TERMINAATOR

   Majataguselt nõlvakult vaadates kujutas kabinetis akna all kompuutri taga istuv Miles Dyson endast head märklauda. Tuba valgustas vaid monitori sinakas värelus.
   Läbi kuivanud astelpõõsaste ronis mööda nõlvakut üles tume kogu. See oli Sara, kes võttis seljast automaatvintpüssi KAR-15 ja hakkas toru otsa keerama summutit.
   Majas sõidutas Danny mööda tuba raadio teel juhitavat mänguasja "Bigfoot", Bliss aga käis sellel neljakäpukil järel, püüdes asja kätte saada. Lapsed peatusid isa kabineti lävel ja jälgisid teda töö juures. Danny surus sõrme suule, andes Blissile mõista, et olgu kuss. Ise aga mõtles mingi koeruse peale.
   Saanud summuti kohale, vinnastas Sara püssi, heitis künkale maha, surus püssipära vastu põske ning pani vasema käe püssitoru alla. Parem käsi asetus päästikule. Läbi sihiku jälgis naine aknast paistvat meest. Sarale polnud too seal inimene, vaid lihtsalt Saatuse sihtmärk. Ta oli naise jaoks üks takistus, mis tuli kõrvaldada enne, kui ta neid hävitab. Sara teadis, et suudab seda teha, isegi üllatavalt kergelt. Vajutada päästikule - ja kõik. Liigutada veerand tolli võrra pöialt ning objekt on mängust väljas. Siis võivad miljonid elada sõjahirmuta.
   Dyson trükkis, märkamata isegi klahvide klõbinat. Ta tähelepanu oli keskendunud ekraanile ilmuvatele märkidele. Dysoni seljale ilmus laservintpüssi punane täpp ning see täpp liikus üles pea suunas.
   Sara silm oli surutud vastu öösihiku okulaari. Hingamine oli rahulik, punane täpp peaaegu ei värahtanud sihtmärgil. Sõrm hakkas liikuma päästiku vabakäigul. Aeg oli sellele lõpp teha. Lasertäpp hüppas kergelt Dysoni kaelale ja seisatus kuklal.
   Mööda vaipa veerenud Danny mängupikap kohtas tõsist takistust - isa jalga. Teadlane võpatas ootamatusest ja kummardus, et mänguasi üles tõsta. Samal hetkel lendas aken Dysoni selja taga kildudeks. Ta tundis instiktiivselt, et kõrva juurest lendas midagi mööda, mingi peen asi. Monitoriekraan prahvatas sädemeid pildudes laiali. Dyson kukkus toolilt ja märkas shokiseisundis, et aknas on auk. Kummardus oli teda päästnud, sest teine kuul tabas tooli seljatoe ülemist osa ning rebis sellelt katte, tolli jagu mööda Dysoni peast. Automaatselt viskus ta vaibale.
   Läbi akna paiskusid sisse kuulid, puurisid end kirjutuslauda ja kompuutrisse ning purustasid klaviatuuri. Kui monitor kustus, mattus tuba pimedusse. Sara kaotas võimaluse täpselt sihtida.
   Dyson roomas kirjutuslaua taha, selle külge tuli kuul kuuli järel. Näoli vaibal, nägi Dyson midagi, mis teda veel rohkem hirmutas: tema lapsed seisid koridoris, hajevil ja ehmunud. "Jookske varju! Rutem!"
   Tarissa kuulis laskusid, kuid sekund varem ta ei mõistnud, mida need tähendavad. Kui ta aga kuulis klaasiklirinat, hüppas ta diivanilt ja jooksis teise majatiiba lapsi otsima. Naine tormas koridori ja nägi lapsi, kes nuttes talle vastu jooksid.
   Tarissa tõukas nad kaugemale ning kiikas kabinetti. Dyson lebas põrandal keset klaasikilde ning neid tuli uute kuulide löögist aina juurde.
   "Miles! Mu jumal!"
   "Ära tule!"
   Dyson krimpsutas nägu, kui talle langes uus voog mööbli- ja kompuutrikilde. Ahastavalt vaatas ta ukse poole, kuid mõistis, et sinnani jõudmisel saab temast hea märklaud. Ei, põgenemine teda ei päästa.
   Nõlvakul lebaval Saral lõppesid padrunid. Ta tõmbas kabuurist 45-kaliibrise püstoli, lükkas kuulid rauda ja suundus maja poole. Kõik see oli lihtne. Lihtsam, kui armatseda. Lihtsam, kui lapsi sünnitada. Lihtsam, kui luuletusi luuletada. See oli vajalik. Kui kuratlikult kerge on tappa! Eriti, kui selle üle mitte mõelda.
   Shveitsi juustu meenutava kirjutuslaua tagant võis Dyson läbi akna silmata tükikest tagaõue. Keegi lähenes sealtkaudu majale. Sõdurisaapad mütsusid kindlalt ja peatumata. Miles kergitas end, et teha hüpe ukseni.
   Sara tõstis püstoli ja kohandas oma hingamist enne laskudeseeriat.
   Dyson hüppas püsti, et söösta edasi nagu sprinter.
   Rahulikult ja kindlalt hoidis naine teda sihikul. Mööda lasta poleks olnud võimalik. Kuid jälle kehtis mingi võimaluste seeria - Dyson jäi jalgupidi juhtmete taha just sel hetkel, kui kuul purustas lambi täpselt selles kohas, kus äsja oli teadlase pea. Dyson lõi end valusalt ära, kuid jätkas roomamist. Ta selja taga purunes veel üks klaas. Oli raske maha suruda soovi teada saada, kes teda tappa püüab. Käed-jalad jätkasid edasiliikumist, kui ta heitis pilgu tagasi.
   Dyson oli väga üllatunud, nähes täiesti tundmatut, laigulises välivormis naist, kes seisis põrandast laeni ulatuva akna all. Naine sihtis teda uuesti. Tarissa kisendas hüsteeriliselt. Dysoni reaalsustunne kärises ja võimsa hüppega püüdis ta jõuda eesruumi. Järgnev lask tabas märki, lüües Miles Dysoni koridori pikali. Lasust kurdistunud Dyson püüdis tõusta. Suu lahti, tardus Tarissa haavatud meest vaatama. Mehe vasaku õla oli läbinud 45- kaliibrilise püstoli kuul. Mees püüdis end püsti ajada, määrides beezhi seina tumepunase verega.
   Miles pöördus ning märkas otsekui läbi udu, et tema kabinetist järgneb talle too naine, täis otsustavust võtta temalt elu. Õpetlane tardus hetkeks, justkui valgusesähvatuses kangestus talle naise tundetu nägu. Naise jaoks polnud ta inimene, vaid tükk liha. Bioloogilise süsteemi hirmu vastandina tekkis soov, et kuul tabaks juba märki. Võidelda või põgeneda? Muidugi - Dyson võitles saatusega, kuid saatus tahtis teda näha surnuna. Liikumine pikendas ta elu. Miles vajus üle ukse just siis, kui kuulid piita puurisid.
   Maja ees pidurdas järsult "Bronco" ja Terminaator koos Johniga kiirustasid sisse. Kuuldes seina taga tuhme laske, oli John meeleheitel: "Neetud, me oleme hilinenud!"
   Surudes enda vastu lapsi, nihkus Tarissa külalistetoa suunas. Mööda koridori järgnes Dysonile Sara. Mees vaarus laste poole. Danny rebis end emast lahti ja sööstis isa juurde. Tarissa hoidis kinni Blissi ja karjus pojale, et too tagasi tuleks. Kuid poiss surus end vastu isa ja nuttis: "Is-is-si."
   Nüüd ei pidanud ka Tarissa vastu, jooksis nende juurde ning embas meest ja poega.
   Sara seisis, püstol neile suunatud. Tarissa karjus: "Eee-ei!"
   Esmakordselt lõi Sara kõhklema, ta terasnärvid lõdvenesid palavuses.
   "Mitte liigutada, kurat võtku!" karjus ta, "mitte liigutada!" Ta suunas püstoli Tarissale. "Pikali põrandale! Otsekohe! Kellele sai öeldud?!"
   Saral olid hullumeelse silmad ja ta värises pingest. Tapmine ei läinud ladusalt. Siin veel need kiljuvad lapsed ja naine... nendega polnud Sara arvestanud. Vahtides musta püstolitoru, vajus Tarissa õuduses põlvili. Bliss embas oma väikeste kätega isa ning ta peenike hääl värises karjudes: "Jäta mu isa rahule!"
   Sara ägestus ja tahtis päästkule vajutada. "Jää vait, põngerjas! Mine eest!"
   Dyson vaatas Sarale otsa. Valu maha surudes püüdis ta juhtunut mõista. Mida see tähendab? Kes ta on? Hullumeelne? Mõne verejanulise sekti liige? Püstoli must avaus oli nüüd ta näost kolmekümne sentimeetri kaugusel. Tunnete ajel hüüatas ta: "Palun... jätke... lapsed rahule!"
   "Suu kinni! Vait! Ise oled süüdi, ISE!"
   Enam polnud asi nii lihtne, sest Sara oli inimesele liiga lähedal ja kõhkles liiga kaua. Ta nägi Miles'i silmi. See siin polnud enam lihtsalt sihtmärk, vaid inimene nagu Saragi. Sara jaoks oli vaja seda, mida kunagi polnud vaja terminaatorile - viha. Viha inimese vastu, keda ta isegi ei tundnud. Käeliigutusega pühkis Sara silmajooksnud higitilga ning klammerdus jälle püstolipära külge, kuid püstoliots värises.
   Naise silmad vilasid üle Dysoni, Tarissa, Blissi ja Danny. Õudusega seisis perekond oma saatuse ees ja tema osutub nende timukaks. Sara ohkas sügavalt ja lihased valmistusid lasuks. Ent näpp jäi liikumatuks. Külma raua ja põletava tule tunne haihtus ning ei jäänud seda, mis oleks aidanud tal läbida need õudusminutid. Väga aeglaselt langetas Sara püstoliga käe. Kõik oli läbi.
   Sara eemaldus, eemaldus otsekui õudusest, mille ta siin oleks loonud. Ta vajus vastu seina ja langes põlvili. Püstol kukkus tumeda mütsuga vaibale. Tõepoolest kõik oli lõppenud. Ta ei suutnud midagi teha. Mitte kui midagi...
   Välisuks löödi jalaga lahti. John pidurdas terminaatorit käega, astus ettepoole ja hindas olukorda... Sara, püstol seal maas, nuttev perekond. Poiss astus ema juurde, terminaator aga laskis Dysoni kõrvale põlvili ja hakkas uurima haava.
   Sara silmist jooksid ojana pisarad. Pisarad sellest allikast, mis oli naise meelest juba ammu kuivanud. John puudutas teda ettevaatlikult: "Ema, kuidas sul on?"
   "Ma ei suutnud... Jumal küll!" Paistis, et ta nägi alles nüüd poega. "Sa tulid siia, et mind... peatada?"
   Poiss noogutas ja oli valmis löögiks. Ta valmistus kuulma, kuivõrd on ta vajalik tulevikule ega tohi enesega riskida ja... Kuid Sara üllatas poega, surudes teda enda vastu. Naist lämmatasid ägedad nuuksed. John võttis emal kaela ümbert kinni ning nad uppusid embusse.
   Oli juhtunud see, mida John alati oli soovinud. Just see, mille nimel poiss elas. Pisarad täitsid ta silmi ja kipitasid kõris, kui poiss sõnu välja lükkas: "Kõik on kombes, emme, kõik on korras. Me leiame väljapääsu."
   Sara sosistas pojale kõrva sisse: "Ma armastan sind, John. Ma olen sind alati armastanud."
   Poja süda hüples, kui ta suudles ema punetavat põske. "Ma tean ema, ma tean."
   Päranisilmi vahtis Tarissa seda kujutlematut pilti. Veri seintel, nutvad lapsed, naisterahvas ja ta poeg teineteise najal nuuksumas, suurt kasvu meesterahvas ta mehe pluusi rebimas ja haava uurimas. Tundmatu pöördus Tarissa poole ja sõnas rahulikult: "Kuul läks läbi. Luu on terve. Kompress peatab verejooksu."
   "Kena uudis," mõtles naine. Terminaator võttis aga ta käe, surus vastu kuuli väljumisel tekkinud haava ja küsis: "Kas teil sidet on?"
   Alles nüüd tundis Dyson tõugetena saabuvat valu.
   "Vannitoas. Danny, too palun." Dyson püüdis kõnelda normaalse häälega, et rahustada lapsi. Danny noogutas süngelt ja jooksis koridori.
   Vastu tahtmist tõmbus John emast eemale. Sara pühkis pisarad ning taas kõneles temas karmus. Siiski teadis naine, et eelnev oli oma jälje jätnud. John astus terminaatori juurde.
   Dyson kissitas silmi otsekui ebamaiseid tulnukaid uurides: "Kes te olete?"
   John tõmbas terminaatori saapast pika noa ja ulatas küborile: "Näita talle..."
   Terminaator viskas jope seljast, tuues esile oma musklilised käed. John võttis Blissil käest ja viis ta kaugemale, koridori. Tüdrukuke oli täna niigi liialt vapustatud. Tarissa tahtis tütrele järgneda, kuid ei võinud ära võtta kätt mehe haavalt, tundes, et veri püüab läbi sõrmede haavast välja pursata. Teda haaras uus õuduslaine, kui ta nägi, kuidas suurt kasvu mees pistoda oma käe sisse torkab.
   Üheainsa sujuva liigutusega tegi terminaator käe ümber lõike, teise liigutusega tõmbas naha kuni peoni ning eemaldas selle nagu kirurg võtab käest pikki kummikindaid. Nätske kõlaga tuli see maha paljastades verise armatuuri.
   Tarissa hammustas huulde, et mitte karjuda. Dyson ahhetas. Käe põhimik oli tehtud läikivast metallist ja ümbritsetud hüdrauliliste ajamite võrguga. Sõrmedki olid tehtud kaunilt ja väga täpselt. Nad tõmbusid rusikasse, siis kerisid end jälle rusikast lahti. Terminaator suunas peo väljapoole.
   Nüüd taipas Dyson, mida tähendas "LOT-1". Oli olemas teine metallkäsi, peaaegu samas asendis. Too asus "Cyberdini" sheifis. "Issand jumal," pomises Dyson vaikselt.
   Terminaator langetas käe. "Nüüd aga," käskis ta, "kuulake mind tähelepanelikult..."
   Pisut hiljem istus Sara Dysonite köögis aknalaual, nägu pihkude vahel ja toibutas ennast. Tema kõrval istus John. Naine tundis poja soojust ja see oli just see, mida ta rahunemiseks vajas. Tarissa hoidis kätel Blissi. Danny kükitas põrandal rulli keeratud tekil. Lapsed vahtisid võõraid, kuni uni neid võitis. Dyson kuulas nagu taevailmutust, nägu nagu neetud hingel Sixtuse kabeli seinal...
   Miles Dysoni silmad olid pärani, peegeldades tema tööde kohutavust. Tema õlg oli kinni seotud. Ta kuulas vaikides, kuni terminaator oli kõnelnud kõigest. SKYNET. Kohtupäev... Lugu sellest, mis peab juhtuma. Mitte igapäev ei saa sa teada, et kannad vastutust kolme miljardi surma eest. Teadlane sai sellest kõigest üpriski hästi aru... Viimaks ta ütles:
   "Mul on tunne, et mul läheb süda pahaks." Ta klammerdus laua ääre külge justkui kohutava tormi ootel. Kogu ta keha ja hääl väljendas õudust. Dyson oli välja tiritud normaalsest elust ja paisatud süngesse koshmaari. Ta häälest kostsid paluvad noodid: "Te mõistate mu üle kohut selle järgi, mida ma pole veel teinud. Kust pidin ma kõike seda teadma?"
   Varjust kõneles Sara, Vaadates Milesi poole, kuid vaadates tast läbi, mõeldes paljudest inimestest, välja arvatud Salseda ja Kyle. Ta sõnad olid kantud vihast inimeste mõtetu huku pärast inimkonna algusest saati: "Muidugi, kust te võisitegi teada? Kõik, mis te teate ja oskate, on sekkuda maailma ellu oma neetud ideede ja relvastusega. Te teate, et iga relv kannab mingi inimese nime: Colt, Browning, Smith, Thompson, Kalashnikov. Vesinikupommi lõid mehed, mitte naised! Teiesugused mõtlesid selle kõik välja. Teie - loominguline isiksus! Aga te ie tea, mis on tõeline looming, te ei mõista luua elu! Tunda, kuis teis sünnib ELU. Te mõistate luua vaid surma... Teie kõik, neetud värdjad!"
   John puudutas ema õlast ja ütles: "Ema, me peame end kokku võtma. Ma ei arva, et seda tuleks vaadata kui mehe ja naise vahelist vastuolu." Pöördudes Dysoni poole, ütles: "Ta on ikka veel shokis." Siis uuesti emale kõneldes: "Vaja on mõelda, kuidas sellel mitte juhtuda lasta. On nii?"
   "Ma arvasin..." paotas suud Tarissa, "ma tahan öelda, et kas me ei muuda olukorda... Kas võib olla, et te muudate kogu ajalugu?"
   Dyson võpatas: "Just nimelt! Nüüd ei lõpeta ma mingil juhul seda tööd mikroprotsessori kallal. Kõik! Rohkem ma sellega ei tegele. Homme tulen "Cyberdinist" tulema... Hakkan kauplema kinnisvaraga... või millegi muuga tegelema..."
   "Ei, sellest on vähe."
   "No kuulge, ma teen kõik, mis ütlete." Dysoni hääl muutus kaeblikuks. "Ma tahaksin ka, et mu lastel oleks võimalus suureks kasvada. Nõus?"
   "Mitte keegi ei tohi enam tegelda teie tööga," ütles Terminaator.
   "Jah, muidugi. Teil on õigus. Vaja on hävitada labori seadmed, arhiiv, salvestid... ja kõik, mis mul siin on. Sülitan kõigele."
   Tarissa võttis mehe käe ja mees vastas talle pilguga. Mitte kunagi polnud veel naine näinud mehe silmis nii palju armastust.
   Peagi leegitses tagaõues prügikonteineris tuli. Sinna visati arhiivitoimikud. Terminaator valas kraami bensiiniga üle ning lahvatav tuli valgustas deemonlikult tehismehe nägu. Sara, Dyson, Tarissa ja John tulid kabinetist uute sületäitega: arhiivipaberid, märkmed, optilised kettad. Dyson viskas tulle mikroprotsessori prototüübi... Ta silmad olid nüüd tühjad, suunatud kuhugi kaugusse. Ta silmitses tema maailma hävitavat tuld. Siis tabas teda mõte:
   "Kas te teate, et on mikroskeem."
   "Missugune mikroskeem veel?" päris Sara.
   "See on hoiul "Cyberdini" firma sheifis." Miles Dyson pöördus terminaatori poole: "See on vist... sinust jäänud."
   Terminaator sõnas Sarale: "See on osa esimesest terminaatorist."
   "Koerapojad! Seda ma arvasin," sisistas naine.
   "Nad ütlesid mulle, et ärgu ma küsigu, kust see saadud on. Mõtlesin, et Jaapan... Ma ei püüdnudki teada. See oli asi, mis mind hirmutas. Täiesti uus tehnoloogia, kuid rikkis, see ei töötanud. Sellega tutvumisel tekkisid meil ideed. See avas uued perspektiivid, uued teed, millest meil poleks kunagi aimu olnud. Mu töö aluseks on just too asjake."
   "Selle asja peame hävitama," ütles Terminaator.
   Sara haaras Dysoni varrukast. Naise silmad lõõmasid. "Võid sa aidata meid sinna, nii et kaitsemeeskond ei takistaks?"
   "Arvan, et suudan. Aga millal?" Dyson vaatas kordamööda Sara, siis Terminaatori, siis Johni poole. Nähes vastust nende silmis, kordas: "Nüüdsama? Noh, hea küll."
   Teadlane pöördus oma naise poole. Tarissa nägu oli pisaraist märg, kuid silmad olid selged ja neist kiirgus jõudu. Tarissa pani oma peo mehe käsivarrele ja ütles: "Miles, mul on hirm. Mõistad sa? Mul on hirm, kui sa nendega lähed... aga veel suurem oleks mu hirm, kui sa ei lähe." Mees noogutas. Naisel oli kahtlemata õigus. Sara küsis Terminaatorilt: "Ega neid siin miski ei ohusta?"
   Vastuse asemel pöördus Terminaator Tarissa poole ja käskis: "Võtke lapsed kaasa ja minge hotelli. Asju ärge kaasa võtke." Seejärel ütles teistele: "Sõidame!"

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk