SAATUSE TANTS

   Sara vaatas autotulede ees libisevat asfaldilinti. Akende taga oli pime ega näinud märkigi silmapiirist. Ta mõtles, et möödunud aegadel nii säravana ettekujutatud tulevik oli muutunud öise maantee sarnaseks. Nad on sattunud tundmatusse paika ja... teevad ajalugu oma edasiliikumisega. Alles praegu tundis Sara tõeliselt, et on saatusel käest haaranud ning juhib seda nagu tantsus. See, mis varsti juhtub, muudab kas ajalugu või teeb neile endile lõpu. Naine tõstis silmad ning nägi ees tohutut valgustatud kolmnurka. See oli firma "Cyberdin" peakorter.
   Lihtsa liigutusega pistis Dyson pääslas oma loa skanneri avasse. Kuuldus avaneva luku heli ning Miles Dyson astus avarasse fuajeesse, tema järel Sara, John ja Terminaator. Viimane oli heitnud õlgadele kuulidest puretud nahkjope, nahast paljastatud kätte aga tõmmanud musta kinda.
   Ukse lähedal istus rahulik lõdvestunud valvur Gibbons, kes luges ajakirja "Westwards" ja oli süvenenud artiklisse jugapuude kohta. Tõstnud silmad, nägi ta kahvatut ja higist, kuid kenasti naeratavat Dysonit lähenemas. Juba enne valvurini jõudmist lausus teadlane: "Tere õhtust, Paul. Need on mu sõbrad teisest linnast. Mu meelest pole paha neile näidata, millega ma siin tegelen."
   "Kahju küll, mister Dyson, aga te ju teate reegleid, mis käivad võõraste kohta. Mulle on vaja esitada kirjalik lu..."
   Viimane sõna jäi talle kurku kinni, sest kohemaid seisis ta silm silma vastu Sara ja terminaatori relvatorudega.
   Dyson ütles: "Seda enam pean ma oma palvega peale käima."
   Gibbons tardus üllatusest. Heitis pilgu häirenupu poole, kuid Sara hoiatas: "Ära proovigi!" Gibbons noogutas nõustuvalt. Terminaator astus valvuri selja taha ning tõstis ta toolilt. John võttis paunast tüki laia kleeplinti ja rebis sellest tüki.
   Mõni minut hiljem avanes liftiuks teisel korrusel ning ümbrust silmates juhtis terminaator grupi koridori. Enda ees lükkasid nad rataslauda, täis nailonkottidesse pakitud asju. Dyson osutas käega paremale. Minnes tutvustas Dyson asjaolusid: "Seifi avamiseks on vaja kaht võtit. Üks on minu käes, teine aga asub valvejaoskonnas."
   Nad peatusid vägeva ukse ees, millel rippus silt: "Eriuuringute osakond." "Võõrastele sissepääs keelatud." Dyson torkas oma loakaardi avasse ning uks läks lahti.
   Morseri nimeline valvur jalutas piki koridori teenistusosakonnast kuni esimese korruse fuajeeni. Ta oli just lõpetanud hoone ülevaatuse ning jõudnud peasissekäigu valve kohani, hõikas: "Hei, kullake, olengi tagasi!" Siis nägi Morser, et barjääri taga pole kedagi ning kortsutas kulmu. Küllap on Gibbons WC-s. Vaja järele vaadata, enne kui häiret anda. Ta tõukas lahti tualettruumi ukse ja lausus: "Mees, sa ei peaks jätma valveta..." Samas jäi ta seisma, suu ammuli.
   Gibbons oli käeraudadega pissuaari külge kinnitatud ning püüdis läbi suule plaasterdatud kleeplindi midagi kõnelda. Morser pöördus kannalt ringi ja jooksis valvelauani ning lõi kogu peoga häirenupule. Kuid sireeni ei kuuldunud.
   Dyson toppis valveosakonnas asjatult oma luba skanneri sisse, lambike luku kohal vilkus punaselt. Erutatud Sara päris Dysonilt: "Mida see tähendab?"
   Dyson heitis käega lambikese suunas ning ütles: "Paistab, et keegi on häirenupule vajutanud. Nüüd on kõik selle maja koodid blokeeritud ning ükski uks ei avane." Saanud ka ise öeldu mõttest aru, muutus ta araks: "Peame oma plaani katki jätma."
   Raevunult haaras Sara õpetlasel kraest ning kinnitas: "Ei mingil juhul! Me lähme lõpuni. Kas said sellest aru, Dyson?"
   Teda vaatasid naise põlevad silmad ning Dyson meenutas oma teadustöid, mis parasjagu tules lõõmavad. Jah, tagasiteed ei olnud.
   Allkorrusel aga vabastas Morser Gibbsoni ja võttis seejärel kõne kohalikku politseisse. "... mitu relvastatud kahtlast isikut. Arvan, et üks on kaubanduskeskuse juures aset leidnud tulevahetuses osaleja... ja see naine... jajah, seesama. Olen peaaegu kindel. Saatke kõik jõud, mis teil seal on..."
   John hüppas lauale, mis seisis seinal asetseva raudkasti all. Dyson vaatas imestades, mis ühendusjuhtmeid poiss oma ranitsast välja võtab. Neist asjadest polnud Dysonil küll aimu.
   "Asuge laboratooriumi kallale," ütles John, "ma püüan elektronlukku lahti teha."
   Dyson juhatas Terminaatori ja Sara labori ukse juurde. Veel üks salalukk. Igaks juhuks proovis teadusemees oma elektronpääset. Tulemusteta. Terminaator sekkus asjasse: "Las ma proovin oma meetodit."
   Ta võttis õlalt granaadiheitja M-79. Sara tiris Dysoni koridoripidi kaugemale. Terminaator pistis laengu rauda ja peopesa kogenud liigutusega sulges padrunisalve. Sara karjus jooksult: "John, hoia!" Poiss pani kohe käed kõrvadele.
   Inimene oleks nii lähedalt lastes ise kindlalt surma saanud. Uksest ei jäänud peaaegu midagi järgi. Tükid lendasid ümberringi. Enne veel kui lasu kaja sumbus, astus Terminaator läbi suitsu ja tule. John jätkas oma tööd nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.
   Sara koos kurdistunud Dysoniga astusid tehisajude laborisse. Kostis sireeni kaeblik ulgumine. Tööle hakkas tuletõrjesüsteem. Ruumi paiskusid nähtamatu gaasi joad ja kustutasid tule.
   "Tulest hakkas tööle freoonisüsteem. Kähku siia!" karjus Dyson ja jooksis kapikese juurde gaasimaske haarama. Ühe võttis endale, teise andis Sarale. Kolmanda sirutas terminaatori poole: "Võta!"
   "Tänan, pole vaja," vastas kunstinimene, heitis seljast suure ranitsa ning avas selle. Dyson kehitas õlgu ja lausus Sarale:
   "Paar minutit, enne kui gaas pole lendunud, peame seda suukorvi kandma."
   Nagu eelnevalt arutatud, läks Terminaator kordidori lõpus asuvasse ubrikusse ja tõi sealt kolm plekkvaadikest lahustit, igaühes viis gallonit. Sara asus ranitsast välja võtma punakaid taskumärkmiku mõõtudes vasekarva miine. Ta kinnitas need kleeplindiga lahustivaatide peale. Dyson vahtis seda päranisilmi. Miskipärast oli tal kadunud usk, et nad ikka veel midagi teha suudavad. Täna hommikul oli ta jõudnud avastusele juba päris lähedale ning see oleks teinud ta rikkaks ja kuulsaks kuni elu lõpuni. Nüüd aga osaleb ta oma avastuse hävitamises. Kui aga mõelda, et nad on päästjad, siis on asjal teine mõte.

   Linna teises ääres astus T-1000 aeglaselt läbi Dysoni purustatud ja rüüstatud kabineti, püüdes loogiliselt ette kujutada siintoimunut. Ta astus mööda pimedat koridori. Ei ühtegi hingelist. Seintel vaid tagaõuest paistva leegi hüplevad helgid. Liikumatudt seisis T-1000 pimeduses, kuni ta analüsaatorid informatsiooni ümber töötasid. Salseda laagrisse jõudis ta mõni minut peale Johni ärasõitu. T-1000 kaalus kõiki variante, kuni jõudis Miles Dysonini. Politseiraadiojaama abil leidis ta üles Dysoni maja.
   Seesama kantav raadiojaam ta vööl andis endast märku. "Kõigile postidele, kõigile postidele... "Cyberdin Systemsis" kallaletung. Kood - 2-11. Kahtlustatakse mitut relvastatud isikut. Terrorismivastase võitluse erigrupp on juba välja sõitnud..."
   T-1000 ruttas kiiresti majast välja ja hüppas "Kawasaki" sadulasse. Keeras süüdet ning mootor lõi möirgama. Tsikkel keeras kõnniteel ringi ja kadus pimedusse, jättes asfaldile kõrbenud kummijälje.

   "Cyberdini" teisel korrusel tungis tuletõrjekirve tera raginal kompuutri kettaavasse. Lendasid killud. Tuba oli täis purustatud supertehnoloogiat. Lõhkunud ühe kompuutri, jätkas Terminaator seda tööd teise kallal.
   Järgmist seadeldist tabas sama saatus, mis pooltosinat eelmist. Sara kallas kapisahtlist põrandale hunniku kiirköitjaid. Dyson kandis vaarudes rasket hunnikut magnetoptilisi kõvakettaid ning virutas keset põrandat. Mõlemal rippusid kaelas gaasimaskid, gaas oli juba lendunud.
   "Jah, just nii on vaja," ütles Dyson aralt. "Ja et me ei unustaks ka teistes kabinettides olevaid salvestisi. Eriti minu kabineti omi... kõik on minu kabinetis!"
   Sara läks Dysoni kabinetti ja asus üle ukse kõike ühisesse hunnikusse loopima. Raamatud, märkmed, kõik laualolev... Dysoni naise ja laste raamatud ning klaasitud pilt lendas samuti hunnikusse, klaas purunes. Pildil embas Tarissa Dannyt ja Blissi. Põletamiseks oli hunnikusse heidetud miljonite dollarite eest pururstatud aparatuuri ning aastatepikkuse töö tulemusi.
   Hingeldades peatus Dyson hetkeks: "Anna mulle hetkeks seda riista!" Terminaator ulatas talle kirve. Miles Dyson haaras selle ja pöördus laua poole, millel seisis veel üks mikroprotsessori prototüüp. "Sellele kulutasin ma aastaid," ütles ta. Üsna oskamatult sihtis teadlane protsessorit, mis kohe tükkideks lendas. Dysoni longus õlad värahtasid ja paistis, et ta tundis purustamisest rahuldust.
   Koodluku juures toksis John sõrmedega oma pisikese kompuutri klahvidele, otsides magnetluku kombinatsioone. Ootamatult süttis roheline indikaatorlamp ning klõpsatades avanes lukk. "Ma ju ütlesin, et see on kukepea!" kiitis poiss ennast.
   John tõukas valveposti ukse lahti, nähtavale tuli võtmetahvel. Seifi võtit oli lihtne ära tunda - pikk terasest ristkülik. John haaras võtme ja kiirustas labori suunas, ent seisatus poolel teel, nähes akna taga heledaid valgusesähvatusi. Tiivikute kõva müra kuulutas ka politseikopteri saabumist. Juba ta oligi kohal, kompides oma võimsate prozhektoritega teise korruse aknaid. John heitis pilgu valvemonitoride jälgimisekraanile: majaesine oli täis autotulesid. Paistsid Los Angelese politseivormi kandvad kujud. Puna-siniste lampide sähvatused muutsid hooneesise mingiks kummaliseks diskoteegiks.
   Sara ja Terminaator rabasid elu eest, pistes igale poole lõhkeainet. "Mismoodi te lõhata kavatsete?" päris Dyson. Terminaator näitas talle detonaatorit ja pisikest punase nupuga raadiosaatjat. "Raadio kaudu," lisas ta. Vajutades pöidlaga õhku, laksutas Terminaator keelt. Dyson noogutas tummalt.
   Laborisse tormas John, võti käes. "Ma sain selle. Kukepea oli. Aga on meile alles seltskond ilmunud!"
   "Kas politsei?" küsis Dyson ärevalt.
   John noogutas. Sara heitis pilgu aknasse. "Kui palju neid on?"
   Poiss kehitas õlgu. "Kõik, niipalju kui neid üldse on."
   Sara ütles Dysonile: "Minge, ma lõpetan siin."
   Terminaator haaras automaadi ja padrunisalvede koti: "Ma tegelen politseinikega."
   John vaatas ärevusega tehismehe poole: "Oled sa kindel, et sa kedagi teise ilma ei saada?"
   "Looda minule," lausus Terminaator ja naeratas. Seekord tuli see väga kenasti välja.
   John ja Dyson jooksid teise korruse koridoris seifi poole. Terminaator suundus suurte maast laeni akende poole. Prozhektorivalgus joonistas seintele tema hiiglasliku silueti. Sammu aeglustamata paiskas kübor kirjutuslaua läbi akna. Koos klaasidega lendas kirjutuslaud alla kõnniteele. Seistes seina ääres, andis Terminaator politseimasinate pihta pika valangu. Tuuleklaasid purunesid, politseinikud heitsid varju otsides kõhuli.
   Ent politseinikudki püüdsid näidata, et nad papist poisid pole ning paugutasid vastu.
   Terminaator sihtis uuesti, hinnates tulejoont ning vajutas päästikule. Automaadi J-1 lühendatud torust paiskus välja nelikümmend kuuli, millest igaüks oli määratud eri sihtmärgile. Viieteistkümne sekundi jooksul oli politseimasinatest jäänud vaid sõelapõhjad. Ent ükski inimene kannatada ei saanud. Need, kes selleks ajaks polnud veel varju leidnud, heitsid pilgu oma püstolitele ning pidasid paremaks põõsasse pugeda. Mõned üliagarad püüdsid uuesti püstoleid paugutada. Terminaator langetas granaadiheitja M-79 toru allapoole ja tulistas. Mitu politseimasinat lendas tükkidena taeva poole. Silmapilkselt surusid inimkujud end vastu maad, riided leegitsemas. Hetk hiljem tõmbusid politseinikud tagasi, et oma jõudusid ümber korraldada. Terrorivastase võitluse erigrupi furgoon tormas nurga tagant välja, peatudes väljaspool otsesihtimiskaugust.
   John ja Dyson peatusid soomustatud ukse ees, võtmed käes valmis. "Vaatame siis, mis on number 1 ukse taga," mainis poiss. Miles Dyson noogutas nõusolevalt ning nad pöörasid üheaegselt võtmeid. Kostis mitmete terashoobade kõlksatusi ja lõpuks viimane kõlks. Ühiselt tõukasid Dyson ja John raske ukse lahti.
   Korporatsiooni peakorteri ees läksid samal ajal sündmused oma rada. Erigrupp liikus lühidistantside kaupa. Jõudnud peasissekäiguni, tungisid nad hoonesse ja asusid positsioonidele, tehes sealt hüppeid edasi ning tardudes jälle liikumatuks. Nad olid suurepäraselt varustatud: kuulikindlad vestid, gaasimaskid, "Kehler & Koch" marki automaadid, mudel MP-5, pisargaasiballoonid, ronimisnöörid - kõik, mis taoliste operatsioonide eduks vaja. Omavahel suhtlesid nad vaid zhestidega. Nende hääletust oleksid kadestanud isegi sportlased.
   Politseinikud hakkasid teise korruse aknasse pilduma pisargaasigranaate.
   Toasuuruses seifis oli täitsa vaikne. John ja Dyson olid muust ilmast eraldatud paksude ja tulekindlate terasseintega. Dyson tegi lahti kasti, milles lebasid esimesest terminaatorist jäänud osad. Nähes terminaatori kätt ja kontrollsüsteemi plokki, tuli Johnile tunne, nagu oleks ta kõike seda kunagi juba näinud. Kähku haaras poiss suured inertgaasiga täidetud klaaskolvid ja virutas need põrandale. Anumad purunesid, John haaras ploki ja teraskäe ning käsutas. "Noh, Miles, meil on aeg jalga lasta!"
   Esimesest terminaatorist jäänud ploki pistis poiss taskusse nagu ta veel mõni aeg tagasi oli sinna pistnud "Marsi" shokolaadi. Kunstkäsi kõvasti peos, jooksis John ukse poole, Dyson tema järel.
   Esimesel korrusel oli erigrupp jõudnud juba trepikäiku. Paarikaupa tungisid nad ülespoole, kattes teineteist.
   John kihutas laborisse, Dyson ta järel. Sara oli just lõpetanud laengudetonaatoritega. "Kõik on valmis?"
   "On valmis."
   John ulatas emale metallkäe. Sara haaras selle ja pistis oma seljakotti ning tõmbas luku kinni. Dyson jättis mõttes hüvasti oma laboriga. Ta jõud oli otsakorral. Side õlahaaval oli verest läbi imbunud. Laborisse astus Terminaator. "Peame lahkuma. Otsekohe."
   Ta suundus Johniga koridoripidi tagasi, möödudes valveputkast. Sara lõpetas oma töö ja hakkas minema detonaatori poole, mis asus just Dysoni käeulatuses. "Miles, anna mulle detonaator ja lähme..." See võttis saatja, heitis pilgu naise poole, seejärel aga... tratata, trahh!
   Uks labori tagaseinas paiskus löökide survel lahti. Erigrupi komandör ja kaks ta alluvat avasid tule. Sara viskus maha ning varjus kompuutrisektsioonide taha. Dysonit tabasid mõned kuulid ning ta varises maha.
   John kuulis koridoris laske ning pöördus ümber: "Emaaa...!"
   Terminaator rabas poisi tagasi, tehismehe selga tabasid kuulid. Nad peitusid kuulide eest nurga taha.
   Kuulid vingusid üle Sara pea, trummeldades vastu metallist masinaosasid. Erigrupi mehed jätkasid laskmist. Sara nägi, et Dyson lebab põrandal. Ta pihk surus detonaatorit. Miles Dyson pöördus, ta tahtis näha Sarat. Mehe silmad olid täis valu.
   "Mine ära," sosistas Dyson.
   Sara kõhkles hetke. Nende pilgud kohtusid ning naine hakkas üle klaasikildude ja aparaaditükkide roomama lähima ukse poole. Ta tegi vea.
   Seda kutsuti "puhtaks" ruumiks, määratud ülitäpsete aparaatide kontrolliks ja tööks. See oli desinfitseeritud, hea ventilatsiooniga ilma akendeta ruum. Üksainus uks oli see, kustkaudu Sara sisse roomas. Ukse taga tärises automaat. Naine otsis peidupaika laua taga.
   Terminaator jooksis tagasi sinnapoole, kust kostsid lasud. sekundiks peatus ta videomonitoride ees. Ühel nendest nägi ta Sarat. Kübor ei vajanud rohkem kui silmapilgu, et taibata, kus ja missuguses olukorras naine on. Kiiresti liikus ta sinnapoole.
   Sara roomas "puhta" toa nurka, kuid sellest oli vähe kasu - kuulid vilisesid ta kõrvust vaid sentimeetri kauguselt mööda.
   Äkki tekkis ta selja taga seina ava. Terminaator kummardus, haaras naisest kinni ja tõmbas ta koridori. Nad jooksid ja varjusid nurga taha, nende järel aga toksisid kuulid koridori seinu. John liitus nendega ning juba möödusid nad valveposti videomonitoridest.
   John jõudis esimesena välja viiva ukseni ning püüdis seda avada. Kinni. Terminaator haaras pikemalt viivitamata granaadiheitja.
   "Minge kaugemale!" käsutas ta, haaras õlakotist laengu ja pistis rauda. Kiire käeliigutus sulges luku. Johnil ja Saral jäi üle murdosa sekundi jooksul pikali viskuda. Sihtides kamandas Terminaator: "Käed kõrvadele ja suu lahti!" Vaevu jõudsid nad seda teha kui kübor vajutas päästikule.
   Uks ja osa seina neist kuue meetri kaugusel lendas tükkideks. Lööklaine raputas ka Terminaatorit, kuid veel ei jõudnud suits hajuda, kui Terminaator tekkinud avase astus.
   Tehismees juhtis Johni-Sarat mööda valgustamata koridori. Kusagilt kabinettidest imbus koridori pisargaasi. Ema ja poeg hakkasid köhima. Sara võttis kaelast gaasimaski ja ulatas selle Johnile. Terminaator liikus ees, laadides käigu pealt granaadiheitjat. Ees oli veel üks tugevdatud uks.
   Kõrvulukustav kõmakas - ning uks oli kadunud. Lendasid plastiku ja põlevad uksetükid. See kõik ei pannud küborit kõhklema ega aeglustanud ta sammu. Sara ja John astusid tehisinimese kannul uude koridori. Terminaator laadis jälle granaadiheitjat.
   Suitsu täis laboris vaikisid lõpuks lasud ning erigrupi komandör püüdis ettevaatlikult edasi liikuda. Kassisammul hiilis ta ümber laua ning pööras välkkiirelt toru... Miles Dysoni suunas, kes veel elas. Aga mitte kauaks, nagu ta ise arvas. Mees oli toetanud selja vastu tooli ning hoidis otse detonaatorinupu kohal käes paksu rasket teatmikku. Kõik oli selge sõnadetagi.
   "Kui sa vaid proovid lasta, kukub raamat sellele nupule. Siis pole muud kui adjöö..."
   Dysoni hääl vibreeris, ta püüdis kopsudesse rohkem õhku tõmmata, et saaks kõnelda. "Ei tea, kaua ma... jõuan veel... seda nii hoida..."
   Alles nüüd märkas erigrupi komandör laboris juhtmeid, lõhkepakette, gaasiballoone. Kuigi ta nägu kattis gaasimask, oli läbi klaasidegi näha ta silmis suurt hirmu. Silmapilk tegi ta otsuse - pöördus ringi ja andis oma alluvaile käsu taganeda.
   "Tagasi! Kõik tagasi! OTSEKOHE TAGASI!" Nad täitsid käsu sellise kiirusega, et põrkusid kokku teise grupiga, kes just mööda treppi teisele korrusele suundus.
   Terminaator jõudis pealiftini ja vajutas kutsungile. Ta kannul tulid John ja Sara, köhides ja komistades. Kordamööda hingasid nad läbi maski. Avanes liftiuks. Nad astusid sisse ning sõitsid alla.

   Dyson lebas põrandal keset labori varemeid. See oli kõik, mis oli ta unistusest järele jäänud. Selg toetus vastu verega määrdunud tooli, pikad verenired olid näha ka põrandaplaatidel. Miles Dyson hingas kiiresti ja raskelt. Värisevate kätega hoidis ta ikka veel teatmikku detonaatori kohal. Ta tähelepanu köitis seadmetükkide hunnikus üks asi - see oli ta perepilt. Ühe käega vaevaliselt raamatut hoides, tõmbas ta teisega pildi lähemale ja libistas peopesale. Ta naine ja lapsed naeratasid talle vastu läbi purunenud klaasi. Milesi silmist kadus hirm. Enam ta ei klammerdunud oma elu külge. Sellest andis tunda ka valu kogu kehas. Ta enda hääl lausus ajusügavusest: "Ja nüüd võid sa minna." Kuid veel korraks tahtis Dyson näha oma lapsi, emmata neid ja selgitada, miks nende isa nad nii ruttu maha jätab. Nemad ei pea teadma, mida teab tema, vaadates oma pere pilti, vaadates kaugemale... Tuliselt valge sähvatus virutab kõik õhku...
   Ja Miles kuulis...
   ... tuhme hääli, mis karjusid megafoni kaudu, kopteri möirgamist, kaugeid häiresignaale - kõik see oli väga kaugel. Selle asemele ilmus taevakaarel valge lill, muutudes puna-mustaks pilveks... veripunaseks tuleks tungides läbi terashallide pilvede. See oli vesinikupommi sambakujuline pilv, mis raputas maad enneolematu jõuga. Kurdistav mürin kadus, kandudes edasi, muutudes orkaanituleks. Seejärel vaikinud aegamööda, ujusid minema tinahallid pilved, andes ruumi pehmele ja hellitavale valgusele. Sellest valgusest astusid välja Danny ja Bliss. Nad jooksid rõõmsalt isale vastu, nende taga astus Tarissa ja naeratas samuti. Neid paitasid helged päikesekiired, kui nad jooksid mööda rohelist aasa... otse labori varemetesse. Miles püüdis hoida oma mälus just seda mälukildu, nii helget ja hindamatut, enne näost näkku kohtumist igavikuga. Ehk oli see kingitus talle? Ta ei teadnud. Tundis vaid, et salaside selle maise eluga hakkab kaduma.
   Enam ta ei vaadanud pildi suunas, hinge valdas iroonia. Oli naljakas mõelda, et ta lebab siin nagu veristatud siga, nagu ohvritall, lebades oma elumõtte varemetel. Inimesed on lollid, kui nad jõuavad selliste äärmusteni, et hävitavad iseennast enda loodud sõjavahenditega. Miles meenutas end hetkeks sellisena, missugune ta oli möödanikus: tõsine mees, eesmärki taotlev, kaosest välja pürgiv. Hetkeks tajus teadlane igapäevaste lihtsate askelduste vajadust selles ilmas. Paistis, et ta oli nendega suurepäraselt hakkama saanud.
   Nüüd, kui ta tundis surma ligidust, tahtis ta olla ja jääda tolleks endiseks Dysoniks - armastavaks isaks, kes oli kiindunud ühteaegu nii peresse kui teadusesse. Ta tahtis hakata naerma, kuid mõistis, et lendab siis kohe tükkideks. Ta viivitas veel. Tõstis silmad, et veelkord heita pilk oma perele. Pildil sasis ta omaste juukseid tuul, seesama tuul, mis hoogudena tuhises läbi Ajaloo, muutes Ajalugu. Dyson mõtles, et... mehed kutsuvad tahet oma Saatuseks. Kui Saatus seda lubab, läheb elu edasi. Kuid Ajalugu sureb...
   Miles Dysoni pilk tardus. Tema hingepilgu eest jooksid läbi elavate kättesaamatud pildid ning need surmaeelsed nägemused joonistasid ta näole vaevumärgatava naeratuse. Hetkel, kui ta pilk tuhmus, kukkus raamat ja vajutas alla nupu...

   Veel ootasid politseinikud väljas, relvad laskevalmis. Varjudes millegi taha, ootasid nad, et kohe-kohe kantakse hoonest välja laipu või et viiakse arreteerituid, käed raudus, konvoimasinatesse või et erigrupp tõmbub ajutiselt tagasi laskemoona täiendamiseks. Juhtus aga see, mida nad oodata ei osanud.
   Kogu prozhektoritest valgustatud hoone külg mattus korraga tule ja klaasikildude kose alla. Kõik teise korruse aknad paisati platsile ning tohutu tulekera limpsas oma keelega taevast. Helikopter lendas kähku tulest eemale. Leegitsevad tulelondid langesid keset politseimasinaid ning enamik inimesi pidas paremaks kaugemale kaduda. Ainult üks neist, politseinik mootorratta seljas, tungis läbi inimestemurru põleva hoone poole. Ta peatus vaid korraks, et haarata temast mööduva politseiniku kabuurist revolver. Siis kihutas ta ratta seljas läbi akna otse esimese korruse vestibüüli. Ta silm fikseeris kõik peensused. Mõni sekund hiljem märkas ta treppi ja kihutas mootori möirates mööda seda üles.
   Jõudnud suitsu täis teise korruse eeskotta, haaras ta "Kehler & Koch" marki püstoli, sõitis läbi leekidest valgustatud kabinettide, silmitses neid hoolikalt. Koridoris põikas ta kõrvale põlevast rusuhunnikust ja jätkas leekide kõikuvate varjude seas oma ohvri otsimist.
   Lift peatus esimesi korruse vestibüülis ning Sara kiikas välja. Erigrupp blokeeris väljapääsu.
   Sara koos oma kaaslastega olid ära lõigatud, lõksu langenud. John püüdis julgustada ema: "Enne, kui nad meid kinni nabivad, jõuab kätte kottpimedus..."
   Keegi erigrupi meestest viskas lifti suunas gaasigranaadi. Mürgine pilv CS-gaasi haaras nad endasse ja surus neid vastu lifti tagaseina. Terminaator hindas hindas kiiresti olukorda, pöördus ema ja poja poole öeldes: "Silmad kinni! Mitte liigutada."
   Nood noogutasid vastuseks. Terminaator heitis granaadipilduja õlale, väljus liftist, öeldes ainult: "Tulen tagasi."
   Gaasigranaat pöörles koridoripõrandal, otse Terminaatori jalge ees, paisates välja valget tossu. Liftis hingeldasid ja köhisid nii Sara kui John, hingates kordamööda läbi gaasimaski. Nüüd olid nad kindla peale lõksus ning mürgigaas ja pisike liftikabiin suurendasid hirmu ja paanikatunnet. Veel hetk, ja poiss tormaks liftist välja.
   Erigrupi mehed seisid koridori teises otsas, hoides pilku pulbitseval gaasipilvel, oodates, et kurjategijad ilmuvad kohe-kohe nende ette.
   Suitsupilve ilmus aga kellegi suur kuju. Imelik - see kuju ei kiirustanud. Ja paistis, et pole haavatudki. Tõepoolest, Terminaatori silmgi ei pilkunud sest mürgigaasist. Sihukest asja polnud politseinikud küll oodanud. Grupi komandör röögatas megafonisse: "Seisa, kus oled. Pikali põrandale, näoga allapoole! Põrandale! Pikali!"
   Ent kuju jätkas nende poole liikumist, pööramata hoiatusele tähelepanu. Kõik kangestusid, sest taolist asja polnud veel nähtud. Mees tuli üha lähemale ja lähemale. Komandör võttis vastu otsuse: "Andke talle säru!"
   Koridor täitus laskudega. Kuulid jooksid Terminaatori rinda ja tungisid ta kõhtu, näkku, jalgadesse. Tema nahkjope, mis oli niigi paarikümnest kuulist purustatud, muutus räbalaks.
   Olukord oli niivõrd ebatavaline, et komandör arvas tundmatut noormeest kandvat kuulikindlat vesti. Ta tõstis oma relva ja tulistas tulijale otse pähe. Pea oleks pidanud arbuusina laiali lendama, kuid inimene vaid vaarus hetkeks ja põsehaavast hakkas tulema verd. Ikka tuli see inimene otse nende poole!
   Erigrupi politseinikud tegid kõike juba mehhaaniliselt - vajutasid päästikule ning hoidsidki sõrme sellel.
   "Sihtige näkku!" karjus komandör, arvtes, et tema lastud padrun polnud korralik. "Mida kuradit ma siis teen!" karjus kaaslane ta kõrval ning selle häälest kostis hirmu.
   Sujuva liigutusega tõmbas Terminaator välja 45-kaliibrilise püstoli. Tema arvutid tuletasid talle meelde: TEKKINUD HÄDAOHUS LIKVIDEERIMINE KEELATUD, VÕIB AINULT VÕTTA TEGUTSEMISVÕIMALUSE. Ruttamata, otsekui valiks ta kaubamaja riiulitelt ostu, võttis Terminaator sihikule ühe lähima politseiniku ja tulistas. Kuul läks läbi tolle vasaku reie. Mees kukkus röökides. Terminaator kummardus ja haaras haavatu käest kukkunud gaasigranaadiheitja. See oli uus mudel, milles oli kaksteist pisargaasigranaati. Tehismees tulistas lähimat erigrupi meest otse rinda. Gaasigranaat ei tunginud läbi kuulikindlast vestist, aga löök oli nii ränk, nagu oleks kogu jõust ragbipalliga kõhtu virutatud. Erigrupi mees tõmbus valust kõverasse ning ahmis kramplikult õhku.
   Terminaator paistis neile põrgust ilmunud olendina - võimas kuju, verepritsmetega pritsunud musta naha räbalad seljas lipendamas. Ühe silma asemel haigutas veritsev auk, milles liikusid metallist liigendid, mis juhtisid silmamuna. Põselt koordunud nahk paljastas kroomitud lõualuud. Nahkjope oli eest täiesti katki, paljastades tema metalse rinna.
   Mõned erigrupi politseinikud olid küllalt lähedal Terminaatorile, et seda kõike näha. Neile oli see vapustav elamus ning nad taganesid üksteise järel, vaatamata omale heale ettevalmistusele. Esimene pani jooksu ning - PAUHH! - gaasigranaat tungis talle selga. Pihtasaanu vingerdas maas nagu vihmauss. Kolm gaasigranaati tulistas Terminaator vestibüüli. Kiiresti tekkis ja levis valge gaasipilv, milles paistsid vaid lähimad esemed. Ümberringi käis metsik möll nagu põrgus. Erigrupi komandör tungis läbi gaasipilve, pigistades käes kramplikult relva. Äkki kerkis otse tema ette Terminaatori kuju.
   Enne kui komandör jõudis midagi ette võtta, käis sähvatus ning teda tabas tuim löök, kui kuul talle jalga tungis. Ta karjatas, pillas automaadi ning haaras haavatud jalast. Terminaator tõmbas ta näolt gaasimaski. Erigrupi juht kukkus hingeldades ja läkastades põrandale, tõmbas jala konksu ja püüdis takistada verejooksu... Kübor liikus välisust valvavate erikomando meeste poole. Ühele kuul jalga, teisele samamoodi. Kui nood kaks kukkusid, kiskus Terminaator ka neilt gaasimaskid.
   Tulistamine lakkas. Suitsupilves oli vaid siin ja seal kuulda oigamist ja läkastamist. Suitsupilved tungisid uksest välja ja koos nendega ilmus nähtavale ka Terminaatori siluett. Ta laskis järelejäänud gaasigranaadid väljas seisvate politseimasinate pihta. Politseimehed, kellel gaasimaskid puudusid, jooksid poolpimedatena vastu masinaid ja põrkusid üksteisega kokku. Vastane oli purustatud.
   Keegi erigrupi mees jagas neile furgoonautost järelejäänud gaasimaske. Terminaator ulatas talle tühja gaasigranaadiheitja ning erigrupi mees võttis selle instinktiivselt kätte. Samas rebis Terminaator talt gaasimaski ja paiskas mehe gaasipilve sisse. Ise istus ta rooli taha. Puudus süütevõti. Terminaator keeras alla päikesevarju ning autovõtmed kukkusid talle peo peale. Terminaator märkis selle seiga oma mällu. Ta oli midagi juba õppinud.
   Tehismees pööras süütevõtit, mootor lõi mürisema ning ta lükkas käigu sisse.
   Esimese korruse vestibüülis oli pisargaasi juba vähemaks jäänud. Need erigrupi mehed, kellel oli rohkem vedanud, andsid abi oma enamkannatanud kaaslastele. Kui väljast kostis hõikeid ja mootorimüra, tõstsid nad pea. Koos klaasikildude pilvega murdus esiuks ning sellest tormas sisse erigrupi furgoonauto. Politsitseinikud kargasid kes kuhu sai, masin aga pidurdas kääksatades liftikoridori juures. Terminaator tagurdas nii palju, et furgooni tagumine osa sulges pääsu koridori.
   Sara ja John kuulsid, kuidas auto koridori sõitis ning nägid nüüd autot ennastki. Kiiresti väljusid nad liftist ja tormasid läkastades autosse. Samal hetkel vajutas Terminaator gaasi põhja. Möirates läbis auto vestibüüli ja tormas välja läbi purunenud akna. Politseinikud jooksid laiali.
   Ühe erandiga siiski. Laskmise ajal sõitis T-1000 "Kawasakil" akna juurde ning heitis pilgu välja. Ta nägi tormavat furgoonautot, mille pihta politseinikud lasta üritasid. Robot mõistis otsekohe, et ta on tagaotsitavad leidnud.
   Kiiresti vaatas ta ringi ja tegi välkiire analüüsi. Läbi kaugema ukse nägi T-1000 hoone kohal rippuvat helikopterit. Oli ka teisi võimalusi eesmärgile jõudmiseks, kuid SEE võimalus paistis kõige efektiivsem olevat. T-1000 aju kogus endasse infot nagu käsn niiskust, ta analüüsis selle võimaluse kõiki plusse. Justkui magnetist tõmmatud, pööras T-1000 gaasipideme viimase peale. Võimas mootor möiratas, mootorratas tormas läbi kitsa koridori, läbi kabineti ja otse aknasse...
   T-1000 lendas otse kopteri poole, mootorratas jäi hetkeks justkui õhku rippuma. Piloot püüdis end koguda, aga siis kõmatas vastu lennuriista kabiini ilma sõitjata mootorratas ning varises seejärel alla asfaldile. Kuid T-1000 polnud enam sadulas. Ta oli jõudnud haarata kopteri kerest ning justkui õudusunenäos nägi piloot, kuidas politseivormis robot purustas peaga kabiini pleksiklaasist ümbrise ja toppis hoogsalt oma keha tekkinud avasse. Kui metallroboti vedel mass oli jõudnud piloodi kõrvalistmele, muutus ta kohe politseiohvitser Austiniks. Ta haaras imestusest kangestunud piloodi, viskas ta istmelt minema ja istus ise asemele.
   Kopter oli kaotanud kontrolli ja hakkas omapäi langema. Äärepealt oleks ta kukkunud parkimisplatsile. Kolme meetri kõrgusel maast õnnestu T-1000-l kopter tasakaalustada ja peatada langemine.
   Jälle olid kõik politseinikud pikali maas, kui nende pea kohale kukkus helikopteri saba karkass. Päästes end tiivikute tuulehoost surusid nad näo käte vahele. Hetk hiljem oli kopter platsi kohalt kadunud, jälitades erikomando furgoonautot.
   Pööranud mitmerealisele maanteele, heitis Terminaator pilgu oma kaaslaste poole. Sara ja John hingeldasid ja turtsusid veel, püüdes jagu saada pisargaasi mõjust. Terminaator heitis pilgu tagasivaatepeeglisse. Kopteri võimas prozhektor uuris maanteed ja lähenes kiiresti.
   Sara suutis juba ringi vaadata. See furgoonauto oli kui liikuv arsenal. Siin oli vintpüsse, kuulikaitseveste ja muud varustust.
   "John, aja see kähku selga!"
   Poiss toetus vastu furgooni esiseina ja ema heitis ta peale mitu kuulikindlat vesti, kattes ta üleni. Siis haaras Sara kaks automaatvintpüssi M-16 ja laadis need. Seejärel hakkas Sara laadima lühikese toruga karabiini, samal ajal, kui Terminaator tegi autot juhtides järske pöördeid, möödudes sõidu- ja veoautodest mis justkui venisid, võrreldes nende sõiduriistaga. Gaas oli põhjas ja kiirus kaheksakümmend miili tunnis. Neil õnnestus vaevu kõrvale põigata tohutu suurest kaheksateistkümnerattalisest autotsisternist ja see polnud tõesti paha, sest kiri tsisternil kuulutas: COMPANI CRIOCO. VEDEL LÄMMASTIK. Kokkupõrge sihukese reservuaariga poleks nende tervisele hästi mõjunud.
   Kopter rippus neist veel tagapool, aga lähenes kiiresti. T-1000 torkas läbi katkise kabiiniklaasi automaatpüstoli ja tulistas. Furgoonkere võppus kuulilöökidest.
   Terminaator siksakitas autoga, et T-1000 ei saaks täpselt sihtida. Auto võbises ja paiskus küljelt küljele. Vaevu püsis see ratastel. Tagumise ukse klaasid paiskusid kildudeks ning kuulid klõbisesid vastu vastu masina sisemust, möödusid imekombel Sarast ning mütsatasid kuulikindlate vestide hunnikusse, mille all varjus John.
   Sara ei tahtnud enam olla ohvri osas. Niisugust metsikut ägedust oli ta tundnud siis, kui Terminaator I tulistas Kyle'i pihta. Nüüd tundus, et saatus tahtis teda veelkord ohvri rolli seada.
   Kui kedagi ta lähedastest rünnati, tõusis Saras selline raev, et oli raske seletada selle tekkeimpulsse. Just raev sundis Sarat lahti lööma furgooni tagumist ust ning M-16 palgesse panema. Ta avas tule, karjudes metsikult ja kõvasti ning ta kuulid tegid tükkideks selle, mis kopterikabiinist veel järele oli jäänud. T-1000 tulistas vastu ning furgoon värises kuulirahe all.
   Laadinud kähku püssid, hakkas Sara uuesti tulistama, püüdes nüüd tabada tiivikuid ja tiivikuvõlli. Mõned kuulid lendasidki rikoshetina tiivikule. Vintpüss sai tühjaks ja Sara haaras teise.
   Terminaator möödus päevinäinud pikapist, mis püüdis ümber rivistuda ning nügis neid kraavi poole. Sekund hiljem lendas kopter neist üle, peaaegu riivates autokeret. Sara jätkas tulistamist. Ka T-1000 tulistas.
   Järsku tundis naine lööki vastu reit. Mitu kuuli paiskus vastu kuulikaitset. Sara kukkus põrandale pikali, kaitsetuna kuulide ees...
   Terminaator märkas, et T-1000 sihib uuesti ja vajutas järsult pidurile. Rattad vingusid ja auto libises kui kelk. Sara paiskus vastu esiseina, Johni kõrvale. Otsesihtimise eest oli ta nüüd varjatud, kuid... Läbi tagumise ukse nägid nii Sara kui John, kuidas hirmuäratavalt suur lennumasin pikeerib otse nende kohal. Siis paiskus see vastu maanteed ja hüppas edasi, otsekui oleks kellegi hiiglaslik kämmal seda edasi lükanud. Veopropeller lendas tükkideks. Furgoonauto tagaosa oli kortsus, kopteri esiosa muutus aga vanarauahunnikuks. T-1000 jäi kortsunud metalli vahele lõksu.
   Terminaator püüdis autot vaos hoida, mis pärast kopteri lööki metsikult vingerdas. Auto tormas vastu eraldusriba barjääri, kriipis betoonplokke ja eemaldus siis taas. Terminaator vajutas gaasipedaalile ning auto sööstis jälle maksimumkiirusel edasi. Ta pööras pisut rooli, et mööduda mingist angerjana ujuvast pikapautost. Nende furgoonauto litsus end vastu tõket, põrkeraud paendus ning lõikas läbi esikummi. Furgoon kõikus ning vajus külili. Kostis läbilõikav krigin - autokere libises mööda teed edasi, kuni peatus.
   Kummuli furgoonis ronis John oigava ema suunas. "Ema!" hüüdis John. Sara pöördus aeglaselt poja poole, ta hingamine oli kiire ja katkendlik. Terminaator vabanes istmerusude alt.
   Teel nende taga lebas suitsev ja räsitud metallihunnik. Alles see oli helikopter olnud.
   Suur tsisternauto püüdis pidurite vingudes mööduda ei tea kust ilmunud metallihunnikust. Selle tohutud rattad lausa suitsesid pidurdamisel. Lõpuks ta peatus mõne meetri kaugusel kopterirusudest.
   Dana Short hüppas kabiinist välja. Ta oli vapustatud - alles ta oli ühe psühhopaadi käest pääsenud ning et järgmisel päeval mitte korrata oma marsruuti, oli vahetanud seda Wilsoniga. Las too veab seekord puuvilju, tema aga lämmastikku. Ja nüüd sõitis ta põhja suunas.
   Short hakkas kahtlema oma vahetustehingu headuses. Täna öösel oli ta näinud juba kaht avariid. Ta lõdvestus väheke ja tema kujutlusse kerkis korraks kenake kohvikuettekandja. Kuidas ta nimi oligi? Claudia. Ja missugused rinnad...!
   Nüüd aga oli ootamatult ta teele tekkinud mingi kopterihunnik, nii et ta pidi kõigest väest pidurdama. Ta kujutas ette, kuidas tohutud tonnid kõvasti kokkusurutud ja kole külma vedelikku paiskub vastu tsisterni esiseina, murrab selle läbi ja ujutab üle kabiini, muutes ta hetkega jääsambaks.
   Dana Short kiikas ringi ning pealetükkiva iiveldustundega võideldes püüdis selgitada, kas keegi on ka ellu jäänud. Järsku ronis rusuhunnikust välja politseinik ja suundus otse tema poole. Tal ei paistnud küll midagi viga olevat.
   "Tont võtku, te olete täitsa ter..." pöördus Dana tolle poole, kui... T-1000 oli ta kõhu pika terasnoaga läbi torganud ning astus sammu aeglustamata edasi.
   Dana Short langes põlvili, püüdes maha suruda väljakannatamatut valu ja palavat leeki sisemuses. Veel tajus ta ümbritsevat, veel surusid ta käed suurt veritsevat haava. Enne kui ta toimunut aduda jõudis, nägi ta, kuidas harpuunikäega politseinik ronis rahulikult tema tsisternauto kabiini ja käivitas auto. Tohutu veok hakkas lõrisema ja veeres tossupilvi välja paisates minema nagu hullunud draakon.
   Dana jõudis veel mõelda, et ju ei tavatse jumal talle andestada ammuste pattude eest. See mõte vilksatas ta ajus, enne kui ta näoli asfaldile kukkus ning vajus olekusse, kust tagasiteed enam polnud...

   Miil edasi tiris John koos Terminaatoriga haavatud Sarat furgoonautost välja. Terminaatori õlal rippus granaadiheitja M-79 koos tagavaragranaatidega ning laetud automaatpüstol. John oli endale valinud suurekaliibrilise lühendatud toruga karabiini erigrupi relvastusest.
   Kaugusest kostis metallikriginat ning Terminaator ja John pöördusid vaatama. Nad nägid, et tohutu suur autotsistern oli kopterijäänused eest paisanud ning lähenes nüüd kiirust kruvides nende suunas.
   John haaras emal käest: "Kurat võtku! Ema, me peame jalga laskma, kuuled, ema..."
   Pikap, millest nad mõned sekundid tagasi mööda olid sõitnud, jõudis just samasse kohta. Juht, kes oli umbes 50-aastane ja nägi ladinaameeriklase moodi välja, pakkus neile küüti. Terminaator astus masina juurde ja kuulutas: "Meil on vaja teie autot." Vastust ära ootamata, haaras ta roolisolijal turjast ja lükkas mehe autost välja. Tõstnud istmele Sara, istus ta ise rooli taha. John sisenes teiselt poolt, reisijatele mõeldud uksest. Autoomanik tagunes kaugemale, mõistes, et taoliste veriste hulludega on parem mitte tegemist teha.
   Tsisternauto tuli juba üsna suure hooga, jättes endast järele suitsupilve.
   Heitnud pilgu tahavaatepeeglisse, pani Terminaator käigu sisse. Suur veok oli neist vaid paarikümne meetri kaugusel. Kübor tegi kiire arvutuse, et põrkemomendini oli jäänud seitse sekundit. Aega oli veel piisavalt. Ta lisas gaasi, kuid üsna väntsustatud pikap ei olnud nobe lippama.
   Terminaator tegi uue arvutuse: kokkupõrkeni jääb kolm sekundit. Seega oli nelikümmend protsenti tõenäosust, et pääsetakse.
   Samal ajal paiskas veok endast kaugele ümberläinu erigrupi furgooni ning jätkas liginemist. Kui tagaajaja oli juba üsna lähedal, püüdis Terminaator loogeldes pääseda.
   "Kiiremini, ta on juba päris ligidal!" ahastas John.
   Terminaator otsustas, et sellises olukorras pole vastus ilmtingimata vajalik, palju tähtsam on tegutseda. Ühe käega autot juhtides hakkas ta granaadiheitjat seljas võtma.
   John pöördus ja heitis pilgu kroomnikeldusest läikivale autole ja vedela lämmastikuga täidetud tsisternile. Jälitaja sõitiski pikapile tagant sisse, tekitades pikapi külglibisemise. Seejärel juhtis T-1000 veokit selliselt, et pikap jäi tsisternauto ja tee eraldusbarjääri vahele. Tohutud rattad nügisid pikapi külgust, teisel pool olid aga tõkkeks terasest piirdetrossid ja betoonsein. Ragisedes ja ägisedes paiskus pikap kord veokist, kord trossidest eemale. John hoidis kinni ema veritsevast käest. Kõrvad kumisesid pinge all oleva metalli kriginast ja sädemeid paiskus igasse suunda.
   Põgenike masinat suruti aegamisi kokku.
   John tundis, kuidas ta hambad lõgisevad. Pikapi puitkarkass ei pidanud enam vastu ja pudenes teele laiali. T-1000 hoidis kindlalt rooli, jätkates pikapi pressimist kuini selle tükkideks jahvatamiseni. Terminaator pöördus, jalg ikka gaasipedaalil, tõstis Johni enda kohale ning lausus rahulikult, otsekui oleks tal riistakastist mingit asjakest vaja: "Sa pead hetkeks autot juhtima."
   Kohe esitas John asjakohase küsimuse: "Aga kuhu sina lähed?"
   Jällegi vastas Terminaator tegutsemisega, lüües rusikaga välja külgklaasi.
   Täis hirmu, haaras John rooli, jälgides silmanurgast, kuidas kübor pistis ülakeha aknast välja ja suunas granaadiheitja tagaajaja poole.
   Granaat lendas sihile, möödudes vaid poole meetri kaugusel robotist ning lõhkes tsisterni esiotsa vastu. Läbi augu paiskus välja tugev vedela lämmastiku juga. Vastutuul kandis selle tagasi.
   Tsisternauto kaldus vaid hetkeks kõrvale, siis sai T-1000 rooli jälle kindlalt kätte. Jälitaja jäi õige pisut maha ning John suutis auto lõksust välja suunata. Kuid T-1000 lisas kiirust ja veoki taga venis aurav lämmastik nagu komeedisaba. Olles ikka poolenisti aknast väljas, laadis Terminaator granaadiheitja. John pööras pikapi kähku kõrvalteele. Tohutu masin, mille roolis istus T-1000, järgnes neile ja lisas kiirustki. Nüüd oli ta kõigest viie meetri kaugusel. Terminaator tulistas.
   Granaat lõhkes mootorivõrel, rebides lahti nii radiaatori kui kapoti. Üles paiskus aurupilv. Justkui mingi põrguvedur tormas veok pikapile tagant sisse. Löök oli nii tugev, et pikap lendas üle eraldusriba ja sattus tehase territooriumile viivale teele.
   Pikap võbises hullunult. Terminaator laadis uuesti relva. Mõni granaat tal oligi veel jäänud.
   Rauasulatustehase korstnad ja korpused olid kiviga visata. Pikapi taga kihutav tsisternauto viis California rauasulatustehase peaväravad koos postidega minema. John ulus õudusest, hoides autot kuidagi teel. Ta ei suutnud midagi ette võtta. Mõlemad masinad kihutasid hullumeelse kiirusega mööda betoonteed otse valutsehhi värava poole.
   Just siis, kui nad tehasesse sisenesid, püüdis Terminaator uuesti relva laadida, ent aega ei jätkunud. Siis haaras ta automaadi ja ronis pikapi katusele. Ühe hüppega oli ta selle serval, järgmisega lendas ta tsisternauto ninale ning tulistas kogu magasinitäie otse T-1000 näkku.
   Tolle nägu kattus metalsete laikudega ja löögijõud sundis roboti mõneks momendiks tarduma. Terminaator haaras ühe käega autopasuna kronsteinist ja teisega roolist. Rattad jooksid vingudes täisnurga all, kabiin rappus küljelt küljele.
   Terminaator hoidis end kabiini ülespoole kerkiva külje poole. Põrguliku raginaga paiskus tsisternveok viiekümnemiilisel tunnikiirusel ümber ja libises kelguna mööda betoonteed tehase peahoone poole. See oli nagu autovõiduajamiste ja iseseisvuspäeva saluudi segu. Sellise vaatemängu eest oleks võinud väga suurt piletiraha küsida, kuid see oli alles eelmäng!
   John vilksas pilgu seljataha, siis aga koondas tähelepanu ees kiiresti lähenevale hoonele. Rulllaagritel värav oli poolenisti lahti. Johnil ei olnud valikut, ta püüdis iga hinna eest täpselt sisse sõita, kraapides niigi räbaldunud autokülgedega väravat. Viimasel sekundil hüppas Terminaator veoki ninalt poolavatud uste taha. Samas mürtsatas tsistern õudse kõminaga vastu tehase seina.
   Terminaator paisati valutsehhi põrandale. Tema taga põrkus lämmasikutsistern vastu massivseid betoonposte. Kostis rebeneva metalli ragin ja tsisterni lõhkemise kõrvulukustav mürin. Tsistern murdus pooleks, paisates välja terve jõe 230-kraadist külma lämmastikku.
   John vajutas pidurile. Vana pikap sattus mingisse loiku ja libises edasi. Poiss jõudis peaaegu auto peatada, ent enne seda põrkus masin vastu raudset katusetuge. John ja Sara kukkusid vastu armatuurlauda.
   Terminaator, kes ikka veel hoidis käes granaadiheitjat, libises mööda põrandat, kuni peatus ühe massiivse agregaadi juures.
   Suure auto veokabiin paiskus samal ajal üle pooldunud tsisterni ning maandus tsehhis. Vedela ülikülma lämmastiku joad paiskusid kabiinile, aurustusid samas ning tekitasid tohutu külma auru pilve. Selles udus oli raske midagi näha.
   Terminaator lebas mõne aja liikumatult. Siis suutis ta end töökorda seada, määras kiiresti oma põrutuse suuruse, tõusis küünarnukile ja vaatas ringi.
   Lömmis ninaga pikapis liigutas end John. Poiss oli kurdistunud ja ta ninast jooksis verd. Siiski sai ta aru, et nad asuvad terasesulatustsehhis. Ümberringi üürgasid sireenid ja ta nägi jooksvaid ja karjuvaid inimesi... Ta pöördus vaatamaks, mille eest jalga lastakse.
   Murdunud tsisterni poolt liginesid lämmastikuaurud. Tuli võitles jääga. Ühelt poolt tohutud sulatusahjud, millest hõõgus punakaskollast valgust ja leeke, teisalt, peasissekäigu poolt aga ligines jäine aur, kattes kõik härmatisega.
   Tiheda aurupilve taga olid tsisternauto kabiini jäänused vaevu aimatavad. Sealt aga ronis esile üks kuju - T-1000 astus paar sammu kabiinivrakist kaugemale. Tema jalge all voolas vedela lämmastiku jõgi. Robot liikus hästi aeglaselt, otsekui oleks ta jalad kinni külmunud, Johni suunas.
   Poiss oli tardunud. Järsku murdus üks roboti jalg põlvest saati nagu jääpurikas. T-1000 astus edasi. Nüüd kukkus küljest juba ka teise jala pöid. Robot katsus hoida tasakaalu jalaköntidel, kuid kukkus. Ta püüdis end käte abil püsti hoida, kuid käsi vajus vedelasse lämmastikku ning jäätus põranda külge. T-1000 tiris seda enda poole ning samas murdus käsigi otsast. Imestunult vahtis robot oma jäätunud randmeosa. Esmakordselt tekkis tolle olevuse näkku ilme, mis Johni arvates väljendas valu. See polnud aga inimese ega ka tehismehe valu, vaid vedela metalli agoonia. T-1000 molekulaarstruktuur kaotas liikuvuse, energiavoolud ta kehas aeglustusid ja seiskusid. Roboti suu irvles hääletus karjes. Härmatis tõusis mööda ta keha üha kõrgemale. Siis jäi ta täiesti liikumatuks, kuni lõpuks tardus sinnasamasse. Ta raevunud näoilmegi kivines. Ohtlik tapamasin muutus ülikülmade lämmastikupilvede toimel jääsambaks.
   Vedelik oli tsisternis välja voolanud ja hakkas kiiresti aurustuma. Terminaator juhtus lämmastikupilve ääres olema ja nägi hästi T-1000-t. Ta haaras 45-kaliibrilise automaatpüstoli ja sihtis.
   "Hasta la vista, poisu," lausus ta päästikule vajutades.
   Trahh, tabas kuul inimesesarnast jääkuju. Selle molekulaarstruktuur lendas miljoniks sädelevaks killuks, mis sadasid maha viie meetri raadiuses.
   Terminaator langetas relva ja püüdis virilalt naeratada. Tal oleks see üsna hästi välja tulnud, kui pooledki tema näomehhanismid korras oleksid olnud. Terminaatorit vaadades võis täitsa kindlalt öelda, et talle oleks pikem puhkus ja kosutus ära kulunud.
   Sara, kes lebas pikapikabiinis, oli küll teadvusel, kuid kohutavalt nõrk. John püüdis kinnikiilunud ust lahti kangutada. Kogu jõudu kokku võttes see tal õnnestuski.
   "Ema, me peame siit kohe jalga laskma. Lähme! Sellel lool on lõpp."
   John aitas emal lömmis masinast välja ronida. Sara põlved värisesid. Poeg hoidis teda püsti ronis siis ise autokabiini ja võttis sealt suurekaliibrilise püssi, nagu kasutab politsei rahutuste mahasurumisel. Mõlemad komberdasid Terminaatori suunas.
   "Noh, kas ta on omadega läbi?" hõikas John.
   Põlvedele tõusnud, vaatas Terminaator T-1000 ümber hajuva gaasipilve poole. Terasesulatusahjude kuumus oli jõudnud aurustada peaaegu kogu lämmastiku. Tapja-roboti tükid sulasid tuhandeteks elavhõbedatilkadeks. Sulatusahjude kollane lõõm tantsis nende läikivatel pindadel.
   Terminaator püüdis tõusta. Tema üks käsi oli niivõrd rängalt viga saanud, et ei tahtnud enam üldse liikuda. Ka jalgade mehhanismid olid vigastatud, ent neid andis veel sättida. Suurivaevu suutis kübor end siiski jalule aidata. Kohe, kui John ja Sara temani jõudsid, ütles ta: "Meil on väga vähe aega."
   "Mis? Miks?" küsisid need.
   Terminaator osutas hõbedase metallikogu poole. Sara ja Johni silme all hakkasid sädelevad metallikogud ühinema loikudeks, need omakorda roomasid energiliselt üksteise poole. Sekund hiljem olid nad ühinenud suurteks tükkideks. Väiksemad osad tunglesid põhimassiga ühinema.
   Õudusega vaatas Sara seda vaatepilti, ehkki ta silme ees veel virvendas põrutusest. Ta oli lausa teadvust kaotamas. Äärmiselt kurnatuna mõistis ta toimuva õudust, sündiva tähendust.
   "See pole veel lõpp." sosistas Sara Johnile ning ta hääles oli ahastus.
   John oli sama meelt. "Lähme, lähme juba minema," palus ta.
   Terminaator toetas Sara käe oma õlale ja aeglaselt liikusid nad kaugemale, sulatusahjude poole. Nende selja taga jätkus vedela metalli vormumine tehisinimeseks. Tekkis hõbedane pea, siis õlad, keha - kõik kasvas alles vormitust vedelmetallist. Pea pöördus juba vaatama otsitavat ohvrit.
   John vaatas üle õla ning mööda ta keha jooksid õudusvärinad.
   T-1000 tõusis juba inimkujuna. Veel polnud ta päris valmis, kuid kiiresti taastas ta endist kuju. Ja juba tegi ta esimese sammu põgenike poole.
   Sara komistas. Kähku tõusis ta jalule ja liikus edasi. Terminaator lonkas kõvasti - põlveliiges oli tõsiselt viga saanud. John tiris ja tõmbas neid mõlemaid enda järel... Nüüd pöördusid nad nurga taha, laeni kõrguvate ahjude vahelisse käiku. Ümberringi olid tohutu suured masinad. Röögatades valust, komistas Sara uuesti.
   "Proovi, ema, proovi, sa ju suudad!" palus John.
   John ja Terminaator tõstsid naise jalgadele ja nad lohistasid end edasi. Sara jalg oli kaetud verega ning ta nägu oli väga kahvatu. John kiikas jälle üle õla.
   Tsehhi põhikäigus seisis täiesti terve T-1000, võtnud endale jälle politseiohvitser Austini kuju ning astus veel ühe sammu lähemale. Justkui põrgutule lahvatused mänglesid ta kartmatul näol, kui ta edasi liikus. Polnud jälgegi endisest külmunud kujust. Hetkel kui ta käsi puutus vastu mustkollast piirdevõret, värvus ta käsi samasuguseks. Jõuga rebis ta käe võrelt, millega kaasnes heli,nagu oleks kleeplinti lahti rebitud.
   T-1000 heitis pilgu oma must-kollasele käele, andes mõttes käsu, et see omandaks loomuliku värvi ja kuju. Info edastamissüsteemis tekkis aga mingi müra. Robot tundis, et temaga pole kõik korras. See kehtis mitte üksnes käe puhul - igal sammul "jäädvustusid" mitmetoonilised põrandaplaadid ta jalgade alaosas. Kui T-1000 tõstis jala, kadus plaadimuster, pani ta aga jala maha, ilmus muster uuesti - mimikri funktsioonid olid kontrolli alt väljunud.
   T-1000 liikus edasi, vigastustest hoolimata pidi ta järgima oma programmi, temasse kodeeritud eesmärki ning tapma.
   Robot pöördus samuti ahjudevahelisse käiku. Terminaator nägi, kuidas läbi auru ja hämu liikus nende poole politseinik Austini kogu. Ta oli neid märganud ja politseinik lisas sammu.
   Terminaator pani Sara käe Johni õlale. "Minge edasi," ütles ta. Poiss raputas eitavalt pead.
   T-1000 jooksis juba nende suunas, tuhmilt kajasid ta sammud hämaras vahekäigus.
   Terminaator tõukas Johni ja Sara edasi: "JOOKSKE!"
   John kuuletus. Pooleldi kandes, pooleldi tirides vedas ta ema edasi. Sara püüdis mitte minestada, püüdis joosta, kuid pea käis ringi, jalad takerdusid mingi kaabli taha ning ta prantsatas põlvili. John püüdis aidata emal tõusta, kuid Saral polnud jõudu tõusmiseks.
   Nuuksudes anus poiss: "No lähme... sa proovi. Palun, ema, kallis, TÕUSE!"
   Nende selja taga laadis Terminaator granaadiheitjat. Vaevu jõudis ta viimase granaadi torusse panna, kui T-1000 lausa tormas viimased puuduvad meetrid ning lõi Terminaatoril granaadiheitja käest. Relv paiskus põrandale ja veeres ahju vundamendi äärde.
   Terminaator haaras kogu jõuga T-1000st ja paiskas roboti vastu seina. Algas metsik kahevõitlus.
   John ja Sara jõudsid käigu lõppu. Edasi polnud võimalik minna, sest see oli olnud umbtee. Takistuseks oli ahju kõrge betoonvundament. Nii ei jäänud neil muud üle, kui nad pöördusid vaatama titaanide võitlust, mida valgustasid sulatusahjudest nilpsavad tulekeeled. See võitlus pidi otsustama kümnete miljonit inimeste saatuse.
   Terminaator rabas T-1000st kinni ja paiskas selle metsiku jõuga vastu kitsa koridori betoonseina. Selle ajaga poleks keegi jõudnud end ringi keerata, kuid robot pööras end justkui pahupidi - ta nägu tekkis sinna, kus alles oli olnud kukal. Ja kohemaid tormas ta Terminaatorile kallale. Rünnakut tõrjudes lõi Terminaator oma vastast kogu jõust. Võimsa löögi tagajärjel tungis ta rusikas vastase elavhõbedamassist näkku.
   Sekundi murdosa vältel muutus T-1000 nägu käeks mis haaras Terminaator randmest. Ta keha muutus kiiremini, kui vastane seda jälgida suutis. T-1000 paiskas Terminaatori transportööri vedava hiigelmootori vastu ja lükkas ta liikuvate hammasrataste vahele. Võimas hammasratas haaras Terminaatori käe ja purustas selle küünarnuki.
   Terminaator tardus, tema ülivõimsad mehhanismid võbisesid ülepingest. T-1000 pöördus ringi, et suunduda oma eesmärgi poole.
   Sara nägi T-1000-t lähenemas. Ta karjatas ning lükkas Johni agregaatidevahelisse avasse. Poiss kukkus torude ja talade rägastikku.
   John nägi ema seismas vahekäigus, naine oleks võinud pojale järgneda, kuid ta kõhkles. Samas liikus Johni suunas mingi tume mass. Poisil jäi hirmust hing kinni - hiiglaslik malmimürakas, tõstukite vastukaal, mis rippus jämeda keti küljes, liikus otse tema peale. Ta veeretas end kõrvale, aga kui ta siis jälle üles vaatas, polnud enam seda pisikest käiku, mille kaudu ema ta siia tõukas, enam olemas.
   "Ema! EE-MAA!" karjus poiss.
   Terminaator pingutas end, püüdes sealsamas olevat raudvarba kätte saada. Ta haaras varvast, kavatsusega seda kangina kasutada. Meeletu pingutusega õnnestuski tal kangi abil oma käsi hammasrataste vahelt vabastada. Küünarnukiliigesed olid muutunud tarbetuks metallikamakaks.
   Sara kaotas Johni silmist. Naine pöördus ja seisis silmitsi T-1000-ga, kes liikus ta poole kui saatuse vikat, niites kõik oma teel...
   Toetudes vastu mingit mehhanismi, püüdis Sara püssi laadida. Viimasel silmapilgul sirutas ta ette suurekaliibrilise vintpüssi ja tulistas. Lask purustas T-1000 näo, kuid robot taastas kiiresti oma kuju ja sirutas käe. Meeleheitlikult toppis Sara uut padrunit rauda.
   Tsahh! Ja terasora tungis läbi naise õla. Sajanäoline tapja tõmbas käe tagasi. Tema nimetissõrm oli muutunud pikaks läikivaks oraks ja sihtis nüüd uuesti, et torgata läbi naise otsmikuaju. Rahuliku ja metalse häälega käskis T-1000: "Kutsu John siia. Otsekohe!"
   Ühe kohtumise rauast mõrvariga oli Sara kord juba üle elanud. Naist valdas hirm, kuid hirmust veel tugevamaks osutus raev. Ületades lausa põletavat valu, karjus Sara: "Ee-ii, sa neetud!"
   Kui mõrvar oli taibanud, et naine ei soostu ta käsku täitma, lülitus ta kohe hävitusrezhiimile ja kummardus viimaseks torkeks.
   Trahh! Miski langes vilinal T-1000 peale niisuguse jõuga, et selle pea ja keha lõhenesid kuni puusadeni. Raudvarb oli tunginud T-1000 kehasse. Terminaator tõukas mõrtsukroboti Sarast kaugemale.
   Robot paiskus aga seinast tagasi, haaras oma kehast välja raudvarva ja tungis Terminaatori kallale nii meeletult kiirelt, et kõiki ta liigutusi oli võimatu jälgida.
   Löögid järgnesid üksteise järel, paisates Terminaatori tagasi. See kukkus seina äärde selili. Kõik tema süsteemid olid ülekoormuse all, löögid summutasid tema mehhanismidele saabuvaid signaale.
   T-1000 selja taga rippus vägevate kettide otsas kogukas raudtala. Mõrtsukrobot haaras selle ja veeretas tõstuki servapidi otse Terminaatori peale. Kahetonnine raudtala paiskus vastu kübori rinda ja lömastas selle.
   T-1000 tiris tala tagasi, et seda uuesti vastase poole tõugata. Terminaator püüdis kummarduda, et õlaga löök vastu võtta. Oli kuulda metalli kriginat ja Terminaatori niigi rebestatud kehas murdus miski. Ta püüdis toetuda seinale... Terminaatori optilised detektorid lõpetasid töörezhiimi. Masininimene, kübor, kaotas tasakaalutunnetuse. Ta pöördus. Kolmas löök tabas teda selga ja murdis selgroo. Supermehhanismid purunesid, ragisedes peatusid liigesed... Terminaator prantsatas põlvili seina äärde otsekui ristilöödu.
   Neljas T-1000 löök oli suunatud õlavöö alla. Terminaator libises põrandale. Tema koljus oli suur lohk. Aju kontrollkeskuses andsid signaalid märku ägedatest vigastustest. Rebenesid mälu siselülitussüsteemid. Terminaatori aju ei läbinud ükski mälupilt möödunud elust. Tõelist elu polnud ta ju elanudki, kuid temas oli talletatud informatsioon - oli vaja mäletada teiste inimeste elatud elu.
   Inimlike emotsioonide kaos pöörles keerisena ta teadvuses otsekui rikkis plaat, korrates talle viimaste päevade salvestusi. Olid Sara ja John, avaldades teineteisele oma tundeid, nende silmad täis pisaraid. John püüab oma nuttu varjata. Seal on ta ema, kes söandas T-1000-t rünnata selleks sobimatu relvakesega. Seal on robot, kes ilma emotsioonideta muudab end vastavalt olukorrale. Mingi sekundiosa vältel andsid rikkiläinud elektronplokid otsekui valgusesähvakuna Terminaatorile teada tema olemasolu, inimsuhete mõtte. Sellest hullust keerisest sündis üksainus tundmus, mida polnud Terminaatori ajju kunagi salvestatud - kaastunne.
   Terminaator vajus põrandale. Energiaimpulsid heitlesid ta elektronaju ahelates nagu juhitavuse kaotanud raketid. Agoonias, surmamomendil mõistis küberneetiline organism seda, mis on orgaanilise elu jaoks kõige tähtsam. Kui kahju, et tal polnud jäänud aega analüüsiks. Põrandal lebav kübor oli üksainus rusuhunnik. Ent purunenud mäluplokid saatsid nõrku elektriimpulsse igasse sõlmpunkti, otsides energiavarusid. SKYNET konstrueeris terminaatorid nii, et nad võiksid funktsioneerida isegi väga ränkade mehhanismivigastuste puhul, säilitaksid teadvuse igasugustes olukordades, suudaksid kõrvaldada rikkeid ja täita neile antud ülesandeid.
   Nüüd lülitusid masininimese peentes ajustruktuurides tööle reservahelad ning vaatamata sellele, et ta toestik nii seest kui väljast purustatud oli, käsutas ta oma liikumismehhanisme:
   Liikuda! Liikuda! Liikuda! Välgatas elektrisädemeke, siis veel üks. Tõmblevates liigutustes paindus lõpuks põlv. LIIKUDA!
   Jalg paindus! Inimene ei söendaks isegi unistada taolisest surmapiirilt tagasitulekust. Mitte ükski inimene pole saanud ka sellist kategoorilist käsku mis oli talletatud Terminaatori kunstaju igasse molekuli. Nüüd, kui Terminaator oli tabanud elu mõtte, sundis ta end liikuma.
   Aegamööda roomas ta edasi, lohistades enda järel oma sodikspekstud keret. Sentimeetri haaval liikus Terminaator edasi. Tema kunstsilmades helendas meelekindluse punakas tuli...
   Ta märkas granaadiheitjat. Relv lebas asjandusel, mis ehk mõni hetk tagasi oli olnud tema käsi. Liikuv, kuid mitte enam nahaga kaetud teine käsi sirutus viimase granaadi järele. Terminaator polnud veel täide saatnud talle pandud ülesannet.
   Kuid ka T-1000 polnud talle sisendatud käsku veel täitnud. Ta tõstis raske raudlati pea kohale ja virutas selle ennenägematu jõuga vastu Terminaatori selga. Raudlatt sisenes Terminaatori korpusesse, läbides kaitsesoomuse. T-1000 pööras latti siia-sinna, tekitades suuremat ava... Lõpuks tõstis ta lati veelkord ja vajutas selle oma vastase ihhu sellise jõuga, et lati teine ots tungis Terminaatori rinnast välja ja sisenes betoonpõrandasse.
   Terminaator oli kinni naelutatud. Talle oli jäänud viimane hale võimalus - strateegia nr.9085. Terminaator haaras viimasest võimalusest kinni, ta pea langes vastu põrandat, keha muutus liikumatuks, tuluke kustus silmist.
   T-1000 vaatas oma jalge ees lebavat küberneetilist olendit ja jõudis järeldusele, et sellest pole enam mingit ohtu oodata. Robot lülitus oma peaülesande täitmisele ning liikus edasi, et otsida üles oma ohver ning teha sellele lõpp.
   John ronis nagu rott ventilatsioonishahtis. Tema pea kohal mürisesid ja mühisesid masinad. Äkki kuulis ta tuhmi, kuid nõudlikku häält: "John! John! Kas kuuled mind? Kus sa oled?" See oli ta ema hääl.
   Poiss ronis shahtist välja, otsides silmadega Sarat. Ta vinnas end suure sulatusahju platvormile. Seal ahjus kees vedel teras. Oli väljakannatamatult kuum. John nägi oma ema päris lähedal. Naine astus vaarudes tema suunas, longates raskelt oma verist jalga.
   John kuulis, kuidas ta kähistas: "Aita mind, kallis..."
   Sara tegi veel sammu, sirutas end Johni suunas ja naeratas. Siis aga märkas John ema kuju taga veel üht kuju, justkui esimese varju. Toogi oli ta ema, aga tal oli käes vintpüss, mis sihtis, nagu Johnile tundus, otse teda.
   Poiss peatus, ta silmad läksid imestusest pärani. Kes on ta ees? Ta heitis pilgu allapoole - talle lähema Sara jalg püüdis sulada kokku põrandaga. Põlvini olid selle jalad põrandaplaatidega sama värvi.
   "Lase!" karjatas John ja hüppas kõrvale. Kuju muutev mõrvar pöördus, muutudes otsekohe politseinik Austiniks.
   Sara tulistas kuul kuuli järel. Robot vankus tagasi. Veel üks lask, veel üks. Ja veel. Ja veel.
   Iga lask paiskas T-1000 sammu võrra tagasi. Sara aga astus edasi. Augud, mis jäid kuulilöökidest, tõmbusid nüüd hoopis aeglasemalt kokku. T-1000 energia hakkas kaduma. Sara tulistas veel kord. Naise silmis põles raevukas otsusekindlus. Veel paiskas ta vastase sammu võrra tagasi, otse valumetallikopa servale.
   Kõlks! Tühi. Padrunisalv oli tühjaks saanud.
   T-1000 seisis otse valumetallikopa ääres, püüdes taastada oma teadvust. Sekundi pärast sulavad augud ta kehas kokku ning jälle on mõrtsukas võitlusvalmis.
   Ei ole Saral õnne! Kohe tapab robot tema, seejärel aga Johni ning SKYNET on võitnud. Naine röökis raevunult. Ta oli valmis haarama robotist ja kukkuma koos sellega sinna, kus ootas metsik tulesurm keevas metallis. Kuni naise lihased viimaseks hüppeks pingule tõmbusid, lükkasid ühed raudsõrmed rauda viimase granaadi.
   Põrandal lebav Terminaator oli tõstnud pea. Strateegia nr.9085 tähendas teeselda surnut. Nüüd põles üks tema allesjäänud silmadest raevutules. Lukuriiv sulgus ning Terminaator vajutas granaadiheitja päästikule.
   Lõhkelaeng sattus täpselt T-1000 korpuse keskkohta. Plahvatus uuristas sellesse vägeva augu, mille tagajärjel keha pooldus peaaegu kaheks ning robot paisati tagasi. Ta kaotas tasakaalu ning langes otse selja taga asuvasse keeva rauaga täidetud koppa. John jooksis ema juurde ning hirmuvärinaga nägid nad, kuidas sulametalli pealispinnale ilmus veel superroboti pea ja seejärel õlad.
   T-1000 röökis. See oli jube ebainimlik ulgumine. Kehamolekulid püüdsid leida sobivaid vorme ja olelusvariante, kuid sulametalli meeletu kuumus lõhkus kõik ta struktuurid. T-1000 tegi läbi kümneid metamorfoose. Keevas rauas ilmusid välgukiirusel üksteise järel Janel Voyt, kaetud linoleumivärvi laikudega, siis hospidali valvur Lewis, kelle näkku oli löödud nuga ja veel paljud teised. Nad ilmusid ja kadusid nagu kaleidoskoobis, sulades lõpuks ühte...
   Läikivast sulametallist kuju ulus viimast korda ning kadus. Hõbedased joad pöörlesid keeva raua pinnal ja segunesid siis keeva massiga. Mõrvarrobot sulas lõplikult üles. Tühi vintpüss pudenes Sara käest põrandale. Oma terve käega embas ema poega. Mõlemad värisesid, olles veel üleelatu mõju all.
   Täiesti koost lahti Terminaator püüdis end püsti ajada. Tema liikurmehhanismid nagisesid ja ragisesid. Terminaator tahtis end põlvili vinnata, kuid ei suutnud hoida tasakaalu ja prantsatas abituna põrandale tagasi. Samas tegi ta jälle katset tõusta. John jooksis teda aitama. Lõhutud masininimene suutis siiski kuidagimoodi jalule tõusta. Sara ja Johni abiga liikus ka tema kopa juurde, vaatas alla ja veendus, et tõepoolest oli kõik nüüd lõppenud...
   John avas Sara seljakoti ja tõmbas sealt välja Terminaator I metallkäe.
   "Kas see sulab seal ära?" küsis ta.
   Terminaator vastas, ja ta hääl kõlas väga imelikult - pehmelt nagu inimese hääl. See oli vist vigastuste süü. "Jah. Viska sinna."
   John võttis metallkäe, see kukkus sulametalli ning kadus.
   "Kontrollplokk viska sinnasamasse," lisas Terminaator. John otsis taskust mikroprotsessori ja viskas takkajärele.
   Sara nägi, et see sulas peaaegu silmapilkselt. Naine hingas sügavalt sisse ja lausus vaikselt: "Nüüd on see küll läbi."
   "Ei. On jäänud veel üks mikroprotsessor." Terminaator puudutas metallsõrmedega oma pead ja vaatas Sarale silma. Mõlemad said aru, mis tuleb teha.
   Johni silmad läksid järsku pärani, ta taipas, mida see liigutus tähendas. John raputas ägedalt pead ja ta silmad täitusid pisaraist. "Ee-eeii!"
   Terminaator pöördus poisi suunas. See kunstinimene nägi pärast võitlust õudne välja, kuid üle ta allesjäänud näo libises suursuguse tunde vari... ja headus.
   "Ma pean minema, John" kõneles masininimene, "kõik peab lõppema siin... Sest ma olen ju - tulevik." Ta pööras end nii, et inimesesarnane näopool jäi varju. John nägi tema kroomitud koljut ja punaselt põlevat silma.
   Poiss ei andnud järele: "Ära tee seda... Palun... Kõik saab korda. Jää meiega!..."
   Terminaator pani oma käe Johni õlale: "Ma pean oma ülesande lõpuni viima." Kui ta seda ütles, nägi John kübori teist, inimesesarnast näopoolt. Kübori raudsed sõrmed puudutasid pisarat poisi põsel. See oli tema jaoks avastus.
   "Nüüd ma tean, miks sa nutad, ehkki mina ei ole selleks suuteline." Ta pöördus Sara poole ja lausus lühidalt: "Hüvasti,"
   "On see hirmus?" küsis Sara.
   Vastuseks oli lühike vaikus. Siis kõlas vastus: "Jah."
   Terminaator kartis esmakordselt oma elus. Mitte küll sellepärast, et ta peab eluga hüvasti jätma. Ta tunnetas alles nüüd: temasse pandud kitsa programmi taga avanevad ääretult laiad kosmilised mõõtmed, millest ei ole suuteline jagu saama isegi SKYNET. See tõdemus tõstis temas esmakordselt esile tunded, eelkõige hirmu. Hirmu selle ees, kuhu ta suundub, kui see enam üldse mingit mõtet omab.
   Keegi ei nõudnud temalt täpsemat vastust ja seepärast ei lisanudki ta midagi eelpool öeldule. Ta lihtsalt pööras ümber ja astus üle ääre.
   Kuni ta kukkus, paistis aeg seiskuvat. Masininimese ajus sähvatas ere valgushelk. Terminaator ujus sähvatuse järel mööda tumedat tunnelit kuhugi lõplikku olematusse... Või pääsemisse...
   Tema kunstaju oli selleks ajaks, kui ta sulametalli kukkus, juba läbi põlenud. Samal hetkel lõppesid kõik impulsid. Peaaegu...
   Kroomitud skelett sulas üles samas massis, kuhu oli kadunud kurikuulus T-1000. Sara ja John nägid, kuidas Terminaator aegamööda upub ja üles sulab. Ainult käsi oli veel jäänud pinnale. Viimasel hetkel pigistus käsi rusikasse ja pöial näitas üles - võidusümbol hüvastijätul. Siis oli kõik kadunud...
   Vaikides seisid ema ja poeg ja vahtisid keeva raua pinda. Siis tuli Johnile meelde Terminaatori teine käsi, mis jäi lebama sulatusahju vundamendi äärde. Ta jooksis sinna ja tõi need räsitud rauatükid - need metallitükid tulevikust - ära. Juhusele ei võinud jätta ühtegi shanssi.
   Kui John pildus üksteise järel metallitükke keevasse koppa, tundsid nii poiss kui Sara mingit tugevat maa-alust tõuget. Otsekui oleks keegi pööranud koletu suurt hooba. Mõeldes sellele palju aega hiljem, järeldas John, et selle oli põhjustanud suure tehase masinad. Kuid ta eksis - see oli uuestisündiv Ajalugu.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk