PEALETUNG

   John trügis läbi inimsumma mänguautomaatide ja igasuguste videomängude saali. Elektroonilised helid ja valgusefektid tekitasid siin tõelise "paabeli". Tim asus mänguautomaadi "Võõrad" juurde, märgates seal paari sõpra. John noogutas koolikaaslasele ja seisatus võõra poisi selja taga, kelle hävitajad F-14 hukkusid rakettidest tabatuina mängus "Kõrbesõda". John hakkas uurima pealetungi võimalusi. See õnnestus tal hästi.
   Kui viimane lennuk tükkideks plahvatas, süttis pulseeriv tuli: "Mäng on lõppenud". Nüüd haaras John pidemetest ja laskis pilusse zhetooni. Ekraanil kadus "maa" kuhugi alla. John lausa liibus vastu ekraani. Esimene raketirünnak tabas teda ootamatult, kuid kiirelt tegutsedes jõudis ta pikeerida. Teine raketirünnak. John tulistas lennukikahurist ja hävitas raketi.
   See oli talle lihtne mäng.

   Hooga tormas terminaatori tühikäigul töötav "Harley" mootorrataste rivi juurde, kus suurte seas seisis ka Johni väike "Honda". Terminaator parkis ratta ja lülitas mootori välja.
   Politseinik Austin sõelus inimvoolus. Laupäevane päev oli meelitanud Galeriisse murdu inimesi. Siin said kokku nii noored, vanad kui keskealised. Tuttavat nägu otsides libises politseiniku pilk mööda poisikesi. "Perry" pizzabaari uksel astus ta poisikeste juurde ning näitas neile fotot. Poisid vastasid õlakehitusega. Üle poiste peade märkas Austin turvamehe pilku ning arvestas kõiksugu variantidega. Hetke pärast sammus ta turvamehe juurde, näitas fotot ja palus leida see poiss.
   John oli mänguautomaatide saalis hõivatud lahinguga, kogudes "Raketiväestaabi" mängus tublisti punkte. Oskuslikult vastas ta oma rakettidega vastase mandritevaheliste rakettide tuumakassettidele - neid oli kolm, neli... ei, koguni viis. John püüdis küll reageerida võimalikult kiiresti, kuid see tuumalaengute hävitamine käis talle üle jõu. Maailm lõhkes, saadetuna seenetaolisest pilvest. Mäng oli läbi. Kurvalt läks John otsima mõnda teist mängu. Saaliakna tagant möödus Austin. Ta pilk peatus seal, kus hetk tagasi seisis John, kes just viivu eest oli kadunud rahvasumma.
   Politseinik-terminaator astus mööda koridori edasi.
   John peatus mängu juures, mille nimi oli "Kiirendi". Ta pistis käe taskusse, veendus, et zhetoone on, ja läks kabiini.
   Austini vormis terminaator rajas endale teed ning vahtis nägusid. Ta teadis, et tema ohver on kusagil lähedal. Seni andurid veel vaikisid.
   Pigem varem kui hilja...
   Austin jõudis vahekäigu lõppu. Kiiresti vaatas ta üle korrustel asuvad poed. John Connorit ei olnud näha. Politseinik pöördus ja hindas käidud teed, haarates pilguga kogu galeriid: kingapood, kuumade viinerite lett, kingituste müük, pizzabaar, mehhiko roogade söögibaar, raamatukauplus, elektrooniliste mängude saal, mereandide restoran...
   Austin pöördus tagasi mänguautomaatide saali. Selle uksest käidi aina sisse ja välja. Politseinik otsustas ruumi põhjalikult läbi vaadata. Ta asus poistesumma.
   Just saali vastasseinas laskis John alla Vene MIG-e. Tim trügis tema juurde, puudutas sõpra õlast ning, püüdes varjata oma ärevust, teatas:
   "Mingi võmm otsib sind taga."
   "Ah, mine nüüd," tahtis John mängu jätkata.
   "Vaata ise!"
   John teadis, et tema lennuk võetakse kirbule, kuid kiikas siiski "Kiirendaja" nurga tagant. Pikka kasvu sale politseivormis mees näitas poistele mingit pilti. Tähelepanelikult ja kulmu kortsutades vaatasid nad seda ning üks poistest osutas näpuga tema poole.
   Johni süda võpatas ja hakkas meeletu kiirusega lööma. Ta kummardus just hetkel, kui politseinik tema suunas vaatas. John katsus, kuidas saali teise otsa sai. Üks esimesi ema poolt antud õpetusi kõlas, et politseinikelt pole midagi head loota.
   Austin astus "Kiirendaja" juurde ja märkas Johni, kes piki mänguautomaatide rida eemaldus. Politseinik asus Johni jälitama.
   Poiss heitis pilgu tagasi ning tema halvad aimdused leidsid kinnitust: politseinik oli ta kannul, tehes endale inimsummas teed.
   John andis jalgadele valu ja põikas ühe suure paksu poisi ette. Kui politseinik paksukeseni jõudis, paiskas ta selle pikali. Kõikjal kostis rahololematuid hääli.
   Johnil jäi üle ainult joosta.
   Politseinik trügis ta kannul. Lapsed lendasid laiali nagu laastud, kui Austin jooksujalu Johni järel ruttas.
   John vilksas läbi fuajee ja laoruumide, lipsas kauplusedirektori asetäitja nina alt tuletõrjeuksele ning sealt teenistuskoridori. Pikk, halvasti valgustatud tunnel viis otse garaazhi, seega - vabadusse. Jõuaks vaid! Süda kippus rinnust välja hüppama, aga John pigistas endast viimase, jõudmaks joosta välisukseni.
   Ta oli poolel teel, kui nägi Terminaatorit.
   John tundis ta kohe ära. Seda nägu oli ta näinud ajaleheväljalõigetel, mida ema oli talle näidanud. Seesama noormees. See, keda ema oli pidanud kübor-mõrtsukaks. Nüüd oli ta siin mis siin.
   John nägi püssi külma rauda. Poiss jäi hirmust keeletuks - ta on langenud lõksu. Ta oli siin elavast protoplasmast märklaud, mitte joonistus teleekraanil. Aeg peatus ja poiss mõistis, et see hull mees tahab teda tappa.
   Terminaatori nägu oli mittemidagiütlev, kui ta sujuva liigutusega padruni rauda lükkas, justkui teeks ta seda miljonendat korda.
   John peatus ja pööras ümber, et tagasi joosta. Seal kihutas tema poole politseinik, tõmmates kabuurist "Barretti" ja sihtides talle rinda.
   Uuesti pöördus John terminaatori poole ja nägi enda pähe suunatud musta püssitoru. Veel kunagi polnud poiss tundnud nii kohutavat hirmu. Külmad verekarva nägemused, mis teda öösiti olid jälitanud, muutusid tõeks.
   Ning John ei saanud midagi teha.
   Ent täiesti ootamatult... Püssiga mees ütles tavalisel, koguni igaval häälel:
   "Kummardu alla."
   John usaldas seda häält ja kuuletus korrapealt.
   Peakohal käiv kärgatus lõi poisil kõrvad lukku.
   John nägi, et kuul tabas politseinikku otse rinda. Kuid too jõudis veel püstolit lasta. Teine kuul põrkas laest tagasi. Enne kui politseinik laadida jõudis, kihutas terminaator talle veel ühe lasu.
   Ja siis veel.
   Iga järgmise sammuga tulistas terminaator püssist politseiniku pihta. Laengud paiskasid Austinit piki koridori tagasi ja iga lasu puhul võpatas politseiniku keha. John ei märganud verd, vaid ainult kroommetallihelgatusi, kui laeng politseiniku tabas. Pikk koridor kaikus laskudest.
   Siis saabus vaikus.
   John istus põrandal, silmad hajevil, hing kinni jäämas. Ta vaatas politseiniku laiba poole - see lebas liikumatult selili.
   Johnile langes terminaatori vari. John pööras pilgu üles. Kuid terminaator ei vaadanud tema poole, ta pilk oli suunatud koridori otsa. Poiss kiikas ka sinna.
   Politseinik ajas end aegamisi püsti.
   John hõõrus silmi, arvates, et näeb halba und.
   Politseinik tõusis jalule, justkui oleks lihtsalt komistades pikali lennanud, mitte kümnekaliibrilisest püssist maha kõmmutatud. John ei taibanud midagi.
   Küll aga taipas terminaator. Ta haaras poisi jopest, surus Johni enda rinnale ja pöördus ringi just siis, kui politseiniku "Barrett" tuld sülitama kukkus. Külmavereliselt vajutas politseinik päästikule, ja sellise kiirusega, et tundus, nagu tulistaks automaat.
   Üheksamillimeetrised kuulid tungisid terminaatori selga, jättes järele verised haavad ja augud mootorratturijopesse.
   Tualettruumist ilmus imestunud meesterahvas, sattus just kuulide ette ning langes kui niidetud. Püstolist kostsid vaid klõpsud - padrunid said otsa.
   John heitis värisedes endale pilgu ja märkas kergendusega, et tal pole häda midagi. Kõik kuulid oli vastu võtnud selle hullumeelse keha. Kuid mees justkui ei tundnudki valu. Suu lahti, vahtis John mehe haavu, kuni see ta ühe käega õhku tõstis ja koristusvahendite kamorkasse pistis. Visanud püssi põrandale, hakkas terminaator politseiniku poole liikuma.
   Too omakorda viskas minema tühja padrunipideme, mis kõlksatas vastu põrandat. Terminaatorini jäi meetrit kuus. Politseinik avas tule. Kuulid rebisid kübori rinda, paiskus keha ja vere tükke. Kübor ei pilgutanud silmagi. Veel kolm meetrit.
   Ei politseiniku ega terminaatori ilme muutunud kübetki, ehkki rokkeri nahkjopest lendas tükke. Jälle lõppesid padrunid. Terminaator peatus politseinikust poole meetri kaugusel. Sekundi vaatasid nad teineteisele silma. Terminaator oli politseivormis vastasest suurem ja paistis, et võib teisel kaela kahekorra keerata nagu nalja.
   Ta lülitas sisse oma multiskannerid ja mõistis kohe, kellega tegu.
   Kuid saadud informatsioon ei sisaldanud üksikuid tehnilisi andmeid peale konstruktsiooni üldiste tugevate ja nõrkade külgede. Seesuguse teabe jaoks oli programm koostatud mälu järgi. Kübor kaalus taktikalisi võimalusi kiirusega kümmekond tükki sekundis, kuid ükski ei paistnud sobivat.
   Jäi ainus lahendus - asuda kiirele pealetungile. Terminaator paiskas käe ette ja krahmas politseiniku oma võimsasse embusse, kuid too vingerdas üllatavalt kiiresti ta haardest välja ja asus ise rünnakule.
   John piilus salamisi kamorka ukse vahelt ja jälgis, silmad pärani, kuidas kaks vastast paiskasid teineteist koridoriseinte pihta. Seinte krohvipinnas olid näha sügavad augud. Väiksem vastane tõstis terminaatori nagu mänguasja ja viskas ta läbi seina, hüpates ise läbi tekkinud augu järele.
   John kükitas hirmust segasena. Siis tundis ta jõudu tagasi tulevat, tõusis ja mõistis, et on vaja põgeneda. Jalad olid nagu vatist ja kandsid vaevu poissi, kuid tumedad võitlusmatsud teispool seina lisasid talle otsustavust. Kiirenevas tempos sööstis John mööda koridori ukseni, tõukas selle lahti ja hüppas garaazhitrepile.
   Turvamees seisis esimese korruse terrassil kaupluste ees, püüdes inimsummas tabada nägu, kelle pilti politseinik oli talle näidanud. Korraga kuulis ta pea kohal kõva kolinat, helid tulid kolmandalt korruselt. Ülevalt langes purukspekstud aknaklaas. Kostis karjumist. Turvamees hüppas tagasi, sest ülevalt pudenesid suured klaasitükid, räsides all kasvavat puud. Mees kobas oma kolmekümne kaheksa kaliibrilist püstolit ja hakkas kabuuri lahti nööpima. Kui ta aga uuesti silmad tõstis, lendas ülevalt alla inimene. Purustanud kehaga klaasist ja metallist võre, kukkus ta kolmandalt korruselt alla nagu kaltsunukk ning prantsatas põrandale. Keset kiljuvat rahvasumma kostis heli, nagu oleks mördikott põrandale heidetud.
   Kaitsevõre äärele ilmus Austin ja vaatas alla. Turvamees langetas püstolit hoidva käe ja seiras lummastunult, kuidas politseinik järsult ümber pööras ning silmist kadus.
   Kaubanduskeskuse vapustatud külastajad taganesid kahte lehte, andes teed süngele politseinikule, kes ronis läbi riidekaupluse purustatud vitriini ja tormas minema. Politseinik järgis ohvrit taga ajades oma kurssi. Kõik elektrilised orientiirid ta peas poleks tavalisele inimesele mitte kui midagi tähendanud, ent Austinil polnud ju inimesega mitte midagi ühist.
   Kuue sekundiga jõudis Austin teenistuskoridori ja tormas mööda seda nagu üks inimesesarnane olend, kes on saadetud kõike elavat hävitama. Mehaaniliselt laadis ta jooksu peal oma "Barrettit".
   Esimesel korrusel lebas Terminaator liikumatult keset klaasikilde. Mees, kes äsja oli pildistanud oma sõbrannat, pöördus lamava inimese poole ja lähenes ettevaatlikult. Instinktiivselt vajutas ta pildiaparaadi nupule, et jäädvustada kuulidest ja kukkumisest räsitud keha. Ootamatult avanesid surnu silmad.
   Mees fotoaparaadiga põrkus tagasi. Terminaator tõusis istukile ja vaatas ümberringi. Tema sisetundemõõdikud näitasd, et teadvus oli kadunud neljaks sekundiks võimsa põrutuse tagajärjel. Süsteemide kontroll näitas, et kõik funktsioneerib normaalselt. Kergelt tõusis ta jalule. Fotoaparaat vapustatud mehe käes jätkas pildistamist, sest näpp püsis automaatsärituse nupul. Kaader kaadri järel jäädvustas aparaat, kuidas "surnu" püsti tõuseb ja läbi shokeeritud inimrühma liigub. Terminaator astus eskalaatorile ja lippas selle astmeid pidi ülespoole.
   Vältimaks liftiootamist jooksis John trepist alla garaazhi, kus seisis tema tsikkel. Mõtted juhtunust kihutasid läbi pea. Miks tahtis politseinik teda tappa? Ja kes oli see teine mees? Ja kõige põnevam aga - kuidas nad mõlemad ellu jäid? Tsikli poole joostes, süda rinnus lõhkems, välgatas Johni peas imelik mõte inimestest, kes suure vaevaga surevad. Millestki taolisest oli kõnelnud ema. Kuid see oli juba tõesti väljaspool reaalsust.
   Meeleheitlikult sõtkus John mootoratta vänta. Tsikkel ei käivitunud. Käed värisesid nii, et poiss ei suutnud klappi kinni tõmmata. Kuulnud samme, tõstis ta pea ning nägi, et trepilt jookseb tema poole politseinik.
   John võttis kokku kogu oma jõu. Temas tekkis järsku imelik täieliku rahu tunne. Kui ta ei suuda karburaatorit töökorda seada ja mootorit käima saada, ta sureb. Sundinud sõrmed rahulikuks, tegi poiss, mis vaja. Nüüd, kui ta starterile vajutas, käivitus mootor otsekohe... Ja oli ka viimane aeg, sest politseinik jõudis peaaegu Johnini. Ta andis gaasi ning sõitis peasissekäiku. Tahavaatepeeglist nägi poiss, et politseinik ei jää temast maha, vaid koguni läheneb. Tolle jalad välkusid mõeldamatu kiirusega, sulades lausa ühte. John suurendas kiirust neljakümne miilini tunnis, ehkki see võis nii kitsas kohas kurvalt lõppeda.
   Uskumatu, ent politseinik oli talle järele jõudmas. John asus ühele autole sappa, kihutas üle eraldusriba väljasõidu juures ning tuhises otse tiheda liiklusega tänavale.
   Enne tuli hästi madalale kummarduda, et ootamatult ettejäänud metallpiirde alt läbi pääseda. Suur autovrakkide vedamise treiler jäi poisi tsiklile ette ja jõudis veel viimasel sekundil pidurdada.
   Selle juht vandus ning signaalitas. "Neetud punkarid, täitsa hullud," urises juht, nähes, kuidas mootorratas aeglaselt sõitvate autode vahel siksakitab. "Seda eeslit peaks paar korda vastu asfalti koputama, et ta liiklusreegleid nuusutaks."
   Juhtus aga midagi hoopis ootamatut. Miski mürtsatas vastu kabiiniust. Külgaknast kiikas sisse politseinik. Ühe ropsuga tõmbas ta ukse lahti, haaras juhil kõrist, tiris ta liikuvast autost välja ja viskas tänavale nagu paberist topsi. Autojuht lõi mitu korda pea vastu asfalti. Krigisesid autopidurid. Kohkunud juht jäi kangestunult istuma, nähes, kuidas politseinik tema asemele istus ja gaasi andis.
   "Jälle on politseil midagi erakordset," mõtles autojuht.
   Autodest pudenes välja inimesi, et talle appi rutata. Autojuht tõstis pea.
   "Mul pole midagi viga," ütles ta, lootes, et nii see ongi. Korraga paiskusid uudistajad laiali ja maas istuv autojuht märkas, et tema poole kihutab hästi suur mootorratas. Treilerijuht püüdis tõusta, kuid jalad ei kuuletunud. Mootorratas sõitis mehest peaaegu üle. Kohutava kiirusega siugles hullumeelne mootorrattur teist autode vahel, püüdes äraaetud treilerile järele jõuda.
   Tahavaatepeeglist märkas John, kuidas autojuht oma kabiinist välja visati. Ta möödus pidurdanud maastikuautost ja vaatas uuesti tagasi.
   Nüüd istus suure võimsa auto roolis juba politseinik ja tegi endale teiste autode seas teed nagu purjus dinosaurus. Ühe auto tõukas ta kõnnitee suunas vastu puud, möödudes teisest, surus selle vastassuunavööndisse. Politseinik roolis aga pani sisse veel kiirema käigu.
   Kõigest kaks autot jäi veel nende vahele. John silmas tänavaristi, tuhises pikapi nina alt läbi ja pööras kõrvaltänavale. Ta ei pidanud isegi tagasi vaatama, sest teadis, et politseinik ei jää maha. Poiss kuulis pidurikriiksatusi ja metalliraginat.
   Üks võimalus oli siiski olemas. Koht, kuhu hull politseinik vähemalt raskeveokiga ei pääse. Johni isiklik kitsas teeke.
   Poiss lülitas sisse väiksema käigu ja keeras oma tsikli kanaliäärsele pinnatud rajale. Siiski polnud ta siin nii kiiresti veel kunagi kihutanud. Tundes, et rattad kippusid vänderdama, ta pidurdas ja õgvendas neid jalaga, kummardus siis vastu juhtrauda ja vajutas gaasi põhja.
   Väike "Honda" lendas üle kaldarinnatise ning potsatas kanali niiskel põhjal ilusti ratastele. Ta sõitis kanali haru poole, kus kaldad järsuks muutusid. Teelt polnud teda enam paista ja suund oli kodu poole. Kui politseinik ta masinanumbrit üles ei kirjutanud, siis õnnestas tal enda arvates pääseda.
   John pidurdas pisut ja heitis pilgu selja taha. Jälitajat polnud näha.
   Aga mis see siis on?
   Ei-ei, ei või olla, mõtles John, kui mingi suur vari päikese ette ilmus. Majasuurune helkivate nikkelraudade ja jõriseva diislimootoriga veok murdis läbi betoonrinnatise, paiskas kõrvale plokid ning prantsatas keset kanalit.
   Esiotsa tundus, et masin jääbki lendama, kuid maa külgetõmbejõud andis endast siiski märku. Ta sööstis radiaatoriga maasse, hüppas üles, kusjuures kiirus oli ikkagi umbes viiskümmend miili tunnis. Rattad jäid kruusa, veok põrkus vastu betoonist kallast, sealt tagasi ja suure loomana möirates tormas edasi.
   John vajutas gaasi põhja, võttes mootorilt viimase. Tema taga kihutas masin nagu rong tunnelis. Suured rattad pritsisid pori. Tundus, justkui ajaks deemon taga hingekest. John adus jälle surmaohtu, sest tahavaatepeeglist nähtus, et terve kanal oli täis seda kohutavat veoautot.
   Masin lähenes ja Johni tsikkel ei suutnud enam kiiremini sõita, spidomeeter näitas 64 miili tunnis, kui "Honda" läbi loikude ja prahihunnikute tormas.
   Veok jõudis ta kannule.
   John oli nii keskendunud võiduajamisse, et ei märganud, kuis kanaliga rööbiti kulgevat teed pidi kihutas "Harley", jäädes vaid õige pisut maha. Terminaator püüdis neile järele jõuda.
   Nähes, et surmaingel on Johnist kõigest kuue meetri kaugusel, tõmbas Terminaator välja Galerii põrandalt üleskorjatud püssi, sihtis ühe käega ja tulistas.
   Kuul läbis juhipoolse väljalasketoru. Politseinik ei pööranud selle peale isegi pead, ta sihtis oma väikest saaki.
   John sattus veelompi ja kiirus vähenes. Veoki suur esiraud müksas juba tsiklit. Vaevu-vaevu jäi tagaratas terveks. Suur diisel möirgas poisile otse kõrvu ning veok oli jälle "Hondat" kätte saamas.
   Terminaator sihtis ja tulistas uuesti, kuid auklikul kruusateel ei tulnud täpsest laskmisest midagi - kuul lendas millimeetri võrra politseinikust mööda, lüües välja betoonkillu kaldapaneelilt. Kübor tegi järelduse, et sellistes tingimustes ta ülesannet täita ei suuda ning muutis tegutsemiskava.
   Ootamatult pööras ta teelt ära ning kihutas üle hüvakätt asuva muldvalli. Mootorratas kerkis õhku ja ületas betoonrinnatise. Suur "Harley" polnud sugugi sobiv õhulendudeks, ent kübor nihutas end sadulas nii, et masin ei maandunud küljele, kui ta nelja ja poole meetri kõrguselt kanali põhja paiskus. Löök oli äge, terve pilv sädemeid lendas kruusa ja ratta vahelt. Üksnes ratturi ülikiire reaktsioon päästis ratta. Terminaator püüdis rattale jääda ja sõitu jätkata. Ta võitis.
   Terminaator lisas gaasi ning jõudis treileriga kõrvu, veoki ja kanaliseina vahele, sentimeetri jagu mõlemast. Samas rebis ta ette ja saabus Johni väikese "Honda" juurde.
   Poiss kiikas kõrvale ja nägi täpselt sama kiirusega sõitvat "Harleyt" siinsamas. Võimas käsi haaras poisikese sadulast. Hetke rippus ta õhus ning lippav maapind ta all sulas üheks häguseks pilveks. "Honda" jätkas veel edasiliikumist, kuid kohe jõudis tsiklini veoauto. Terminaator heitis Johni enda ette sadulasse. Samal hetkel võpatas Johni tsikkel ja litsuti suurveoki rataste all sodiks.
   "Harley" mootor tõstis toone ning kolme sekundi jooksul tõusis kiirus kaheksakümne miilini tunnis. Treilerveok hakkas maha jääma, ta polnud sihukeseks kihutamiseks võimeline.
   Ees paistis rippsild, mille tugijalg jagas kanali justkui kaheks lühikeseks tunneliks. "Harley" vupsas ühte neist.
   Austin arvestas välja, et veok ei mahu kummastki läbi. Kuid mass ja kiirus ei lubanud enam ka peatuda. Võis vaid vähendada kadusid. Pidurid vingusid ning rattad libisesid märjal betoonil ja kruusal. Diiselveok põrkas vastu sillatuge kiirusega kuuskümmend viis miili tunnis.
   Betoon ja metall sulasid üheks suudluseks ning sellest kohutavast embusest väljus vaid tükeldatud aine. Veoki kabiin lendas üle silla enne, kui kogu mass ühtekokku vajus. Lõhkisest paagist voolas välja kütus, kuhu kukkus ka akukaabel ning kui "Harley" väljus sillatunnelist, täitus see tulega.
   Terminaator pidurdas ning seiskas mootorratta. John piilus tema tagant, et hävitustööd näha. Tunnel oli kui põrguahi, kuid miski liikus ses suitsus ja tules ning suundus nende poole.
   Terminaator pistis käe jope alla, et püssi võtta, siis aga lõi kõhklema.
   Põlev autoratas veeres tunnelist välja ning sättis end naljakalt porilompi kukkuma. John nägi, kuidas leegid haarasid ahnelt autojäänustest ning õhku tõusid mustad suitsupilved. Selles põrgutules ei saanud miski alles jääda.
   Terminaator andis gaasi ning mootorratas kadus käänaku taha.
   Justkui püüdes põgenikke tabada, lõi tunnelisuust välja leek. Varsti muutuski ta "elavaks", sest mingi kogu liikus ta sees aegamisi ja rahulikult.
   Tunnelist väljus inimesetaoline kuju, peegeldades oma läikival pinnal tulelõõma enda selja taga. Ta meenutas inimesesarnasesse vormi valatud elavhõbedat. Liigesed mitte ei paindunud, vaid justkui libisesid üle konaruste. Tema liikumisaparaadis ei olnud hüdraulikat ja keerulisi kaabelsüsteeme nagu Terminaatoril. Nägu oli täiesti vormitu, ilma ühegi jooneta.
   Pööramata tähelepanu tuhandekraadisele kuumusele, astus olend leegitsevast tunnelist välja. Iga sammuga tuli tagasi midagi endist. Sulakroomist vormikuue jooned, siis peenemad... nööbid, politseimärk, näojooned, kõrvad... Esialgu oli see sulametall, justkui elavhõbe. See oli elavhõbeinimene.
   Kõige viimasena taastus värv ning seal seisis politseinik Austin. Üsna kena noor nägu, noored silmad, mis peatusid kanalikäänakul, kuhu kadus märklaud.
   Sellel robotil ei olnud mikroskeemidest kirjut aju. See aparaat oli hoopis uuetasemelise kunstteadvusega. Molekulaarne aju töötas vedelikul nagu kogu ülejäänud keha. Nüüd proovis ta variante.
   Ja kõik need olid surmatoovad.
   Tema häälesensorid tabasid ära sireenide kauge ulgumise. Sensorid võisid aasuda ükskõik millises kehaosas, sest iga molekul kandis endas omamoodi geneetilist koodi, milles oli programm kogu terviku tegevuseks.
   Olend väljus suitsupilve varjus kanalist just siis, kui kohale jõudis mitu patrullautot. Politseinikud hüppasid masinatest ja hakkasid laiali ajama uudistajaid, et teha teed saabuvatele tuletõrjeautodele. Ühel politseinikest oli üsna meeldiv nägu ning külmad silmad. Sinna, kus midagi erakordset juhtub, tulevad ikka korrakaitsjad. Metallmehe manööver õnnestus suurepäraselt. Tema oli siin, et kaitsta ja teenida.
   Kaitsta ja teenida SKYNETi.
   Kui tuletõrjujad pärale jõudsid ja hakkasid lahti harutama voolikuid, viibis teiste politseinike hulgas ka "politseinik" Austin ning keegi ei pööranud talle tähelepanu. Siis istus ta patrullautosse ning keegi ei teinud teist nägugi.
   Austin käivitas auto ja sõitis oma ülesannet täitma.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk