et peaaegu kõik mängijad võivad omandada kaitsemängu võtted  ja õppima mängima hästi kaitses. Aga kaugeltki mitte igaüks ei ole võimeline olema silmapaistev rünnakul.