Etnograafilise materjali seletused võivad võtta erinevaid vorme. Uurija ei pea tingimata valima jäiga idiograafilise ja nomoteetilise selgituse, st üksikasjade kirjeldamise ja universaalsete seaduste verifitseerimise, vahel (Neuman 2003: 440). Etnograafilisi meetodeid kasutav uurija loob välitöö materjalile ja kontekstile lähedasi seletusi ja üldistusi. See ei tähenda siiski seda, et kirjeldused oleksid lihtsakoelised ja kontseptualiseerimata. Iseloomulik on kasutada madalama ja väiksema abstraktsuse tasemega teooriaid, mis põhinevad konkreetsetele detailidele andmestikus. Induktiivse analüüsi tulemusel võidakse ka luua uus teooria, millega pakutakse sotsiaalse elu realistlik kirjeldus, suurendades selle kaudu konkreetse kultuuri mõistmist. Etnograafilisele uurimusele on omased detailirikkad, kontekstitundlikud ja sotsiaalse elu keerukaid protsesse või kulgu demonstreerivaid seletused. Uurija eesmärgiks on analüüsi lõpuks organiseerida spetsiifilised detailid sidusasse tervikpilti, mudelisse või omavahel seotud mõistete rühma.