ROSETIKIVI

   Miles Dyson seisis Monoliidi ülemise korruse akna juures. Klaasist ja mustast basaldist hoone oli kolmekorruseline ja selles asus "Cyberdin Systems'i" peakorter ja laboratoorium. Dyson jälgis alla pargitud autodelt peegelduvaid päikesekiiri. Ta kippus tagasi oma laborisse. Kolmas korrus oli administraatorite jaoks, siin tegutsesid marketingi tegelased ja juristid. Dyson muide ei teadnudki, milles seisnes siinsete töö. Ennast luges ta praktikuks, kes töötab teda ahvatleval alal. Oma töösse pani ta kogu mõistuse ja jõu, samuti firma rahad. Just pidigi direktorite nõukogu hakkama eelarvet arutama ja see ärritas Dysonit. Ta ei leidnud ühist keelt nendega, kel polnud aimu tema uuringutest.
   Võib-olla oli Miles Dyson kõige tähtsam inimene planeedil, võib-olla tsivilisatsiooni ajaloos üleüldse? Mis sest, et keegi, kaasaarvatud tema ise, seda ei aimanud. Dyson juhatas "Cyberdin Systems'i" eriuuringute osakonda. Tal oli suurepärase mikrofüüsiku ja keemiku kuulsus, kuigi lapsena unistas ta korvpalluri karjäärist.
   Kui 180 cm pikkune kõrkjana vibalik nooruk Detroidis keskkooli lõpetas, tahtis ta saada spordistipendiumi ühte Lääne ülikooli. Kuid korvpalli ei mänginud ta piisavalt hästi. Tal soovitati test teha.
   Matemaatikas võitis Miles föderaalstipendiumi õpingute jaoks polütehnilises instituudis Pasadenas, California osariigis. Oli just see aeg, kui USA otsis andekaid matemaatikuid, et olla Jaapaniga konkurentsivõimeline.
   Esialgu Dyson kõhkles, sest teadus ei paelunud teda nii nagu korvpall. Skeptiliselt suhtusid algul temasse ka õppejõud. Keskpärased hinded inglise keeles ja bioloogias, tema päritolu ja lihtsavõitu kõne viitasid temale kui mingile erandile talentide seas.
   Hiljem Dysoni võimed edenesid, ta võeti vastu instituudi noorte geeniuste klubisse. Kõrgkooli lõpetamisel pakuti talle "Cyberdini" laboris nooremteaduri koht. Uurimus oli tähtis ja salajane. Kahe aasta pärast ületas Dyson oma teadmistega kõiki ning tõusis karjääriredelil, sai eriprojektide koordinaatoriks.
   Aeg läks. Mikroskeemidega tegelevast väikesest "Cyberdini" firmast sai ühisettevõte, mille kapitali loeti sadades miljonites ning see firma jõudis juba tehisintellekti avastamise jälile.
   Nüüd kibeles Dyson tagasi oma laborisse, kuid just siis astuski suurde kabinetti ettevõtte omanik.
   Grag Simmons oli firma asutamisest möödunud kümne aasta jooksul kõvasti vananenud. Võitlus konkurentidega, direktorite nõukogu töö kontrollimine - kõik nõudis vaeva ja elupäevi. Grag oli viiekümne ühe aastane, nägi aga välja kümme aastat vanem. Kahvatu nahk oli kaetud kollaste plekkidega ning ertriidi tõttu vedas ta vaevu jalgu järel. Isegi vähihaigetel on parem välimus kui Simmonsil.
   Simmonsi oli tasakaalust välja viinud see, et viis aastat tagasi suri ajukasvajasse noor andekas inimene Jack Kroll, kes oligi firma esialgse edu pant. Just Kroll seisis täiesti uue mikroskeemi "wafercircuit" loomise hakul. See avastus oleks kompuutertehnika absoluutselt uuele tasemele viinud, Simmonist aga teinud miljardäri. Kuid mees suri, lõpetamata oma uuringuid. Nüüd mõistis Grag, et akna juures seisev Dyson peaks nondeks uuringuteks kõlbama. Välimuselt ei olnud ta vaimse töö tegija, kuid just Dyson suutis aru saada Krolli märkmetest ning tolle tööd jätkata.
   Ainuke häda, et Dyson raiskas hirmsasti raha. Aina oli talle vaja uusi kaastöötajaid. Kuid mida rohkem inimesi, seda raskem on hoida saladust. Sihuke asi nagu salastatus huvitas Dysonit vähe, seda teadsid kõik. Küllalt oli Simmons teda töödistsipliini rikkumise pärast "kohvile kutsunud". Aga kõik oli kui hane selga vesi. Dysonile oli omakorda teada, et juhataja pole mingi teadlane, vaid toodangule turu otsija. Grag polnud isegi mitte intellektuaal, tema edu pandiks oli seletamatu vedamine.
   Kümme aastat tagasi töötas Simmons Los Angelese lähedal "Kleinhaus Electronics'is", tehes kompuutrite eelskeeme. Ühel hommikul pidid nad pääslas ootama, kuni politsei viib minema põlenud laiba. Üks mees ja naine olid miskipärast tunginud vabrikusse ning midagi õhku lasknud. Mees sai surma, naine aga olevat hulluks läinud.
   Kui Grag lõpuks tööle pääses, tõi Jack, tema alluv, näha ühe ebatavalise mikroskeemi tüki. Asi huvitas teda nii, et mõistis politseinikest mööda lipsata ja hankida veel mõned taolised tükid.
   Sihukest tehnoloogiat polnud ei Simmons ega Kroll kohanud. Nad ei mõelnud "Kleinhous Electronics'ile" iitsatadagi, vaid võtsid end töölt lahti, laenasid tohutu summa ning asutasif firma "Cyberdin".
   Esimesed paar aastat elati peost suhu, aegamööda õnnestus Jack Krollil saada mikroskeemi ühe ahelakontuuri saladuse jälile ning see viis edasi mitte küll tähtsate, kuid tasuvate avastusteni. Firma läks ülesmäge.
   Viiendal tegevusaastal avastati Krollil kasvaja. Nüüd seisab Dyson sensatsioonilise avastuse lävel. Kahju vaid, et tema labor neelab kõik firma sissetulekud.
   Simmons köhatas ning Miles vaatas närviliselt tema poole.
   "Vabandan viivituse pärast," ütles firmajuht, "direktorite nõukogu ülejäänud liikmed kahtlevad teie labori mõningate kuluartiklite vajalikkuses."
   Dyson oli juba valmis rünnakule asuma, kuid Simmons tõstis käe:
   "Ärge erutuge. Mul õnnestus neid veenda."
   "Vana Grag bluffib," mõtles Dyson.
   Simmons pakkus talle lonksu viskit. Miles Dyson keeldus viisakalt. Grag jõi ning lausus muheldes: "Teie järgmise kvartali eelarve on kinnitatud. Seda oli kuratlikult raske teistele põhjendada. Nad tahavad avastusi, mida saaks realiseerida juba aasta lõpuks. Ma tegin neile selgeks, et te väärite usaldust. Ärge neid kvartalirahasid vaid ühe nädalaga ära kulutage."
   Muidugi, Dysonile meeldis, et ta tööd hinnatakse, kuid ta ei töötanud raha pärast. Ta lihtsalt tahtis teada. Ja kui lisaks sellele võis muretult ka oma naist ja lapsi ülal pidada - seda parem.
   Mõlemad mehed olid riskivennad. Dysoni arvates oli tema siiski edukam. Nad surusid kätt. Laskudes oma laborisse, lubas Dyson endale lõbu hüpelda. Nüüd on tal uurimuse lõpetamiseks kõik olemas. Ei lähe palju aega, kui nad mikroskeemi, koodnimetusega "LOT-2" - saladuse avastavad.
   Nikeldatud silt uksel teatas: "Eriuuringute labor. Sissepääs erilubadega." Dydon pistis elektronkaardi aparaati ning uks avanes. Dyson astus labori keskele ja pöördus kaastöötajate poole:
   "Õnnitlen teid. Saate palgakõrgendust."
   Kolleegid saluteerisid hurraaga. Siin ei kandnud keegi kitleid, kõik käisid teksapükstes ja sportkingades. Kõik noored, andekad inimesed. Nagu Dyson.
   Keegi neist ei lahkunud töölt ettenähtust varem. Nad mitte üksnes ei töötanud kuus päeva nädalas, vaid olid siin ka poole ööni. Nad ei mõelnud meelelahutustele, naistele või sellele, et perega kinno minna. Nad tahtsid, mida Dysongi - leida vastus küsimustele ning saada võim, muutmaks maailma.
   Briant, üks assistentidest astus Milesi juurde.
   "Mister Dyson, materjaliuuringute osakond tahab enne lõplikku otsust "LOT-2" veelkord uurida."
   "Hüva. Lähme."
   Briant pidi sibama, sest bossil oli kiirus taga.
   "Kuulge, mister Dyson... Ma tean muidugi, et olen siin veel üsna roheline. Aga... kas te ei võiks mulle öelda - kust on... kui teate..."
   "Kui tean - mida?"
   "... kust on pärit too asjandus?"
   "Ükskord pärisin ma sama moodi. Tead, mis mulle vastati? Vastati: ära küsi."
   Dyson kutsus sheifiruumi ees istuva valvuri, kes astus koos Dysoni ja Briantiga tuppa. Nad peatusid ülimoodsa sheifi ees. Et seda avada oli vaja kahte võtit.
   Dyson ja valvur torkasid kumbki oma võtme lukuauku ning pöörasid üheaegselt. Siis valis Miles seinatablool koodi. Hetke pärast avanes hoidla uks ja Miles astus sisse. Briant jäi koos valvuriga välja. Valvur kirjutas üles Dysoni nime ja kellaaja.
   Miles läks roostevabast terasest kasti juurde ja avas selle. Kastis oli inertse gaasiga täidetud nõu, milles pisike ese. See asi, mida kutsuti "LOT-2", oli doominokivi suurune tumepruun keraamiline ristkülik. Ristkülikuke oli olnud katki, kuid hoolikalt taastatud ning metallraami pandud. See pisike skeem kätkes saladusi, millest väikesegi osa mõistatamine oli "Cyberdinile" juba miljoneid dollareid toonud. Mikroskeemi tüüp ja materjal olid nii Dysonile kui teistele täiesti tundmatud. Küsimus, mille Briant esitas, vaevas Dysonit ennastki.
   Tõepoolest - kust on ta pärit? Kes mõtles selle välja?
   Venelased? Väheusutav. Nende kohta liialt peen töö.
   Jaapanlased? Võimalik. Kuid miks pole taolisest tehnoloogiast mitte midagi kuulda olnud?
   Ei - see on unikaalne asi. Krolli märkmetes pole kusagil kirjas selle päritolu.
   Miles võttis nõu ja asetas selle vastavale kärule nii õrnalt, nagu oleks tegu mingi pühakuga. Miles'i pilk seisatus kõrvalseisval kastil - "LOT-1".
   Briant ei teadnud, mis siin ruumis on. Asjasse oli pühendatud vaid kolm inimest. Üks neist oli juba surnud. Teine oli firma juht ja omanik, kolmas - Dyson.
   Miles avas teise kasti ja vaatas eset lähemalt. Mehaaniliselt keerukas metallkäsi koos peoga. Küünarnukist oli metall ära nuditud ja kägardatud, muidu terve. Jäse asus vaakumkolvis ja näis Dysonit tervitavat.
   "Kes kurat küll selle tegi?"
   "Ära küsi!"
   Viivuks haaras teda hirm. Võimalik, et "LOT-1" ja "LOT-2" olid varastatud. Ta ei usaldanud Grag Simmonist. Aga kui? ... Mõistus sai otsa. Võis olla, et need asjad tehti valitsuse tellimusel. Võis olla, et need on varastatud. Kui Miles "LOT-2" saladusest jagu saab, leiab ta vastuse ka sellele küsimusele.
   Miles Dyson sulges vastutahtmist kasti ja pani selle riivi.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk