Helikõrguste taju teooria
3. Helikõrguste taju arendatavusest
Muusikas on aegade jooksul jõutud nö kokkuleppele absoluutsete helikõrguste suhtes, mis annab võimaluse häälestada erinevaid pille koos mängimiseks. Heli kõrguse määrab võngete arv sekundis – sagedus. Sageduse ühik – Hz – on üks võnge sekundis. Traditsiooniliselt on häälestamiseks kasutusel esimese oktaavi la-noodi kõrgus, milleks on 440 Hz. Absoluutne kuulmine on nendel inimestel, kes suudavad kuuldud helikõrguste nimesid öelda või neid täpselt laulda.
3.1. Kaasasündinud sensoorne mehhanism
Vastsündinutega läbiviidud uuringutes esitati neile vaheldumisi vasakust ja paremast kõrvast 20 cm kaugusel 80 dB valjusega kõristi heli. Leiti, et vastsündinud orienteeruvad heli suunas (Muir ja Field, 1979). Samuti on tõestust leidnud vastsündinute võime ära tunda varem kuuldud helisid (DeCasper ja Fifer, 1980). Läbiviidud katses eelistamist leidnud ema hääle äratundmine seostatakse selle kuulmisega enne sündi. Sellele on kinnitust leitud katsetes, kus erinevatel gruppidel graviidsetel naistel lasti korduvalt lugeda ühte ja sama teksti, mis grupiti oli teatud erinevustega. Hiljem leiti vastsündinutel enne sündi kuuldud helide erinevustest tulenevalt seos imemisliigutuste muutustes, mis avaldus tekstide erinevaid variante kuuldes (DeCasper ja Spence, 1986).
Kõige varasemad märgid imiku võime kohta lauluhelisid imiteerida on kindlaks tehtud uuringutes, kus emadele õpetati tehnikat, kuidas treenida oma kolme kuni kuue kuu vanuseid imikuid jäljendama neile lauldud helikõrgusi. Pärast 40-päevast harjutamist leiti, et imikutele antud ülesandega kaasnes kõikidel rohkem õnnestunuid vastusreaktsioone kui ebaõnnestunuid. Samuti tehti kindlaks, et see ei sõltunud vanemate musikaalsusest (Kessen, Levine ja Wendrich, 1979).
Lapse võime tabada helide erinevusi on peamiseks eelduseks muusikaga tegelemisega alustamisel. Kui ei tabata helikõrguse või rütmi erinevusi, ei suudeta ka selgelt piiritleda meloodia tunnuseid. Muusika tegelik teadvustamine algab alles siis, kui laps on võimeline eristama meloodiaid. Chang ja Trehub leidsid (1977), et viiekuuliste imikute pulsisagedus kõrgenes uut, erinevat meloodiat kuuldes, transponeeritud meloodiat kuuldes aga mitte. Seega ilmneb, et viiendaks elukuuks on sensoorne sisend valmis helikõrgusi mingil määral eristama, kuid intervallide äratundmine transponeeritud meloodialõigus ehk "relatiivne kuulmine" tekib hiljem. Võimalik, et see nõuab teatud kvantiteeti vajalike jälgede ehk engrammide moodustamise kujul kesknärvisüsteemis. Erinevaid muusikaliste stiimulite kuulamist uuritud tulemustest selgus, et laste valikukriteeriumiks on heli kvaliteet – kindla helikõrgusega mahe kõla kõrges registris (Moog, 1976). Sellised tulemused saadi uurides 500 kolme kuu kuni viie aasta vanust last, esitades neile hällilaule, kõnet mingis rütmis, löökpillide rütmikujundeid, instrumentaalmuusikat, tänavamüra ja tolmuimeja häält.
Seega näitavad kirjeldatu ja paljud teised uuringud, et sensoorne aparaat on helide eristamiseks valmis juba sündides ning saavutab täiskasvanute võimete lähedase taseme keskmiselt kuuendaks elukuuks (Werner ja Bargones, 1992).