OTSUS

   Kokkusaamiste toas oli hingemattev vaikus. Sara võis kuulda iseenda hingamist. Medpersonal peegelklaaside taga jälgis naist. Seal arutab Silberman koos teistega tema olukorda ja saatust. Naine oli olnud ettevaatamatu ja öelnud liiga palju. Tõde aga ei avanud talle ust vabadusse. Oma saladust polnud Sara neile siiski reetnud. Kui ta esmakordselt arstide küüsi sattus, oli ta neid usaldanud ja arvanud, et teda ei peeta hullumeelseks. Ümberringi olid aga meedikud, kes lähtusid inimese abstraktsest käitumisest. Arstid ei suutnud uskuda, et Sara on täiesti normaalne inimene selles ebanormaalses maailmas.
   Pescaderos elades ületas Sara mitmeid kordi reaalsuse ja fantaasia piiri, kuid teadis alati, kus parasjagu asub. Küll ei mõistnud seda Silberman, kes vaatas kõike vaid oma mätta otsast.
   Hospidalvangla oli täis messiase-kompleksiga naisi. Sara tundis, et temagi kuulub nende hulka. Pealegi on ta pojal samasugused initsiaalid nagu Jeesus Kristusel - J.C. Poiss on sündinud tulnukast ja niisama salapäraselt, kui Jeesuse ema Maria ihuvili. Ja tema ohver päästab maailma. Ah jah, et tema rikkus seadusi... Muidugi, Silbermani silmis jääb Sara hullumeelseks.
   Kes mõtleks veel nii, teades, missuguse kuristiku veerel meie tsivilisasioon seisab? Teades, et miljonid süütud inimesed surevad kohutavat surma. Kui Sara pääsekski siit ja suudaks kaitsta Johni, läheb aega, kuni ta tuhas ja varemetes loob oma armee. Kuni sõda ükskord inimeste võiduga lõpeb, jätkuvad surmad, jätkuvad laste hukud.
   Kui Sara jääb nende seinte vahele ja John tapetakse, saabub inimkonna lõpp.
   Muidugi - ta on ju hullumeelne.
   Kuid naine teadis, mida ta tegi.
   Näol alatu muie, astus Silberman tuppa ning istus Sara vastu, sügas nina ja tegi lõpuks suu lahti: "Vaadake Sara, ma tean, et olete tugev naine ja kõnelete mulle seda, mida ma tahan kuulda. Mul on tunne, et te ise ka ei usu, mida täna mulle kõnelesite."
   Sara teadis, et ta ei oska valetada. Mäng doktoriga ei läinud läbi. Pidi muutma taktikat. Naine kummardus ette ning pannes sõnadesse kogu pettumuse ja valu, palus:
   "Lubage mul pojaga kohtuda."
   Silberman pöördus kõrvale, Sara pilk jälgis teda. Kas doktor mõtleb järele? Ei - too hoidis haigutust tagasi.
   "Palun, Silberman! See on tähtis. Poiss on hädaohus. Äärmisel juhul laske helistadagi..."
   "Kardan, et ei saa lubada. Praegu. Ma pean komisjonile soovitama teid veel pooleks aastaks siia jätta."
   Sara veenis doktorit, proovis kavalusi, kõneles oma intiimelust, avas talle hinge - kuid miski ei aidanud. Silberman oli kõigutamatu nagu pime saatus ise. Sara mõistis, et kõik on kadunud.
   Haavatavast ja alandlikust naisest sai korraga hullunud metsloom, kes hüppas ja haaras doktori kõrist, röögatades: "Viimane lurjus!" Silberman tundis, kuidas naise sõrmede haare ta hinge kinni pigistas. Ent hetke pärast haarasid sanitarid patsiendi ja virutasid vastu seina.
   Põrutatud Sara roomas edasi ja kavatses jälle Silbermani kallale hüpata, kuid teine sanitar vajus naise peale nagu rägbimängija, peaaegu puruks litsudes ta rinnakorvi.
   Silberman otsis mantlitaskust süstla ning torkas osavalt nõela patsienti.
   "Neetud! Lase lahti! Et sa kõngeksid, Silberman! Kuuled!"
   Doktor kuulis suurepäraselt, kuid andis märku, et Sara ära viidaks.
   Puhkiv ja näost veretav Silberman pühkis endalt mõned Sara juuksed, pidades meeles, et teised arstid jälgivad teda klaasi taga.
   Niheledes sundis ta end naeratama ning pöördus nende poole: "Oli alles näidiskodanik."
   Sara viidi palatikambrisse. Ta surus end nurka, kui sanitar Douglas sisse astus, käes kaks rohutassi.
   "Praegu on sulle väga rohtu vaja."
   "Douglas, pea. Kuula - ma teen ükskõik mida, et vaid siit välja saada. Ükskõik mida!"
   Sanitar peatus, justkui mõeldes naise sõnade üle.
   "Võib-olla siiski võtad tableti?"
   Kaks teist sanitari astusid lähemale. Ühel oli käes elektrinui. Douglas lisas:
   "Ma olen abielus. Ja sa tead, ma olen suur närukael." Ta ulatas Sarale tassi.
   Kangestunud kätega haaras Sara tassid, neelas tableti ja jõi vett peale. Douglas noogutas ning andis kruusid oma kaaslasele.
   "Tee suu lahti!" käsutas ta. Naine kuuletus ning sanitar ajas sõrmed tabletti otsides ta suhu.
   "Võin vanduda, et sul hakkab parem," ütles ta ja läks koos teistega minema.
   Sara ootas, kuni näod vaateaknast kadusid ning ruttas WC-poti juurde. Ta pistis sõrmed kurku ning sai tabletist lahti. Siis, toetunud vastu seina, hakkas ta tegema kätekõverdusi. Leevendamaks pettumust ja raevu. Ta muutub tugevaks. Ükskord on ta piisavalt tugev, et sanitaridest jagu saada.
   Ta ei jäta seda mõtet.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk