AVAMEELSUS

   Terminaator ja John sõitsid mootorrattal mööda üht äärelinna tänavat, mis küboril oli varem valmis vaadatud. John vappus ikka veel möödunu hirmus, oli ta ju nüüd lihtsalt tavaline poisike. Samas aga kujutas endast midagi väga tähtsat.
   Ta oli John Connor.
   John Connor geneetilise struktuuri ja sotsiaalse valutundega, mis sundisid teda tuleviku tunnetama. Seda ei suutnud ükski teine temaealine, sest ettekujutamine võib olla nii kohutav, lausa metsik. John aga tunnistas fakte. Üks nendest oli siin, üks nii tugev fakt kui see üldse olla saab.
   John pööras pead, et vaadata inimest või robotit, kellega koos sõitis ning sõnas:
   "Hei! Nüüd on aeg, pea kinni!"
   Terminaator täitis korrapealt soovi, keeras kõrvalisele puudega palistatud teele ja peatas ratta. John ronis bensiinipaagilt maha ja ta jalad värisesid ikka veel. Tundetult vaatas kübor poissi. John seiras omakorda päästjat. Selle seljal olid näha verised kuuliaugud. Hirmus, ent nii see oli.
   "Mööda seda teed ära enam mine. Aga sa oled Terminaator, kas pole nii?"
   Rahuliku, neutraalse häälega vastas teine:
   "Olen. "Cyberdin Systems" mudel 101, seeria 800."
   "Ei või olla!" pahvatas John, ehkki ta pidanuks piisavalt veendunud olema. Ta puudutas Terminaatori ihu. See oli soe, kuid ikkagi... teistmoodi. Aga veri nahkjopel? See paistis olevat tõeline. Tegelikkus pakus rohkem üllatusi kui aju neid taluda suutis.
   "Tont võtku... Sa oled siis tõeline! Ma mõtlesin, et... oled seestpoolt nagu masin, pealt aga nagu elav inimene?"
   Kübor vastas nagu loeks tehnilist instruktsiooni:
   "Ma olen küberneetiline organism. Metallsõrestik on kaetud elusa koega."
   "Ogaravõitu on see kõik... Aga noh, okei... Ma jagan, et sa ei tulnud mind tapma?"
   "Minu eesmärk on sind kaitsta."
   "Või nii? Hull lugu küll." John teadis üht-teist luuludega inimestest, seepärast ta küsis:
   "Kes sind saatis?"
   "Sina. Kolmkümmend viis aastat hiljem annad sa mulle programmi, et ma võiksin ettenähtud ajal sind kaitsta."
   John neelatas. "Sügav suutäis," lausus ta hämmastunult.
   Terminaator vaatas ringi ja arvas, et pole hea liiga kaua ühes kohas seista. Peagi sõitsid nad ümberkaudsetele tänavatel, sulades tavalise liiklusega ühte. Õhtuhämaruses polnud Terminaatori haavad nii nähtavad. John vahtis sinna-tänna.
   "Aga see teine mees - kas ka tema on Terminaator? Nagu sina?"
   "Ei, ta ei ole nagu mina. Ta on T-1000. Palju täiuslikum konstruktsioon. Mimeetiline polüalloia."
   "Mida see tähendab?"
   "Ta võib võtta ükskõik mis vorme. Vedelmetall."
   "Täitsa fantastiline lugu!" märkis John.
   "Sina oled tema märklaud, ta peab su hävitama. T-1000 ei peatu enne, kui kunagi oma ülesande täidab."
   Terminaatori sõnad kõlasid tähelepanuväärselt. Kuidagi tuttavalt. Kuid Johnil polnud aega nende kallal juurelda. Mootorratas pöördus Ventura bulvarile, kus oli tihedam liiklus. Sellel tänaval oli restorane lausa jalaga segada.
   "Kuhu me kimame?" küsis John.
   "Me peame kohe linnast välja sõitma, et vältida kohtumisi politseinikega."
   "Kas ma tohin kodunt läbi minna?"
   "Ei. T-1000 püüab oletavasti sind seal tappa."
   "Arvad sa?"
   Terminaator vaatas läbi päikeseprillide poisile ülalt alla. Ta näoilme oli ebamäärane, kui ta ütles:
   "Ma eeldan seda tõesti."
   Järsku meenus Johnile midagi ning kohutavad mõtted vapustasid teda.
   "Mul on vaja telefoniputkast helistada!" hüüatas ta.
   Terminator silmas eespool kõnekabiini ning nad ruttasid sinnapoole. John hüppas rattalt ja astus läbi katkise ukse telefoni juurde. Kiiresti soris ta oma taskutes, kuid ei leidnud ühtegi münti.
   "Pagan võtaks!" poiss pöördus Terminaatori poole: "Kuule, Tod ja Janel on küll parajad nuhid, aga ma pean neid siiski hoiatama. On sul kahekümneviiesendist?"
   Terminaator kopsas rusikaga aparaadi pihta ning sealt pudenes münte.
   "Aitäh sulle," tänas John ja valis numbri.
   Umbes seitsme miili kaugusel siit piki orgu võttis köögis telefonitoru Janel Voyt ning surudes selle vastu kõrva, jätkas kööginoaga juurvilja tükeldamist.
   "Hallo?" küsis ta lahkel häälel.
   "Janel? See olen mina..." kuulis naine torust.
   Õues haukus millegipärast saksa lambakoer kurjalt.
   "John, kus sa oled, kallis? Hilja on juba, sa pead koju sõitma. Ma teen õhtusöögiks juurviljavormi."
   Vaevu kuulis John naisterahva sõnu läbi koera haukumise. Kuid siiski tundis ta, et Janeli hääl pole selline nagu tavaliselt. Poiss kattis käega kõnetoru ja sosistas Terminaatorile:
   "Midagi on korrast ära. Tavaliselt ta nii armsalt ei kõnele."
   Uniste silmadega Tod tatsus koridorist kööki. Ta oli tagatoas sügavalt maganud, kuni kõva klähvimine ta üles äratas. Nagu tavaliselt, ei teinud Tod Janelist väljagi, astus tast mööda ja otsis midagi külmkapist.
   "Ah kurat, küll tahaks õlut!" ütles ta endamisi.
   Külmkapis seisis pooltühi piimapakk. Vastu tahtmist lonksas Tod sealt ja pöördus akna poole. Koer hüples edasi - tagasi, jõudes klähvimise vahel vaevalt hinge tõmmata. "Kelle peale ta küll nii haugub?" mõtles Tod. "Jää nüüd vakka, kuradi krants!"
   Tod asutas köögist välja minema. Janel võttis rahulikult telefonitoru paremasse kätte, vasaku aga sirutas ette. Käsi hakkas sulama, muutus vedelaks metalliks ning uuesti tahenenult võttis läikiva ora kuju. Tod vaatas seda arusaamatuses. Ta tahtis muiata selle naljaka triki üle, kuid metallora läbis piimapaki ta käes, jõudis kõrini ning väljus kuklast koos paiskuva vere purskeheliga.
   John kattis jälle toru peoga ning ütles küborile:
   "Koer haugub ikka veel. Mu ema kõneles ikka, et koerad oskavad Terminaatoreid ära tunda. Äkki on too juba seal? Mis teha?"
   Kübor võttis telefonitoru Johni käest ja kuulatas.
   "John, John, kus sa oled?" päris Janel.
   Täpselt Johni häälega vastas Terminaator:
   "Ma olen siin! Minuga on kõik korras." Siis pöördus ta Johni poole ja küsis sosinal:
   "Kuidas on koera nimi?"
   "Maks," vastas John.
   Terminaator noogutas ja küsis torusse: "Hei Janel, mis Hunduga lahti on? Ma kuulen et ta haugub. On seal kõik korras?"
   "Hunduga on kõik korras. Kallis, kus sa oled?" kuuldus otsemaid vastuseks.
   Terminaator pani toru hargile. John jäi küsivalt ootama.
   Kübor lausus justkui ilmateadet lugedes:
   "Sinu kasuvanemad on tapetud. Lähme." Ta sammus mootorratta poole. John vahtis terminaatorile suuril silmil otsa.
   Janel Voyt riputas köögis toru hargile. Rahulikul ilmel vaatas oma köögikapi külge naelutatud meest. Naise silmad olid nagu külmast klaasist. Ta tõmbas välja metallvarda ning Tod kukkus verest ja piimast tekkinud loiku.
   Ora muutis vormi ja värvi ning sulas käega ühte. Võttes nagu eeskuju tollest orast, sulatas T-1000 end Janel Voyt'ist politseiohvitser Austiniks. Aga midagi pidi ta ju veel tegema ning selleks oli pisut rohkem aega vaja, kuid koer lõi liialt lärmi.
   T-1000 sammus neljajalgse poole, kes taganes ja lõrises nüüd vaid hirmust. Politseinik tegi värava lahti ja astus hundikoera jooksuaeda. Kutsu taandus hämarasse nurka ning värises õudusest, mõistmata, kes ta ees seisab. Nii kiiresti, et koer ei jõudnud midagi ette võtta, kummardus T-1000, moodustas sõrmest terava oga ja torkas selle loomale kaela. Politseinik ajas end sirgu, vaatas verist kaelarihma ning luges sealt koera nime: MAX. Politseinik taipas nüüd, et teda oli ninapidi veetud. Ta läks tagasi majja.
   Bensiinijaamatagune parkla asus ühel vaiksetest tänavatest. "Harley" seisis kollastest tänavalampidest kaugemal. Terminaator arvas, et nad võivad tähtsateks kõnelusteks kulutada vaid mõned minutid.
   Terminaator seisis kangestunult ratta kõrval ja jälgis Johni edasi-tagasi kõndimist. Poisi mõistus vajas pisut puhkust.
   "Ma pean minuti mõtlema, okei! Sa ütled, et ta võtab selle kuju, mida ta puudutab?"
   "Selle, mida ta on uurinud füüsilise kokkupuute järel," kostis üksluine vastus.
   John mõtles vastase parameetritele.
   "Kui ta võib ükskõik milleks muutuda... aga näiteks sigaretipakiks?"
   "Ei - ainult samavõrdse massiga objektiks."
   Ka see teadmine ei aidanud Johni edasi. See tehisinimene on tolle uue mudeliga võrreldes justkui igapäevane.
   "Hea küll, aga miks ei võiks ta muutuda näiteks pommiks, et mind tappa?"
   "Tal pole võimalik muuta end keerulisteks masinateks. Laskemoonal ja relvadel on keemilised ühendid, milleks ta muunduda ei saa. Kuid ta võib muunduda metallilisteks kujudeks," kõneles terminaator kiretult, kuid ta sõnadevalikus oli tunda oma erialast armukadedust.

   T-1000 kõndis pimedas koridoris mööda magamistoa poolavatud uksest. Põrandal paistsid Janeli jalad. Dushiruumist voolas vett, mis segunes kahhelkivist põrandal inimverega. Politseinik astus Johni magamistuppa ja hakkas Johni asju korrapäraselt läbi uurima. Ta tegutses pimedas, valgust tal selleks vaja ei läinud. Kokkupuutel asjadega tegi T-1000 kindlaks molekulaarühendid. Külmavereliselt libistas Austin sõrmedega üle toas asuvate esemete. Kui ta puudutas lauda, võtsid sõrmedki laua tumepruuni värvuse, kui ta puudutas paberit, muutusid näpud valgeks. Mida ta ka ei puudutanud, ikka imiteerisid sõrmed eseme molekulaarstruktuure.
   T-1000 kummardus Johni väikese koduarvuti "Tandy" kohale, neelates sõrmedega ketastelt arvinfot. Nimed. Kuupäevad. Videomängud. Kooliülesanded. Magnetalusele kodeeritud arvinfot võis ta lugeda otse, ilma lisaseadmeteta. Siit ta midagi vajalikku ei leidnud, kuid pani kõik oma vedelasse mälusse tallele.
   Kui ta käsi libises üle seinal rippuva plakati, peatus see äkitselt. Mitte plakat ei huvitanud Austinit, miski oli selle all peidus. Ta rebis selle seinalt ja nägi kuivkrohvi sisse lõigatud väikest peidikut. Seal oli karbike, täis helikassette.
   Visuaalselt skaneeris Austin etikette. Nendel oli kiri: "Läkitused emalt" ning kassetid olid nummerdatud. Samas lebas ümbrik kolme kokkumurtud kirja ja tosina pildiga. Politseinik asus ülesvõtteid uurima.
   Sara commandoste oliivivärvi vormis, käes granaadiheitja RPG, õpetamas Johni sihtima.
   Sara grupi sõjaväevormis guatemaallastega, kõrval kast "Stingeri" rakettidega.
   John ja Sara vastupanuvõitlejate laagris mägedes.
   Need pildid ei pakkunud T-1000-le mitte kui midagi, sest tundelisust oli tema konstruktsioonis vähem kui kompuutril. Kuid Sara ja John Connori jaoks olid need emotsionaalsed kokkupuutepunktid nondest aegadest, mil nad end mägedes varjasid.
   Viieteistkümne miili kaugusel sellest magamistoast istus John ühel roostes autovrakil, pea mõtetest paks. Tema kohal seisis terminaator nagu ülivalvas doberman ja jälgis teed. Kui John kõneles, vaatas ta alla poisi poole ning polnud veendunud, et nendes sõnades mingi taktikaline mõte peitub, ent igaks juhuks kuulas siiski.
   "Hulk aega olime Nicaraguas... Loodus sarnanes siinsele. Lühiajaliselt tegutses ema koos selle hullumeelse poisiga, endise "rohelise baretiga", nad tegelesid relvade salakaubaveoga. Hiljem olid tal ka teised poisid..." Sõna "teised" ütles poiss kibedusega.
   "Kui tal oli vaja midagi teada saada, võis ta ükskõik kelle ära meelitada. Hiljem hakkas ta mind suureks väejuhiks ette valmistama. Pärast kukkus jooma. "Poiss, su ema on psühhopaat," irvitati mu üle, "kas sa ei teadnudki? Või arvasid, et kõik emad on sellised?""
   "Tuleb välja, et kõik mis mulle õpetati, on mingi väljamõeldud pask, kas pole?"
   John tundis viha tõusmas seal, kus ta suutis selle vaos hoida - sügavas südamesopis. "Ma vihkasin teda sellepärast," ütles ta pehmelt, vaatas otsa tema kohal seisvale "mehele" ning viha muutus häbiks. "Kõik, mis ta rääkis, osutus ju õigeks," lisas John.
   Pisarad tükkisid silma, aga praegu polnud nutmiseks aega. Viimaste sündmuste vari kattis kõik eelnenu. Maailm oli uuesti pea peale pööratud. Tema ema ei olnud hullumeelne. Ebanormaalne oli elu ning tõendid sellest ümbritsesid Johni kõikjal. Alles nüüd mõistis ta, et mitte ainult teised polnud Sara Connori vastu ebaõiglased, vaid ka tema, John. Aga õigus oli emal. Rohkem polnud aega tunnetele voli anda. Kui kõik ema poolt kõneldu paika peab, siis...
   John tõusis jalule. Seisnuks ta kõrval keegi inimestest, oleks too näinud seda sihikindluse tulva, mis temast kunagi hiljem liidri teeb.
   "Me peame ema sealt ära tooma."
   Kübor sõnas kõhklemata: "Negatiivne vastus. T-1000-l on suurepärane võimalus kopeerida Sara Connorit ja oodata, millal sa temaga ühendust võtad."
   "Kena küll! Aga mis juhtub emaga?"
   "Kopeeritav olend tavaliselt hävitatakse," vastas terminaator lihtsalt ja lühidalt.
   "Hävitatakse? Jah?! Miks sa, kurat, mulle kohe ei öelnud? Me peame otsemaid sinna sõitma."
   "Negatiivne vastus. Ta pole meile praegu kõige tähtsam."
   "Koera persse! Minu jaoks on ta praegu kõige tähtsam!"
   John pöördus ja hakkas minema. Terminaator sammus talle järele ja haaras käisest. Tulutult püüdis John end kübori võimsast haardest lahti rabelda.
   "Hei, sina, ole neetud! Mida sa minust tahad?" kisas hullunud poiss.
   Terminaator tiris poisi tagasi mootorratta juurde. John märkas paari tudengieas noorukit teisel pool tänavat ja kisendas:
   "Appi! Appi! Mind tahetakse ära viia. Ajage see hull minema!"
   "Neetud ligitükkija," vaatasid noormehed teineteisele otsa, "lähme anname talle kitli peale." Nad hakkasid üle tänava tulema, täis kavatsust kangelasi mängida. John aga röökis kõigest jõust: "Käi eemale!"
   Tema imestuseks vabastas terminaator ta nii ruttu, et John kukkus istuli.
   "Ja miks sa siis nüüd seda tegid?" küsis poiss imestunult.
   "Sa soovisid nii," vastas kübor monotoonselt.
   "Sa teed siis kõik, mis ma tahan?"
   "See on mu ülesande üks tingimusi."
   "Vannu... noh, näita... Seisa ühel jalal."
   Rahulikult tõstis terminaator ühe jala õhku. Muheldes mõtles John: "Meie kvartalis olen ma ainus, kellel on..." Ta pidi lausa kõvasti välja ütlema: "Voh - see on mu isiklik terminaator. Kolossaalne!"
   Kaks selli astusid ligi ja vaatasid mustas jopes mustade prillidega suurekasvulist noormeest, kes seisis ühel jalal. Üks neist pöördus Johni poole: "Kuule, kutt, on sul pööningul kõik korras?"
   John sai aru, et tal pole enam nende abi vaja. "Astu nüüd minema," lausus ta.
   "Kenasti tänad küll, sa väike sitakott!"
   "Sitakott!? Ah sina ütled sitakott!" röögatas John ja pöördus sedamaid kübori poole käsuga: "Võta ta kinni!"
   Terminaator kuuletus kohe ning tõstis noormehe ühe käega õhku. Tolle jalad tilbendasid kõnnitee kohal.
   "Kes meist on sitakott?" päris John
   Korraga olukord muutus. Noorhärra kambamees hüppas terminaatorile selja tagant peale, kavatsedes "nelsonit" teha, ent terminaator paiskas kallaletungija ühele autokapotile, haaras oma püstoli ja suunas selle poisi silme vahele.
   Kiljudes haaras John tehisinimese käe ja vajus sellele kogu kehaga. Nii suutis ta püstolitoru kõrvale juhtida. Lask kärgatas otse nooruki kõrva juures. Too kaksas end lahti ega märganudki, et oli vapustusest püksid märjaks teinud.
   John röögatas terminaatorile: "Pane püstol käest! Otsekohe!"
   Täpselt käsku täites asetas terminaator püstoli kõnniteele. John kahmas püstoli, suunas selle kahele noorukile ja ütles: "Laske nüüd jalga!" Nood läksid nii kiiresti kui suutsid.
   John haaras terminaatori käest ning tiris ta "Harley" juurde. Poiss ei usaldanud püstolit mehele veel tagasi anda.
   "Jumal hoidku... Sa tahtsid ta ära tappa!"
   "Muidugi. Ma olen ju terminaator."
   Hämmastunult vahtis John teise liikumatusse näkku. Polnud ühtki nii lõbus omada isiklikku terminaatorit.
   "Kuula mind nüüd hästi tähelepanelikult, okei? Enam pole sa terminaator. Said aru? Sa ei tohi lihtsalt niisama inimesi maha lüüa!"
   "Miks?"
   "Kuidas miks? Sest - sa ei tohi seda teha!"
   "Miks?"
   "Lihtsalt ei või. Usalda mind selles asjas, okei?"
   Terminaator ei saanud aru. Talle oli programmeeritud käsklus hävitada igaüks, kes kipub John Connori elu kallale. Ühtlasi oli talle antud prioriteetne korraldus kõik tema enda vastu suunatud kallaletungid kahjutuks teha. Üle kõige oli siiski käsk kuuletuda John Connorile. Ta püüdis neid käske järgida, kuid ikkagi ei klappinud usalduskontseptsioon hästi. Küberneetiline organism uuris seda asja oma sisemisest leksikonist, kuid isegi kontekstipärastes olukordades tekkis paradokse. Masinad, isegi kui nad on varustatud tehisintellektiga ja sarnanevad ses osas suuresti inimolendile, ei armasta siiski paradokse.
   Suurekasvulisele küborile otsa vaadates tunnetas John nüüd terminaatori vägevusega kaasnevat vastutuse vaeva. See tugev sell oli nüüdsest tema isiklikuks relvaks ja poiss pidi kõneldes ennast hästi jälgima. John andis terminaatorile tagasi püstoli ning see pistis relva oma kabuuri.
   "Kuula mind, ma pean emaga kokku saama. Ma käsin sul tulla minuga."
   John hakkas ratta suunas astuma. Terminaator pani püstoli kabuurist vöö vahele ja suundus samuti "Harley" juurde. Tal polnud muud võimalust kui kuuletuda.

   Voytide majas Johni magamistoas luges T-1000 Sara viimast kirja. Saatja aadressi jättis ta korralikult meelde. PNT-82, isolaatorpalat, Pescadero riiklik hospidal. Kuupäev näitas, et kiri oli kirjutatud kõigest kaks nädalat tagasi. Politseinik järeldas kõike arvesse võttes, et ta peaeesmärk asub praegu seal. Mõned hetked hiljem sõitis ta mööda tänavaid, hoides suuna sinnapoole, kus asus tema teisejärguline märklaud.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk