PEREKONNAINIMENE

   Miles Dysoni maja oli uhkelt ning tehnika viimase sõna järgi sisustatud. Ei puudunud ka kaasaegne metallist ja suitsuklaasist mööbel. Sel hommikul istus Dyson jälle oma kabinetis suure vulkaaniklaasist laua taga. Ta näpud jooksid mööda kompuutriklahvistikku. Laua kõrvale oli kuhjatud ülikaasaegset elektroonikaseadmestikku, põhiliselt skeemide kontrolliks. Ka pühapäeval, kui inimesed tavaliselt pereringis puhkavad, oli ta täielikult töösse süvenenud. Ta jäi iseendale kindlaks.
   Miles oli niivõrd süvenenud "LOT-2" saladusse, et ei märganud, millal ilmus uksele ta kena naine ja astus tasakesi mehe tugitooli juurde. Naine kummardus ja tõmbas keelega üle mehe kaela.
   "Tere hommikust, Tarissa," pöördus Miles Dyson ja suudles naist. Naine oli hommikumantlis ja hoidis käes kohvitassi.
   "Sa oled jälle terve öö siin istunud," naise häälest kostus etteheidet.
   "Mhmh," vastas Miles, pöördudes arvuti poole.
   Naine jälgis mehe tööd, saamata aru ekraanile ilmuvatest sümbolitest. Teda ärritas see et ta ei teadnud, kuidas leida ust mehe maailma, kus viimane veetis kaheksakümmend protsenti oma elust. Ajast, mil Miles hakkas tööle "Cyberdinis", tundis naine end üksikuna.
   "Kas sa mõtled tõesti kogu päeva tööd teha?" küsis Tarissa, püüdes end rahulikuks sundida. Ta oli Dysonile mehele läinud sooviga olla võimalikult sageli koos. Tuli aga välja, et Miles Dysoni tööpäev kestis tavaliselt 14-15 tundi, kord nädalas oli aga öine valvekord laboratooriumis. Miles tundis alateadlikult, et ta naine on üsna õnnetu. Ent talle tundus, et sellest saab kergesti üle. Kui ta lõpetab töö "LOT-2" kallal, jääb tal rohkem aega naise ja laste jaoks. Miles'ile ei tulnud pähegi, et kui ta alati töö esikohale seab, põhjustab see lahkhelisid perekonnaelus.
   "Anna andeks, kallis, aga see asi teeb mulle peavalu," ütles Miles ja osutas laual lebavale metallkastile, milles asus "LOT-2" - väikestest kuupidest koosnev ligi 60 cm pikkune risttahukas. "Ma arvasin, et lähen õiget teed pidi, kuid... jälle ebaõnn. Vist on käskude andmise järjekord vale."
   "Sulle on vaja puhkust, siis võid sa kõigele värske pilguga vaadata," lausus Tarissa. See oli asjalik nõuanne, kuid ei kõlvanud Miles'ile.
   "Ei, ma ei saa endale puhkust lubada."
   "Miles, täna on pühapäev. Sa lubasid viia lapsed väljasõidule." Naise hääles kuuldus juba ärritust.
   "No, kallis, ma ei saa. Ma pean jätkama. See avastus on kui pommiplahvatus," jätkas Miles. "See protsessor..."
   "Ma tean. Sa kõnelesid mulle imeprotsessorist, mis mõtleb ja suhtub asjadsse nii nagu meie. Toatemperatuuril on tal ülijuhtivus ning kõik teised kompuutrid ta kõrval on kui taskukalkulaatorid." Naine võttis käed mehe kaela ümbert. "Milleks sulle nood asjad küll nii tähtsad on? Mõnikord tundub mulle siin toas, et lähen hulluks."
   Nonii, Tarissa ütles välja oma suhtumise. Mees ise on selles süüdi. Tarissa polnud mõelnud, et Miles jätab täitmata lastele antud lubaduse.
   "Ära pahanda, kallis," lausus Miles. "Asi on selles, et ma olen juba lahendusele päris lähedal. Sa kujuta vaid ette lennukipilooti, kes kunagi ei väsi, mitte kunagi ei tee vigu ega valuta pead." Miles Dyson koputas sõrmega katseklaasile, mida ta naine käes hoidis. "See piloot ongi siin."
   Tarissa mõistis mehe soovi teha suur avastus. See on nii üllas ja suurejooneline... Tihti tahtis ta esitada mehele üht küsimust, nüüd tuli see iseenesest:
   "Miles, miks sa mu naiseks võtsid? Milleks sulle lapsed? Sul ei ole neid vaja! Nii sinu keha kui hing on andunud vaid tööle. Ainult töö on sulle vajalik. Aga me armastame sind!"
   Dyson võttis naise käest karbi, pani selle lauale. Seejärel embas ja suudles naist. Naine andis tõrksalt järele, tõmbus siis eemale ja vaatles meest teise pilguga. Tarissa silmis oli soojust ja armastust. Põhjuseks polnud suudlus, mis oli tõesti tundeline. Asi oli selles, et Miles Dysoni silmis helkis armastus.
   "Mul on kahju, et need asjad nii on," lausus mees ning Tarissa uskus teda. Ta tundis heameelt, et nad teineteisest veel aru saavad, et kõik pole veel kadunud. Mees haaras naise järele, kuid Tarissa nõksas peaga ukse suunas. Miles nägi seal seismas oma lapsi, uniselt armsaid, öösärkides ja sagris juustega. Danny ja Bliss - nende armastuse viljad.
   Jah, tema, Miles, töötas nagu hull, kuid miski inimlik polnud talle võõras. Laste silmis oli nii palju ootust, et Dyson tundis end lausa kõhedalt.
   "Ehk lähete teiste lastega mängima?" Kui raske on valikut teha! Töötada palehigis inimkonna hüvanguks? Või anda eesõigus oma perele, mis on inimkonna üks rakuke? Miles tahtis nii seda kui teist. Täna pidi ta valima. Lapsed kasvavad muidugi ka siis, kui ta nendega jalutama ei lähe. Töö tahab tegemist just praegu.
   Dysan naeratas. Valik sai siiski tehtud - ta sirutas käed laiali ning lapsed jooksid igatsevalt ta embusse.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk