RELVASALADUS

   Maa põles kõrvetavate päikesekiirte all ning pinnaselt tõusis värelus, milles kadusid asjade piirjooned. Terminaator pööras auto asfaltteelt liiva ja killustikuga kaetud rajale. Nad möödusid teeviidast, millele oli kirjutatud "Charon Mesa 2 miili". Ja allpool: "Calexico 15 miili".
   Ees, keset ääretut kõrbe, paistis justkui oaasina inimasula: kaks aegunäinud vagunelamut, ümbritsetud vanadest autologudest ja muust kraamist. Vanade veokite taga vilksas ka lennurada ning ilma shassiita helikopter. Paistis, et siinsed elanikud polnud linnaelust üldse vaimustuses ning eelistasid eraklust. Samuti ei maksnud nad ilmselt makse.
   Pikapfurgoon peatus tolmupilves. "Jääge autosse," käskis Sara. Ta märkas, et vagunelamutes muututi valvsaks. Lähima vaguni uks liikus tuules. Peale tuulevilina kõrbepõõsastes polnud kuulda mingit heli.
   Sara astus mööda majaesist. Talle tundus et midagi välgatas. Küllap püssitoru. Ju nad märkasid tolmupilve õigeaegselt.
   Ettevaatlikult lähenes Sara vagunelamule. Aga mis siis, kui tema sõbrad on ära sõitnud ja siia on asunud hoopis teised, võõrad?
   "Enrico, oled sa siin?" hüüdis Sara ja tema hääl kostis üleliia valjusti.
   Kuulnud selja taga mingit heli, jõudis ta samal silmapilgul tõmmata kabuurist oma 45-kaliibrise. Sara tegutses nii välkkiirelt, et terminaatoril kulus tervelt kaks sekundit autost hüppamiseks ja kuulipilduja laskevalmis seadmiseks. Mõlema relva torud olid suunatud kopteri tagant väljunud mehe poole. See oli tugevat kasvu päikesest põlenud näoga guatemaalalane, kellel pikad vuntsid ja pintsak palja ihu peale tõmmatud. Kalashnikovi automaat ta käes sihtis Sarat. Mehe kulm oli kipras ning ta kõneles nii vaikselt, et Sara vaevu kuulis:
   "Sa oled miskipärast ähmis, Connor."
   Terminaatori sõrm liikus päästiku suunas, kuid John pani käe mehe õlale andes mõista, et lasta pole vaja. Terminaator ootas, püüdes asja olemust tabada.
   Guatemaalalase Enrico Salseda karm nägu sulas naeratuseks, ta langetas automaaditoru, astus Sara juurde ja embas teda. Salseda kõneles küll vigases hispaania keeles, kuid Sara mõistis teda.
   "Kena kohtumine, Sara Connor! Ma teadsin, et sa tuled kunagi tagasi."
   "Tere, John! Kuis käsi käib?" tervitas mees poissi ja päris: "Kes see vägilane sinuga on?"
   Vaevata vastas poiss hispaania keeles: "Ärge muretsege, ta on mu onu Bob." John tutvustas terminaatorit Enricole.
   Terminaator püüdis naeratada ja hädapärast tuli midagi väljagi. Altkulmu vaatas Enrico küborit ja pöördus siis Sara poole: "Ah et onu? Heakene küll." Siis hõikas ta treilerite suunas: "Jolantha! Tule siia, meil on külalised!"
   Kõigepealt ilmus vagunist kõhn Franco-nimeline poiss, käes kuulipilduja MAS-10A. Tema järel Enrico paksuvõitu naine naeratava näoga, kolm last nagu hanepojad ta järel: kaheteistkümneaastane kena tütarlaps Juanita, kaheksa aastane Geimi ja kaheaastane Paco. Jolantha viipas Johnile käega, tervitas Sarat.
   "Oled sina, Sara, alles kuulsaks saanud - aina on su pilt televiisoris!" ütles Salseda ja tõmbas korgi pudelilt.
   Pisike Paco komberdas oma kentsakatel jalgadel teminaatorini ja haaras tal pükstest. Nii pisikest inimest polnud terminaator veel näinud. Oma mälust otsis ta sellekohast infot, kuid ei leidnud. Kuni teised sõid, võttis terminaator poisikese kätele ja pööras teda siia-tänna, et ettekujutust saada. Terminaator pani poisikese maha, see komberdas isani. Salseda tõstis Paco õhku ja andis naisele: "Kallis, vii ta siit ära."
   Pudel oli uuesti Enrico käes, kes jõi umbes poole ning pakkus seejärel ka "onu Bobile" suutäit. Terminaator tänas ning keeldus.
   Salseda pöördus uuesti Sara poole: "Kauaks sa tulid?"
   "Ma tulin, et siit üht-teist võtta. Vajan toitu, riideid ja üht su veoautot."
   "Mu hambaplomme ei tahagi," irvitas Salseda heasüdamlikult.
   "Oh, Enrico," naeratas Sara ning selle naeratuse vastu oli raske seista. Nad austasid ja usaldasid teineteist ammuaega, ent nende vahel polnud armumänge. Kuigi Salseda naine Jolantha vananes, oli ta ikkagi mehe laste ema ja voodis endistviisi mõnus. Ja ega Saraga kurameerimine heaga lõpeks. Üks Salseda tädipoeg proovis ja ei läinud õnneks.
   Sara käsutas terminaatorit ja poega: "Tegelge relvadega."
   Poiss ja kübor läksid treilervaguni taga seisva vana roostes traktori juurde. John ronis junikabiini ja andis traktorile tagasikäigu. Terminaator hoidis käes raudketti, mille teine ots kadus liiva sisse.
   "Haagi," hõikas John, ent nägi, kuis terminaator, ketiots ümber käe, tõmbab juba paigast rasket liiva alla mattunud metallplaati. Poiss hüppas traktorilt ja astus tekkinud avause juurde. "Nojah, tee mis teed, ema tavatseb kõik sulle ette planeerida."
   Nad hüppasid peidupaika - John ees, Terminaator järel. Betoonpaneelidest kelder oli umbes 2x6 meetrit suur. Seinte ääres seisid igatsorti relvad: püssid, püstolid, rakettrelvad, raadiosaatjad. Peidiku kaugem nurk oli täis laskemoona, miine, granaate, rakette.
   Siin tundis terminaator end kui kala vees. Kõigepealt asus inimrobot Vietnami sõja aegset granaadiheitjat M-79 uurima. Mõningatest puudustest hoolimata oli see tõhus relv. Terminaator avas luku ja vaatas torusse. Granaadiheitjat oli kasutatud. Terminaator mühatas rahulolevalt.
   "Ma teadsin,et sulle siin meeldib," nentis John nukralt naeratades.
   Sara väljus treilerist ümberriietatuna: mustades pükstes, varrukateta suvepluusis, kingad jalas ja näol suured päikeseprillid. Nüüd tundis ta end vabamana ja välimuski peegeldas ta hingeseisundit. Alatasa pidi ta põgenema, nüüd aga oli nende väheste seltsis, keda usaldas. Sara oli hankinud tagavarasid ja kogunud jõudu, et omakorda rünnata SKYNETi. Kasvõi saatust ennast.
   Hirmust ta täiesti lahti ei saanud. Tema poega ajas taga jõud, millest tal polnud selget ettekujutust. Tolle jõu kõrval oli terminaator nagu lelu.
   Viimasel ajal leppis Sara isegi võimatuga. Kui inimene topitakse hullumajja, ronivad talle pähe kõige võimatumad mõtted. Nüüd oli ta vabaduses, ent ilmus T-1000. Võimalik, et naine peab nägema kõike muudki, mis talle haiglavangis viirastus. Salseda ja ta naine pakkisid Sara jaoks toiduaineid ja muud vajalikku. Sara astus ligi ning Enrico näitas "Bronco" veoauto suunas:
   "See on mu parim masin, ainult starter tõrgub. On sul aega seda vahetada?"
   "Ma ootan, et pimedas üle piiri minna," ütles Sara ja kutsus Salseda märkamatult naisest kaugemale. "Enrico, sinulgi on ohtlik siia jääda. Sõida ka õhtul ära."
   Teine krimpsutas nagu oleks Sara midagi solvavat öelnud.
   "Nojah, nagu ikka! Sina keedad midagi kokku, mina helpigu!"
   "Vabanda, ma..."
   "Pole vaja, ega sinagi mind hätta poleks jätnud." Salseda läks naise juurde tagasi.
   Sellised inimesed ei nõua ega taha teistelt midagi, mõtles Sara. Samas on nad helded andma. Sara tuli järeldusele, et inimkond on siiski seda väärt, et teda päästa. Oli aeg, kus Sara ainukeseks mureks oli peita John ja peituda ise koos temaga. Naisterahvas püüdis leida urgu, kus elada üle tulevikusõda robotitega, elada oma päevade lõpuni, teades et ka planeedi lõpp on ligi. Kuradile see inimkond! Või ikka kehtibki darvinismi seadus - ellu jääb tugevam? Kuid kui masinad tapavad oma loojaid - mis see on?
   Tol ajal nägi Sara palju kurjust. Inimesed ei tundnud talle kaasa, kuigi ta pidi elama, väike laps kätel. Nood inimesed ei mõistnud kui madalale olid nad langenud. Oli olnud ka öö, kui Sara palvetas Jumala poole keda ta ei uskunud. Ta anus teha lõppu sellele õudusele. Kui mõistis, et Jumal pole teda kuulda võtnud, istus öö läbi üleval, püstol käes, mõeldes, kas mitte lõpetada nende mõlema kannatused. Kuid ta käsi ei tõusnud. Oleks Sara seda teinud, oleksid kõik Maa lurjused võinud võitu pühitseda. Tol ööl tuli Sarasse vaprus ja tugevus. Naise armastus poja vastu vormus vandeks - poeg ei tohi hukkuda. Robotid hävitatakse ning see kõik tähendab, et Kyle ei hukkunud asjata.
   Inimkonna saatus erutas Sarat vähe. Ta kaotas võime mõelda kõikide peale. Olid vaid ta poeg ja tema. Nii oli, kuni Salseda teda kohtas. Salseda pere soojus elustas Saratki. Nüüd aga piinasid teda öösiti tuumasõja nägemused, sest radioaktiivses lõõmas põlesid miskipärast just Salseda lapsed. Jah, kui ajalugu on kavandanud ka võimatu võimalikuks, siis praegu on selleks õige aeg.
   John valis püsse, terminaator tassis kohale padrunikaste. Poiss kõneles edasi: "Tead, just taolistes paikades möödus mu lapsepõlv. Ma olin arvamusel et inimesed elavadki nii - lendavad kopteritel ja lasevad punkreid õhku."
   John võttis AK-47, uuris seda, märkas mingit defekti ning pani automaadi kohale tagasi.
   Ükski inimene ei oskaks olla nii tähelepanelik kuulaja nagu terminaator. Väiksemgi häälemuutus andis talle lisainformatsiooni. Kõik mis ta kuulis, jäädvustas ta oma mällu. Vajadusel pöördus ta selle salvestuse juurde tagasi.
   "Pärastpoole juhtus emaga midagi ja mind pandi tavalisse kooli. Seal oli palju lapsi ja sai hästi palju mängida..."
   Johnile meenus, et alles hiljuti võttis ta kõike mänguna. Siin surmaarsenalis seistes tajus ta, kui lähedal on nad kõik surmale. Ootamatult lipsas ta huulilt küsimus: "Kas sa ka vahetevahel kardad?"
   Terminaator mõtles. Karta? Sihuke asi polnud tal kunagi pähe tulnud. Ta püüdis leida vastust: "Ei."
   Hirm võis segada ülesande täitmist. Kübori programmeeritud aju ütles: inimesed kardavad, sest on surelikud. Ja ikkagi, vaatamata surmahirmule on nad valmis ohverdama elu absoluutse tunde - armastuse nimel. Selle küsimuse üle kavatses terminaator mõtiskleda mõnel vabamal hetkel. Ta valis veel ühe M-79 ja läks granaate otsima.
   "Ja sa ei karda surra?" küsis John.
   "Ei." Sellele küsimusele vastas terminaator mõtlemata.
   "Ja sa ei tunne üldse midagi?"
   "Ma pean olema terve, kuni antud ülesande täideviimiseni. Mis tuleb pärast seda, pole tähtis," andis kübor programmeeritud vastuse, olles enne seda siiski endamisi mõelnud.
   John keerutas püstolit ümber sõrme nagu filmikangelane.
   "Jah, ka mina pean terveks jääma," ütles ta. Ja siis, ahvides ema hääletooni: "Ma olen sellele maailmale liialt vajalik..."
   Kui igav on ta elu! Ja ta kaebab seda robotile! Kõige kurvem on aga, et ta on alatasa üksi. Aina mõtleb ja mõtleb... Tal pole tõelisi sõpru peale Salseda pere. Tavalises elus võiks ta ilmselt leida ühise keele oma eakaaslastega. Johnile tuli meelde Tim. Tema oli sõpradest kõige lähedasem. Võib-olla tundis ka Tim end üksikuna, kahel üksikul on kasulik kokku hoida. Ent isegi Tim vaatas imelikult, kui John kõneles oma hullust emast. Jah, isegi selle maailma tulised paigad ei soojendanud John Connorit. Ehk on terminaator ta sõber? Viimastel ööpäevadel oli robot teda juba mitu korda surmasuust päästnud. See robot küsis nõu, nõustus ta ettepanekutega, ei teinud vigu. Nali naljaks, aga terminaatorist oli tõesti ta sõber saanud. Sara heitlikkuse taustal oli see kunstinimene eriti sümpaatne.
   Terminaator tõstis presendi ja nägi kuuetorulist raskerelva - kuulipilduja D.E., laskekiirus 6000 lasku minutis, Vietnami sõja aegne kõige julmem jalaväevastane relv. Terminaator pistis padrunikarbi nailonkotti ja kaalus kuulipildujat käes.
   John noogutas: "Jah, see on midagi sinu jaoks."
   Sara ladus vajalikud relvad paarile vanale lauale. Kõik on vaja puhastada ja pakkida. Kaardid, raadiojaam, dokumendid, lõhkeaine, detonaatorid - kõik, mis vajalik. Et teinekord, kui T-1000 taolised tarakanid peale tungivad, oleksid nad valmis.
   Varsti remontisid John ja terminaator veoautot, keerasid mootori all lamades polte. Poiss kõneles edasi: "Emal oli üks kutt, see õpetas mind mootoreid tundma. Hiljem keeras ema ise kõik untsu. Alatasa kõneles ta "kohtupäevast" ja sellest, et minust saab tulevikus juht."
   Terminaatori aju üks osa märkis üles Johni käitumise ja sõnad ning ta tegi järelduse - poiss tunneb elus millestki puudust. Tal puudus see element, mis peaks inimestel ellujäämiseks olema. Seda infot pidi ta edaspidi hoolikalt uurima, et teada saada, mis on Johnil puudu. Terminaator jätkas remonti, mis iseenesest suurt ajupinget ei nõudnud.
   "Küll ma tahaksin oma isa näha," ütles John.
   "Sa saad teda näha."
   "Jah, vist küll. Ema kõneleb, et kui ma vanaks saan, saadan ma isa tagasi 1984. aastasse. Aga praegu pole ta veel sündinudki. Sihuke asi paneb pea ringi käima."
   "Anna mulle see polt," palus terminaator. Tema jaoks olid rännud ajas tavaline asi.
   John andis poldi ja lobises edasi: "Isa oli emaga koos kõigest ühe öö, aga ema armastab teda ikka. Vahel näen, kuis ema nutab, ehkki ta ise ei tunnista seda, ütleb, et puru läks silma..."
   Nad ronisid auto alt ereda päikese kätte.
   "Aga miks te nutate?" uuris terminaator. See oli üks terminaatorit eriti huvitavatest küsimustest.
   "Ma ei tea. Me, inimesed... lihtsalt nutame. Noh, kui on näiteks valus."
   "Nii, et valu toob pisarad silma?"
   "Ei, mitte alati. Inimene võib olla täiesti terve, aga ikka on tal valus. Saad aru?"
   Terminaator ei saanud ikkagi aru.
   "Et seda mõista, peab tundma," ütles John.
   "Jah, vist küll," nõustus terminaator. Ta hüppas kabiini ja pööras süütevõtit. Mootor käivitus raginaga.
   "Suurepärane!" hüüdis John ja patsutas terminaatorit õlale.
   "No problems," vastas terminaator kavalalt naeratades.
   John lagistas naerda ja tõstis pöidla märgiks, et kõik klapib. Väheke kaheldes kordas terminaator poisi zhesti.
   Sara ei kuulnud kaugemalt nende jutuajamist, kuid nägi, kuis ta poeg õpetab küborile igasuguseid poose, õpetab teda käima, kõndima sundimatult. John ees, terminaator taga. Seda vaadates mõistis Sara, et ta leidis oma plaanis tolle kõige nõrgema lüli... Terminaator ei jäta ta poega iial kaitseta, ta on alati kõrval, ta ei solva poissi kunagi, ei karju ta peale, ei joo end purju ega löö Johni, ei keeldu olemast temaga, ei viita oma hõivatusele. Ta sureb Johni kaitstes. Kõigist noist isakandidaatidest, kes Saral üldse olnud on, kõlbab selleks kõige paremini Terminaator. Ainukesena. Selles hullus maailmas on see kõige mõistlikum valik.
   Sara surus lõuapärad kokku ja jätkas tööd. Karmid kannatuse aastad olid teinud temast "raudse leedi".

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk