TAHTEKASVATUS

   Sara istus pragunenud laua taga. Relvad olid puhtaks tehtud ja tema töö siinjuures lõppenud. Päike kaldus läänekaarde. Naine tõmbas tupest pussi ja hakkas vana lauapinda lõikama. Ilmus E täht...
   John ja Terminaator lõpetasid asjade laadimise veoautole. Sara tõstis pea ja jäi vahtima mängivaid lapsi. Treilerivagunist väljus Jolantha, alles käimahakanud poisike käekõrval.
   Siin, relvastatud laagris, valitses kindlustunne ja ühtsus, heasoovlikkus ja hellus. Ja armastus. Ka tasakaal, mida, nagu Sara ise tundis, talle väga vaja oleks. Ta nägi, kuidas Salseda ruttas oma pojakese juurde, hüpatas teda õhku. Naine vilksas pilgu Johni suunas, kes väsinult relvi autosse tassis. Pisut kaugemal mängisid ja lõkerdasid lapsed. John oli kõigest sellest ilma jäetud.
   Päike paistis Sarale otse silma. Ta tundis valu ja äigas käega üle silmade, käsi sai märjaks. Valu oli väljakannatamatu. Hetkeks sulges Sara silmad.

   Ta asus mänguväljakul, kus Salseda lapsed koos teistega kiikusid, jooksid ja naersid. Rohukõrrekesed liikusid õrnas tuules ning päike ei põletanud, vaid soojendas mõnusalt ja hellalt. Üks noor ema jalutas käekõrva oma kaheaastast pojakest. Emal oli seljas roosa-valge ettekandjakleit. Naine pöördus ning ta nägu säras rõõmsas naeratuses. See oli tema ise. Noor, ilus, särav. See oli Sara, keda polnud veel mürgitanud sünge tulevik.
   Ta vaatas üle mänguväljaku piirde ja teadis, et kohe tabab teda meeleheitehoog. Ta haaras piirdest, raputas seda, karjus, kuid ühtki sõna ei tulnud suust.
   Helesinine taevas muutus äkitselt silmipimestavalt valgeks. Lapsed süttisid nagu tikupead. Sara keha lõõmas hääletus karjes, astudes järjekordselt läbi põrguväravate. Lööklaine haaras oma vihkamise lõõsa sisse hirmunud lapsed koos emadega. Sara karje sulas tuuleulgu, kui kohutav õhulaine neid tükkideks kiskus...

   ... Lapsed veel mängisid. Sara heitis pilgu kellale. Möödunud oli veerand tundi. Nõrkusest abitu, tõmbas ta käega üle higimärgade juuste. Ta värises üle keha, oli raske hingata. Ta oli suutnud pääseda hulluhaiglast, kuid mitte hullumeelsusest. See jälitas teda, see oli saatus või paratamatus. Võib-olla on tema koos oma nägemustega osake kosmilisest korrapärast. On üks rakkude ettemääratud kogum, kellel on võimalus võtta vastu oma otsuseid ja määrata oma saatust maailma üleüldises organismis.
   Sara mõistis, et ta ei tea kunagi, kui õiged või valed on ta ettekujutused. Kõik need ideed on sama, mis haarata õlekõrrest orkaani ajal. Kuni inimkond ei õpi nägema nii taha- kui ettepoole, või veel õigem - nägema ajatult, niikaua ei suuda inimesed garanteerida oma tegude õigeid tagajärgi. Inimesed on alati tundnud puudust mõtestatusest. Inimene on mänginud täringumängu kosmosega. Kõigis pisiasjades, kõigis oma tavaaskeldustes ja tahteavaldustes on inimene allunud temast üle olevatele jõududele. Isegi siis, kui inimese käitumist võis absoluutselt ette arvata, tuli ette üllatusi ja ootamatuid tagajärgi. Ja nüüdki pakkus saatus Sarale mõningaid variante paljudest. Sara toibus tasapisi. Ta heitis pilgu lauale, kuhu oli ise kraapinud sõnad: SAATUST EI OLE. Saatust ei ole, aga mida me siis ise teeme - just seda mõtet oli tahtnud Kyle talle Johni kaudu öelda. Seda oleks ta pidanud teadma. Peale selle olid nii esimene terminaator kui T-1000 selle tõendiks, et SKYNET arvas, justkui suudaks ta muuta möödunut. Miks siis tema ei võiks muuta tulevikku?
   Käes kilekott ja automaatvintpüss KAR-15, astus Sara mööda laagriasulat. Ta oli täiesti otsustuskindel ja täiesti tundetu. Täpselt nagu terminaator.
   John nägi, kuidas ema pistis vintpüssi varastatud furgoonauto istme taha, istus sisse ja käivitas mootori.
   Salseda läks poisi juurde ja sõnas:
   "Ta ütles, et sa sõidaks lõuna suunas koos temaga." Salseda osutas terminaatori suunas. "Täna õhtul, nagu kokku lepitud. Ema kohtub teiega homme seal..."
   Sara lülitas sisse käigu ja ta auto tormas minema. John jooksis ja karjus: "Ema! Oota!"
   Sara kuulis poja hüüdu ja nägi tahavaatepeeglist jooksvat poega. Peeglis aina väheneva kogu kattis tolmupilv. Maanteel suurendas ta kiirust seitsmekümne viie miilini tunnis. Ta ei peatu enne, kui ei saavuta oma eesmärki.
   John ja terminaator vaatasid kirja, mille Sara oli kraapinud laua sisse. Tema nugagi vedeles sealsamas.
   "Saatust ei ole, aga mida me siis ise teeme? Minu isa ütles seda emale... Mulle tundub, et mina käskisin seda isa kaudu talle öelda. Sealt tulevikust..." Aegade vastuolu pani jälle pea ringi käima.
   "Ära muretse," ütles John endamisi. "Okei, kõik see tähendab, et tulevik pole veel ette määratud. Saatust ei ole, aga me loome ta ise."
   Terminaator mõistis. Alltekst ja vabad mõtteosad tagasid talle asjast õige arusaamise. Ta ütles vaid: "Ta püüab mingil moel muuta tulevikku."
   "Mis? Kuidas?"
   "Ei tea."
   Üks aimus välgatas Johni peas: "Kurat, Dyson ju..."
   Terminaator ootas kannatlikult.
   John keksis ümber terminaatori ja ta oli palju hirmunum kui kahel viimasel kohutaval ööpäeval üldse. Ta ahmis õhku: "Muidugi - Miles Dyson! Ema tahab tast lahti saada!" Poiss pistis jooksu ja viipas terminaatorile käega, et see talle järgneks: "Kiiremini! Sõidame!"
   Terminaator viivitas vaid sekundi, et läbi töötada ja mõtestada infot, mida ütles John. Kõik sai selgeks - Sara Connor oli sõitnud surmaülesannet täitma. Terminaator jõudis jooksuga Johnist ette ja varsti olid nad "Broncos"
   Sara oli neist mõned head miilid ette jõudnud ning kihutas läbi hämarduva tühermaa. Naise nägu oli täiesti tundetu. Mustad prillid rõhutasid ta halastamatust.
   Terminaator ja John suundusid põhja, Los Angelese sihis. Külmavereliselt juhtis terminaator relvalastiga "Bronco" veoautot ning kihutas ette igast jalgujäänust. Kübori radar nägi kaugele ette politsei valvepostid ning siis ta vähendas kiirust lubatud normini. Nad püüdsid hoiduda sunnitud peatustest.
   Esimest korda selle sõidu ajal tegi Terminaator suu lahti: "Taktikaliselt on see ohtlik."
   Rahutult vaatas John tema poole ja ütles: "Sõida kiiremini."
   "T-1000 võib selle sammu ette näha ja tabab sind Dysoni majas."
   "Ükspuha," ütles John, "me peame ema peatama!"
   Terminaator tegi järelduse, mille kõike arvestades, võis teha ka T-1000 ja see oli: tappa Dyson tähendas hoida ära sõda.
   Oma jõuetust tundes laksas John peoga vastu terminaatori õlga ja kõneles vihaselt: "Kuradile kõik! Peab ju olema veel mingi teine võimalus. Sa ei ole ikka veel midagi õppinud, sa pole endale selgeks teinud, miks ei või inimesi tappa?"
   Terminaator vaikis.
   "Kuule, sul on võib-olla ükstapuha, oled sa elus või surnud. Me oleme teistsugused, saad aru. Meil on tunded. Me tunneme valu. Me tunneme hirmu," kõneles John. "Sa pead seda õppima. Jajah, ma ei öelnud seda naljaviluks. See on väga tähtis!"
   Nende auto jõudis mäeharjale ning all laius kutsuvates reklaamituledes särav linn.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk