126. PÄEV

   Sara Connor juhtis autot läbi tühja, vaid kaktusi kasvatava liivatasandiku otse ees kõrguva mäeaheliku poole, mille kohal hõljusid pilved. Justkui hiiglaslikud stroboskoobi-impulsid, lahvatasid pilvede taga põuavälgud. Oli tunda äikese lähenemist.
   Kontrollides, kas 0,357 kaliibrine kolt on ikka laetud ning pannes seda tagasi mõõdikute alla karpi, mõtles Sara, et mingis tähenduses jättis Terminaator ta elust ilma. Naiivset üheksateistaastast ettekandjat, kes ta veel mõned kuud tagasi oli, polnud enam. Too tüdruk suri, kui Terminaator tappis julmalt kaks inimest, keda Sara armastas rohkem kui elu - temas areneva lapse isa ning ta enda ema. Sara ei toibunudki enam peale nende surma, kuigi õppis oma tundeid nurka suruma, et need ei segaks teda võitluses ellujäämise eest. Aga ellu jääma ta ju pidi, sest nüüd võis Sara Connorit pidada kõige tähtsamaks inimeseks maailmas.
   Naine tõstis taskumagnetofoni kõrva juurde ja jätkas lindistust, mille ta mõned minutid tagasi tanklas seistes katkestas.
   "Kas ma peaksin kõnelema sulle isast?" Ta vaatas oma etteulatuvat kõhtu. "Ei muuda sa ometi sellepärast otsust saata ta siia, surmale vastu?"
   Sara kujutas ette hetke tulevikus, mil tuleb teha otsus ning tõmbus kühmu.
   "Kui sa ei saada Kyle'i siia, ei saa sind üldse olema."
   Se meeletu mõte kummitas naist. Kyle Ruz, noor sõdur, kes oli ajamasinaga siia saadetud, et kaitsta teda tehisinimese Terminaatori eest ja kes sai tema poja isaks, peab ükskord tulevikus poja käsul naasma minevikku, et Sara saaks lapse, kes kunagi tulevikus käseb isal naasta minevikku, et Sara... suletud ring. Sarale meenus, mis paradokside kohta oli öelnud tema õpetaja:
"Universum - see on oma saba hammustav hiiglaslik madu."
Seepärast tundis ta end hüpiknukuna saatuse käes, tähtsusetu lülina põhjuste ja tagajärgede ahelas. Teisest küljest - sündmuste kulg sõltub tema elutahtest. Või oli inimtahe vaid ettemääratud plaani üheks osaks? Vastus sellele paradoksile võib olla naise eelseisev elu. Sara hääl jätkas magnetofonis:
   "Ma siiski kõnelen sulle isast. See on mu kohus. Ja võib olla on sul hea teada, et nende väheste koosveedetud tundide jooksul tundsime armastust, mis kaalub üles kogu elu."
   Ta lülitas magnetofoni välja. Eredate mälestustega võrreldes tundusid sõnad nii banaalsete ja kahvatutena! Sara tahtis, et ta poeg hakkaks armastama oma isa nii, nagu armastas tema. Kuid naine ei osanud kõnelda ilusate sõnadega..
Nördinult võttis ta kasseti magnetofonist ja pani selle kindakarpi teiste samasuguste 90- minutiliste kassettide hulka. Seda kuhilat, seda helipäevikut kutsus ta "Raamatuks", milles sisalduvad ta pojale ellujäämiseks vajalikud andmed. Sel hommikul rääkis naine Terminaatori ilmumisest 126 päeva tagasi. Ja sellest, kuis Terminaator oli kolm päeva tagasi hävitatud. Ja kuidas muutus kogu ta elu nande kolme päeva jooksul...
   Ei olnud enam Sara Conorit, kes oli õppinud kolledzhis ja unistanud õnnelikust abielust mingis puhtas rohelises eeslinnakeses. See tüdruk kadus, kui ilmus Terminaator. Tapnud talle armsad inimesed, õpetas Terminaator sellega temalegi kõikehävitavat vihkamist. Sara maksis enda eest kätte, muljudes küberneetilise organismi hüdraulilise pressi alla. Kuid too mõte ei pakkunud talle praegu rahuldust. Sest tol hetkel, kui ta vajutas nupule, mis käivitas pressi, suri ka Sara ise ning sündis uuesti, ilmudes vere ja kannatuste maailma, milles inimene oli määratud hävitamisele.
   Naine teadis seda, mida ei teadnud veel keegi teine: ükskord "ärkab" kompuuter nimega SKYNET, ehitatud tuumarünnaku automaatjuhtimiseks USA relvajõududes, omaette elule ning masina esimeseks iseseisvaks järelduseks saab olema, et inimkond on raugastunud. Ta annab esimese löögi, et esile kutsuda kättemaksu, asudes ise väljaspool ohtu maa-alustes ehitistes Shani mägedes, sedaaegu kui planeedi pinnal mehed, naised ja lapsed agoonias väänlevad. Tsivilisatsioon hääbub saabuvas tuumatalves. Peagi levivad Maal SKYNETI ehitatud masinad, mis on talle silmadeks-kõrvadeks ja relvadeks.
   SKYNET tahab, et planeeti asustaks vaid lõputu hulk mehaanilisi peegeldusi temast endast, absoluutsest egoistist, kes juhib automaatvabrikuid oma plaanide teostamiseks. Sellisest tulevikust kõneleb Sarale Kyle Ryz. Ja Terminaatori ilmumine kinnitas tema sõnu.

   Saral on viie päeva söök-jook, täis bensiinipaak ja hispaania-inglise sõnaraamat. Ta kavatseb sõita võimalikult kaugele, kuni jätkub kütust. Siis aga otsida võimalusi enda ja lapse elushoidmiseks. Naine ei kartnud, sest möödunud kolme päeva jooksul avastas ta endas terve varanduse mehisust vastu pidada. Ta oli tulnud välja lootusetutest olukordadest. Ja isegi siis, kui ilmuvad teised minevikku saadetud terminaatorid, et viia lõpule seda, mis ei õnnestunud esimesel, võitleb Sara nendega, kaitstes oma last. Kirglik ja piinav armastus lapse vastu varjutas õudse arusaama, et ta ei tohi mitte kunagi mitte kedagi usaldada. Kes teab, kes võib osutuda SKYNETI programmeeritud terminaatoriks, saadetud tulevikust, et teda tappa.
   Selle hullumeelse umbusuga nakatas Sarat Kyle Ryz, kes aastaid oli poolkäpuli sõjajärgsetes varemetes elanud, võideldes küberneetiliste tapjatega ja reetureist inimestega. "Tulevikuminevik" - nagu ütles Kyle, kui röögatud sõjamasinad veeresid tuumaplahvatuste või kiiritushaiguste piinades surnute laipadel. John Connor aga kogus allesjäänute haledad grupid kartmatuks Vastupanuliikumuseks. Ning inimkond hakkas tehisperemeestelt maad tagasi võtma. Seda seni, kuni SKYNET ilmutas erakordset leidlikkust, konstrueerides reisi ajas ja luues sellega esimese temporaalse taktikalise relva. Ta saatis minevikku mõrvar-emissari. Ülesandega leida ja hävitada Sara, et John Connor ei saaks sündida. Ent inimesed võtsid ajamasina oma kontrolli alla ning saatsid minevikku Kyle, kes pidi peatama Terminaatori. Õigupoolest oli see kamikadze-missioon. Lihtne sõdur astus otse ajaloo haigutavasse kurku, sest armastas Sarat.
   Esialgu ei mõistnud Sara, mis moel oli ta suutnud esile kutsuda nii kirgliku tunde. Välimus oli tal üsnagi tavaline: kastanivärvi juuksed, pruunid silmad, üsna meeldivad näojooned, ent mitte midagi erilist. Ometigi valis Kyle just tema. Ei, päriselt nii see polnud. Sara tundis uhkust selle üle, kelleks ta pidi saama: John Connori emaks, ematiigriks, kes kaitseb oma last katastroofi ajal. Ning sellepärast kandus Kyle naise jääga kattuvat hinge pidi ajatormina kujuteldamatusse maailma, nii tervesse, rikkasse ja eluküllasesse maailma, mida mees kujutas ähmaselt vaid vanade juttude põhjal. Mees kaitses Sarat Terminaatori eest ja hoidis teda hingevärinal. Tollel leegitseval hetkel, kui naine ühines Kylega nii ihus kui hinges, tajus Sara tema armastust. Noored armusid, tõeliselt ning ilma ettearvestuseta sai sigitatud John Connor, kes kasvab suureks, et saata oma isa minevikku, et Sara võiks pääseda Terminaatori küüsist ning hakkaks kandma oma üsas John Connorit, kes... madu, hammustamas oma saba.
   Kui dzhiip kurvi võttis, kukkus naise põlvedele päevapilt. Tanklas, mõned miilid tagasi, jooksis Sara juurde mehiko poisike ning pildistas teda polaroidkameraga, nõudes pildi eest viis dollarit. Naisel hakkas poisist kahju, ta andis neli dollarit ja pistis pildi hajameelselt auto armatuurlauale. Nüüd silmitses ta fotot ja avastas imestades, et pildilt vaatab vastu elatanud naine. Näonahk oli jäänud veel siledaks ja nooreks, muutudes raseduse ajal veel rõõsamaks, end silmad olid vanainimese omad. Mäletas Sara ju piinavat minevikku ja nägi ette kohutavat tulevikku. Mis aga kõige rohkem teda vanaks muutis oli nukrus. Sedaaegu kui poiss pildistas, mõtles naine Kyle'ist. Sara ei saa veel niipea teada, et see on sama pilt, mille paljude aastate pärast John Connor annab Kylele. Samal ajal, kui öises taevas undab SKYNETI õhuarmaada. Kunagi tulevikus kingib Sara pildi pojale, see aga Kyle'ile. Ja Kyle armub naise salapärasesse kurba naeratusse, hakkab mõistma, millest ta mõtles, kuid ei saagi teada, et selle naeratuse põhjuseks oli armastus ja igatsus tema järele. Võib-olla siin ongi selle ringi algus... ehkki - ringil ju pole algust ega lõppu.
   Praegu aga ei tohtinud Sara mõelda Kylest. Ta pidi mõtlema eesseisvast teest ja sellest, kuidas leida ohutut varjupaika äikese ajaks ning saabuvaks ööks.
   Algas vihm, soe paduvihm ning mööda naise nägu voolasid veepiisad. Sara tõmbas masinale presentkatte ja kinnitas selle kiirustades. Kui ta uuesti autosse istus, olid ta silmad veekalkvel. Otsustavalt pühkis naine pisaraid ja juhtis dzhiipi mööda mägiteed üles.

Sisukord
Järgmine peatükk