TULEVIKUMINEVIK

   Taevas rippus kuu, kuid nukrad, kihilised ja metalselt mustad pilved varjasid ülaltpoolt tuleva valguse. Ridadena olid tardunud roostes autod - põrkerauad põrkeraua vastu, meenutades skulptuuri, mille nimeks võiks panna "Viimne tipptund".
   Ehitised, mis kunagi kõrgusid sõiduteede kohal, olid purustatud enneolematu jõu poolt. Tuul tormas vihisedes üle inimtühjade väljade, ulgudes nagu kümnete miljonite hukkunute hinged. Tuul tuiskas lund hangedesse, mis silmatorkavalt valendasid söestunud ahervaremete foonil.
   Tuumalaeng oli kunagisel spordiväljakul sulatanud võimlemiskangi. Võimas lõõklaine oli kohalt paisanud kiiged, karusell oli tuletormis vastu maad vajunud. Asfaldil paistsid vaevumärgatavad jäljed keksukastidest, selle kõrval aga laste väikeste kehade siluetid, kui tulelõõm neid keset mängu tabas. Samas vedeles põlenud ja roostes jalgratas. Jalgratta omaniku pisike pealuu vaatas süüdistavalt ühest lumehangest.
   Kolm miljardit elu katkes 29.augustil 1997. aastal. Need, kes aatomikatastroofis vastu pidasid, nimetasid seda sõda KOHTUPÄEVAKS. Need vähesed, kes kangekaelselt suutsid saatanliku tule ja sellele järgnenud arktilise külma üle elada, seisid silm silma vastu uute õudustega...
   Metallist jalg vajutas puruks lapse kolba nagu portselantassi, kui suur kroomitud skelett hetkeks külmas tuules seisatus ning oma jämedatorulist lahingurelva kõigutas. Segipaisatud linn jõudis andurite kaudu tehisorganismi. Ta jäsemeteks olid seeria "Terminator - 800" hüdraulilised süsteemid. Need polnud kaetud orgaanilise nahaga, nagu muidu kaeti küboreid kumuflaazhi ehk kaitsevärvuse andmiseks. Sedasorti masinad olid üldiselt ette nähtud elusate sihtmärkide hävitamiseks SKYNETI kontrollsüsteemide abil. Need masinad olid spetsiaalselt projekteeritud varjenditesse ja varemetesse tungimiseks ning inimeste hävitamiseks. Punaselt kiirgavad silmad jälgisid maastikku ilma mingite emotsioonideta. Tema visuaalsed ja termilised andurid olid määratud vaid saagi otsimiseks. Äkitselt paistiski sihtmärk.
   Teatud kaugusel nägi kübor jooksvat figuuri, mis ilmus ta pea geomeetrilisele tasapinnale. Tema keskarvutist jooksid kiiresti sümbolid ja joonised, kui paljudest mikroskeemidest koosnev aju hakkas sihtmärgi hävitamise trajektoori kujundama. Välgatas kõige parem laskenurk ning kübor tõstis relva - neljakümnevatise plasmaimpulss - vintpüssi "Westinghaus M-25". Lühike leek lahvatas torust.
   Väike kuju, mingisse keepi mähitud poisike, oli tabatud. Ohvri rind lõhkes punaste kristallidena jäises õhus. Keha muutus mustaks auravaks tuhahunnikuks. Äkitselt ilmus küberneetilise olendi ette partisan, hoides käes RPG tüüpi rakettrelva. Kui metallmonstrum end liigutas, laskis inimene välja raketi. Ereda lahvatusega lõhkedes pühkis rakett minema kroomitud skeleti ülemise osa. Kübor tegi mõned kohmakad sammud ja kukkus. Ta jalad tõmblesid lumes. Partisan sirutas end ja sülitas sellele, mis nüüd oli üksnes hale metallihunnik. Siis lähenes ta ühele varju hoidunud olendile. See oli üheksa-aastane tüdruk, peaaegu läbikülmunud oma katkises sviitris. Sõdur patsutas tüdrukut rahustavalt õlale ja lausus: "Ma ju ütlesin sulle, et kõik see ei lõpe enne, kui ei lõpe üleüldse." Julgel pilgul noogutas tüdruk nõusolevalt. Need sõnad olid John Connori armee juhtlauseks. Need sõnad andsid inimestele lootust ja jõudu.
   SKYNETI jaoks polnud inimtahtel mingit tähendust. Inimesed aga jätkasid võitlust, kuigi tehismõistus ütles, et nad on juba võidetud. Kangekaelselt ronisid varemetest välja inimolevused nagu kahjulikud bakterid ja hävitasid mehaanilisi vaenlasi. Inimeste vasturünnakud olid kurikavalad ja raskesti etteaimatavad. Inimesed sigisid ärevusttekitavalt ruttu. Täieliku hävingu kartuses paistis seksuaalinstinkt neil suurenevat. Kuigi uuele põlvkonnale oli vaja vähemalt kaheksa aastat, et saada sõduriks, hakkas paljunemistempo ületama SKYNETI tootmistempot. Paistis, et varsti on elusaid sõdureid rohkem kui tehisorganisme.
   Lagedale väljale kihutas soomusveok. Sellest ronis välja mees, kes hakkas "Stingeri" raketiheitjast sihtima tema kohal hõljuvat "jahikulli". Kui ta tulistas, põõrdus "jahikulli" relvatorn kurjakuulutavalt. Rakett aga läbis öö nagu tuline nuga ja sööstis õhumasina ühte mootorisse. Öö lõi helendama. "Jahikulli" kaks poolt langesid maale.
   Tulistaja hüüatas rõõmsalt, pöördus aga siis tema lähedal tekinud müra suunas. Küberneetiline rasketank tormas läbi varemete julge sõduri suunas. See jõudis vaid karjatada, kui roomikud tallasid ta soomusveoki nagu plekist õllepurgi.
   Mõned kvartalid eemal, kus kunagi oli "Westside" paviljon, käis äge lahing terminaatoritega. Inimesed olid siingi - nagu John Connori armees enamasti - haavatud, külmunud, räbaldunud... See oli aga siiski veel salk, nimega "Force" ning kõige paremini relvastatud.
   Cohen, seitsmeteistaastane poiss, hüppas varjendist ja tulistas granaadiheitjast kolme pealetungiva terminaatori pihta, rabades nad jalust. Nüüd lebasid need liikumatult, pead katki ja ajud väljas. Poiss hakkas kiiresti oma relva laadima. Varjust ilmus inimene.
   "Luba ma aitan," ütles too rahulikult ja sirutas käe granaadiheitja suunas.
   Cohen tundis instinktiivselt, et midagi on viltu. Tundmatu varrukal oli küll partisaniside, kuid seda värvi sidet kanti läinud nädalal. Noormees lõpetas laadimise ja vajutas päästikule, hüpates ise betoonseina varju. Lööklaine lõi pea kumisema ning silme ees muutus kirjuks. Ta laskus istuli, katsudes sõrmedega vasakust kõrvast voolavat verejuga. Suureneva õudusega mõtles poiss, et selle kõrvaga ei kuule ta enam kunagi. Samas aga naeratas rahulolevalt, kui nägi, mis granaat "tundmatuga" tegi. Too lebas peaaegu pooleksmurtuna ja rebenenud naha alt paistsid ta sisemuse kroomitud detailid. Masina "selgroog" oli murdunud ning üks selle ots pildus sädemeid. Terminaator rabeles krampides nagu hüpiknukk. Sekundi pärast liigesed peatusid ja hõõgvel silmad kustusid.
   Ümberringi mattus kõik suitsu ja tolmu. Poiss tõusis ja komberdas üle värskete vrakkide koridori. Mürgistest aurudest jooksid silmad vett. Nüüd ei saand ta korralikult kuulda ega näha. Pealegi oli kild ta käe küljest rebinud tüki nahka ja lihaseid. Äkki ilmus põrandaluugist kellegi tume kuju. Uue terminaatori terasrusikas virutas Cohenile ribidesse ja paiskas ta tagasi vastu seina. Granaadiheitja lendas kättesaamatusse kaugusse. Poiss hingas ettevaatlikult ning piinav valu andis mõista, et üks ribi on murtud. Kübor jäi ta kohale seisma, suunates püssitoru Coheni pähe.
   Seekord pääsemist enam polnud. Püssitoru mustav avaus otsekui kõneles ruumi lõputusest. "See on surm," mõtles poiss. Järgmisel hetkel tulistab masin tal pea otsast ja siis... Imelik, aga aeg paistis oma käiku aeglustavat. Cohen heitis pilgu terminaatori "näole" - tolle huulteta suust paistis rida titaanhambaid, monteeritud alati poolpaokil lõualuu külge. Läikiv pea otsekui irvitas poisi üle. Mehaaniline vikatimees tuli ta hinge järele. Punaselt kiirgavad silmad tardusid maaslamaval poisil. Kübor ei võinud saaki käest lasta. Ja siiski ta ei tulistanud. Cohen tõmbas hinge ning märkas, et oli selleks veel suuteline. Tundus, et mitu sekundit on möödas. Siis taipas poiss, et terminaator on välja lülitatud. Masina silmad tuhmusid tasapisi. Valust üle olles tõusis poiss värisevatele jalgadele, kübor aga vaatas ikka sinna, kus poiss lebanud oli. Cohen astus kroomitud skeleti juurde ja tõukas seda - monstrum kõikus ning kukkus kolinal maha.
   Koridori lõpus ilmus nähtavale veel üks võitleja. Cohen tõstis silmad. See oli Brine. Sageli võitlesid nad külg külje kõrval. Praegu aga ei suutnud poiss midagi lausuda - teda tuimestas shokk ja haavades pulseeriv valu. Tüdruk lähenes ettevaatlikult ja vaatas lebavat terminaatorit. Cohen suutis lõpuks endast mõned sõnad välja suruda.
   "Ta lihtsalt... seisatus."
   "Lihtsalt niisama ei seisatu nad kunagi," ütles Brine, pani poisi käe ümber oma kaela ja talutas ta sinna, kus asus nende ülejäänud salk.
   Mõni minut hiljem said nad teada, miks kübor "lihtsalt niisama" seiskus.

   Lahinguvälja kõrval ajutisel laskepositsioonil seisis mees, kelle eluga ei tohtinud taplustes riskida. TA seisis nagu kuju jooksvate ja karjuvate reameeste ja ohvitseride keskel, jälgides binoklist lahingu kulgu. Mehel oli seljas partisanikindrali vorm. Väsinult langetas ta binokli ning lähedalolijad võisid selgesti näha 45- aastase inimese paljudest üleelamistest rangeks muutunud nägu. Kindrali vormipluusil paistis kiri : Connor.
   Enda taga kuulis mees raadiosaatjatest kostvaid käsklusi ja ettekandeid sõja käigust. Neid kostus ka mujalt, teistest linnadest, isegi teistest osariikidest: San Franciscost, Seattlest, Chicagost (New York oli masinate poolt purustatud juba aastaid tagasi). Hääled kostsid mitmetes keeltes - hispaania, suahiili, jaapani ja inglise keeles. See oli esimene tõeliselt internatsionaalne armee. Vabatahtlikud tulid sõjas hävitatud maadest. Nad kogunesid ühte, et ellu jääda. Võitlus SKYNETI vastu oli levinud üle maailma, kuid kaks tähtsamat lahingut käisid Colorado osariigi San Juani mägedes, kus asusid superkompuutri peajõud ja siin, Westsides'is kus asus suuruselt teine SKYNETI maa-alune kompleks. Tohutu konklaav oli ümbritsetud tiheda rea kaitsemasinatega. Kahel viimasel päeval olid inimkaotused väga suured, kuid John Connor teadis et lõppude lõpuks nad võidavad.
   Neil on nüüd relvi, ent kõige tähtsam on tahe. Tapetute hulk tegi teda väga ärevaks. Liiga palju noori mehi ja naisi, keda nii väga vajati, hukkus lahingutes.
   John püüdis kogu hingest sõda kiiremini lõpetada ja parandada ajaloo vead. Kuid nii nagu teisedki suured kindralid eelnevates sõdades, ei teadnud ta, missugune on see normaalne maailm. Tal jätkus aega vaid lahingutegevuse strateegia väljatöötamiseks. Johnile ei tulnud pähegi, et peale tapatalguid võib jätkuda rahulik elu. See paistis kaugena kui horisont, ja kättesaamatuna, ükskõik kui kaua ta poole ka ei läheks.
   Midagi juhtus Pico ja Robertsoni positsioonil. Kindral vaatas uuesti binoklisse ja nägi, kuidas lendav "jahikull" kaotas kontrolli ning suure tulekerana alla prantsatas. Keegi laskis erakordselt täpselt. Kui snaiperid ellu jäävad, on vaja neid autasustada. Aga nüüd, pikeerides hullumeelse nurga all, mürahtasid maha veel kaks "jahikulli", kuigi keegi neid ei tabanud.
   Leegitsevate varemete eredas tules silmas John vapustavat pilti: küborite rühm seisis liikumatult nagu tinasõdurid. Nende metallkatted läigatasid tuhmilt. Impulsspüsside sähvatused hõrenesid ning mingi ime tõttu katkesid hoopis.
   Johni sõdurid tulid ettevaatlikult varjendeist ja liikusid masinate poole. Veel üks "jahikull" leidis oma lõpu umbes miili kaugusel lahinguväljast.
   Näinud taevast tühjenevat relvastatud lennuaparaatidest, oli kindral vapustatud ning uuris tähelepanelikult lahingupaika. Ükski SKYNETI masin ei liikunud!
   Juhtus midagi veel üllatavamat - korraga saabus vaikus.
   John kuulis nüüd üksnes tuule ulgumist. Ei laske, ei plahvatusi, ei turbiinide lõugamist ega mootorite müra. Isegi raadiojaamad ta selja taga vakatasid. Kuni kuuldus kellegi mõnusalt hirmune hääl:
   "Siin New Orleansi divisjon. Nad ei liigu! Nad... jäid seisma!"
   Kostis veel üks, veelgi erutatum hääl: "Siin Chicago. "Jahikullid" kukuvad... Oo, Jumal, kõik kukkusid sodiks..."
   Järgmine saatja kiilus vahele: "Kannab ette San Francisco. Ei saa millestki aru! Terminaatorid seisavad..."
   Tedagi katkestati: "... keegi ei püüdnud meid peatada. Oleme vabrikus ja..."
   Juba kandsid uudistest ette kõik raadiojaamad. John aga teadis, millest ette kanda tahetakse. Teadis suurema osa oma elust.
   Juurde astus leitnant Fuentes, seisatus kindrali kõrval, silmitsedes ainiti eesasuvat maa-ala ning lausus nii tasa, et kindral vaevu kuulis: "Just saime kinnitust... SKYNET on avastatud ja hävitatud."
   Näol vapustus, vaatasid mehed teineteisele otsa, mõistes, kui lollilt võivad välja näha nende endi kangestunud kujud.
   "Sõda on lõppenud, John! Meie võitsime..."
   Fuentes tõmbas kergendunult hinge. Esmakordselt sellel sajandil, nagu talle tundus. Koos hapnikuga tulid ka tundepisarad. Algul jooksid nad nirekestena, siis vool kasvas, kuni nad murdsid läbi sõjaväeauastmete moraalitõkked. Rõõmuhõise, mis koheselt kasvas mürisevaks hurraaks, kordus veel terve päeva ning ka järgneva öö, kui võitjad tõstsid silmad lennuaparaatidest vaba taeva poole ning veendusid - piinav taplus on tõesti lõppenud...
   Vaid põlvitamiseks jätkus Johnil veel jõudu. Ees aga seisab veel palju tööd... Väga palju, enne kui ta tõepoolest lahedalt hingata võib. Kindral võttis mikrofoni ja hakkas jagama käske. Käske, mille andmine oli juba saatusest ette määratud.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk