KOHTUPÄEV

   Puhtas helesinises taevas säras hele päike. Otse all laius park, meelitades oma rohelusega. Tavaliselt riietatud inimesed tundsid mõnu suvepuhkusest - kes sõitis jalgrattal, kes istus ja luges... Lapsed mängisid mänguväljakul, kiikusid, liuglesid alla liumägedelt. Laste mänguväljak polnud kadunud, ei olnud põlenud tuhaks. Seal oli palju vallatuid jõnglasi, kostis kilkeid. Üks rõõmust säravate silmadega poiss vajutas ägedalt oma kolmerattalise pedaalidele. On igavesi asju, mis ei muutu ka tehnilise arengu aastakümnetega.
   Läbi puude paistsid Washingtoni alabasterlikud piirjooned: Columbia District, kuulus oma Kapitooliumi kupliga ja Washingtoni ausamba valge tipuga. Seal oli teisigi hooneid, mida varem polnud - sihvakad pilvelõhkujad, kust puhusid muutuste tuuled. Nendes majades elasid tagasihoidliku palgaga inimesed. Valitsus oli vastu võtnud mitmeid uusi seadusprojekte, kortereid ei antud tasuta. Inimesed pidid töötama ja maksma nende eest, kuid tasumisel oli arvestatud igaühe võimalusi ja suutlikust. See oli õiglane.
   Sai mööda too päev - 1997.aasta 29.august ega juhtunud midagi erilist. Michael Jackson sai neljakümneseks. Inimesed tegid tööd, naersid, kaebasid oma hädasid, vahtisid telerit, armastasid. KOHTUPÄEVA ei tulnud.
   Tolle päeva kahekümne nelja tunni vältel oli Sara Connor ärevil. Ja kui loojus päike ning naise kahtlused haihtusid, tuli tal soov joosta tänavale, hõisata ja öelda inimestele: "Iga järgmine päev on meile otsekui saatuse kink. Kulutage neid päevi targasti." Muidugi oleks võidud mõelda, et Sara on segaseks läinud. Ei, aitab, ta on niigi kannatanud. Tänavale jooksmise asemel tegi ta endale kõva dringi. Tal oli palju sõpru, osa neist pealegi rikkad, kenad ja targad, kuid ometi ei läinud ta enam mehele.
   Kui ajad punusid ta ümber Gordioni sõlmi, siis üksnes Tema oleks võinud Sarat neist lahti päästa. Tema oli olnud sündmuste keskmes. Kyle - varemete vahelt tulnud - aitas tal üle elada ja külvata seemet, mis oma uue jõuga ajalugu muutma sundis. Aga kust oli Tema pärit? Kes oli Tema ema? Kus on praegu Tema pere? Kyle ei olnud surnud, ta elas, ta pidi elama siin Sara maailmas. Võib-olla on tal kena naine ja lapsed ning ta ise tegeleb millegi tavalisega. Muidugi poleks Kyle Sarat ära tundnud. Või oleks just temasse armunud. Või poleks taibanud, miks vaatab Sara pilguga, täis tänu ja armastust. Too poleks enam too Kyle, kes armastas Sarat, kes tuli minevikku, et surra enne oma sündimist. Tema pärast. Inimkonna pärast. John Connori pärast. Sara ei saanud armuda kellessegi nii, nagu ta oli armastanud Kyle'i.
   See oli kolmkümmend aastat tagasi. Sünge tulevik, mis ei saabunud, jäi siiski Sarat torkima ja sellest ta ei vabanegi. Masinatevastane sõda ju jätkub. Õigupoolest, sõda nende vastu, kes lõid tapamasinad omakasupüüdlikel eesmärkidel. SKYNET oli ju ilmutus inimeste enesealandamisest ja hirmust. SKYNET tuli järeldusele, mis ületas kõik senituntud türannid - täielik hävitamine.
   On veelgi inimesi, kes loodavad luua oma SKYNETe, teised võitlevad nende vastu. Siiamaani on võitnud need teised.
   Ikka tuleb ette väiksemaid sõdu. On nälga, on korruptsiooni valitsuses. Siiski on inimesed astunud sammu edasi ja nad ise ei teagi seda, välja arvatud need vähesed, kes on esitanud väljakutse saatusele.
   Paljude aastate möödudes on Sara jäänud ikka veel saledaks kenaks naiseks, ainult armid rikuvad ta nägu ning ta silmis põleb vaheldumisi mure ja rõõm. Mehed ei suutnud võita ta armastust. Oli siiski üks, kelle üle Sara uhkust tundis. Nüüdki, istudes puude varjus, jälgis ta toda neljakümneaastast meest, kes oma lastega mängis.
   John Connoril olid noodsamad ranged näojooned nagu seal tulevikus, tolles ülemises ajas, kuid ilma armideta nägu ja ilma sidemeta silm. See ei olnud too kurnatud inimene ajast, mis väga kergesti oleks võinud saabuda. Johni silmad olid niisama targad. Ta iseloom karastus armastuses, arukus oli ammutatud proovile pandud tahtejõust.
   Sara naeratas pojale emaliku uhkusega ja hakkas rääkima, jäädvustades oma jutu pisikesele digitaalmagnetofonile. "John ei tegele sõja ettekuulutamisega, vaid võitleb selle vastu teistmoodi. Tema lahinguväli on siin Senatis ning tema relvadeks on arukus ja lootus."
   Ta langetas magnetofoni hoidva käe, talle meenusid esimesed salvestused veel enne poja sündimist. Nii ammu oli too kõik seal Mehhiko teel. Ka nood lindid tulid meelde, mis olid salvestatud siis, kui poiss veel pisike oli. Kõik nad on Saral alles ning uued lindistused täiendavad vanu. See on nende peres hoiul olev suuline ajalugu, mis kunagi muutub omamoodi põnevaks legendiks. Saab legendiks või vastavaks faktikogumiks, kuni inimkond lõppude lõpuks avastab ajas rändamise võimaluse.
   Vahva nelja-aastane tüdrukuke jooksis Sara juurde, näitas näpuga oma kingakestele ja ütles: "Vanaema, seo kinni!" Vanaema Sara naeratas pehmelt ja kummardus pingile asetatud jala kohale. Kui nöör kinni sai, andis tüdruk vanaema põsele musi ja jooksis jälle isa juurde mängima.
   Sara ei nutnud midagi taga, tal oli ju armastus. Tal oli nüüd aega, et mõtiskleda ja hinnata aegadetagust sündmust.
   Sara tõstus magnetofoni huultele lähemale ja jätkas salvestamist. Ta pilk sirutus taeva helesinisesse atmosfääri, mille reostamisele oli lõpp tehtud.
   "Terminaator kinkis mulle lootuse. Kui isegi masin on suuteline inimelu hindama, siis oleme ka meie selleks võimelised."
   Sara seiskas magnetofoni, nõjatus vastu pingi seljatuge ja tundis, kuidas pehme tuul hellitab ta nägu.


Lõpp

Sisukord
Eelmine peatükk