Looduslike tingimuste mõju kasvatusele
Jaapani saartele on omased mitmed looduslikud eripärad, mis on oluliselt mõjutanud jaapanlaste elustiili, mentaliteeti, kultuuri ja ajalugu. Tavaliselt nimetatakse kõigepealt isoleeritust maismaast. Ka ei kattunud jääajal Jaapan täielikult jääkihiga, seega ei hävinud tema taimkate, vaid paljud taimeliigid nihkusid lihtsalt lõunapoole. Saared on senini tuntud äärmiselt mitmekesise taimkatte, sealhulgas paljude haruldaste liikide poolest.
Mere tähtsust jaapanlase elus on raske üle hinnata. Meresaaduste rikkus: kala, molluskid, vetikad, sool ja üldse merendus oli jaapanlaste jaoks mitte ainult põllumajanduse lisa vaid täiesti iseseisev tegevusala. See andis elanikele toiduvalgud ja mikroelemendid ning põldudele väetise.
Kalandus avaldas mõju ka ühiskondlikule elule. Kalandus on mitte tootev vaid tarbimisprotsess ning selle puhul on tunduvalt suurem võrdsus saagi jagamisel. Kalandusega tegeles suurem osa elanikkonnast, see piiras sügavamat varanduslikku kihistumist ja maandas oluliselt ka ühiskondlikke pingeid.
Karjapidamine ei kujunenud Jaapanis oluliseks, kuna meri on rikas ja karjamaks kõlbulikku maad vähe. Veised olid vaid veojõuks, neid ei kasutatud toiduks ja see omakorda mõjutas oluliliselt eelkõige jaapanlaste söögisedelit aga ka nende ajaloolis-kultuurilist arengut.
Mis puutub põllumajandusse, siis suhteliselt kehv pinnas nõudis pidevalt intensiivset tööd ega lubanud hõlbuelu. Kliima aga võimaldas töötada täie pingega aastaringselt. Polnud vaheaegu ei liigse külma ega liigse palavuse tõttu. Pidev töörütm koos teiste faktoritega oli eelduseks äärmiselt range tööeetika, nn. jaapanlaste “töökuse” kujunemisele.
Riisikasvatust tunnevad jaapanlased juba 3.sajandist eKr. Ajapikku muutus see põllukultuur maa põllumajanduses peamiseks. Kuna riisikasvatus ei vaja maa väetamist, siis oli ka see loomakasvatuse vähese arengu üheks põhjuseks. Riisikasvatus on väga töömahukas ja nõuab vastavaid irrigatsioonisüsteeme. Jaapani saartel on aga arvukalt jõgesid ja ojasid, seetõttu ei vajatud mitte suuri riiklikke mahutusi tohutute irrigatsioonisüsteemide ehitamiseks Olemasoleva veeessursi jaotamiseks piisas naabrite ühisjõuga loodavast väikeste niisutuskanalite tihedast võrgust. Nii puudus vajadus ka suurte institutsioonide järele, mis vastutaksid niisutussüsteemide võrgu korrashoiu ja funktsioneerimise eest. Säärased institutsioonid aga võivad omakorda kergesti muutuda despootia autoritaarseteks vormideks. Jaapan pääses säärastest tervet ühiskonda haaravatest suuremahulistest töödest.
Jaotatud tillukesteks terrasspõllusiiludeks, oli viljakandvat maad kerge kaitsta külmade, umbrohu, kahjurputukate ja –lindude eest. Säärase lapikese kobestamine ei ole samuti eriti raske. Kui riisisaak korjatud ja liigvesi ära voolanud, võib asemele istutada talivilja või juurvilja. Kuna jaapanlased lõikasid valminud riisitaimel vaid ülaosa, jäi vars lisaväetisena mulda. Ei ohustanud põlde säärase harimise juures ka tuule errosioon, kuigi Jaapanis on taifuunid sagedased. Kliima on mereline ja niiske, seega ei ole karta vee olulist aurumist ja mulla soolasuse tõusu. Kui aga riisipõllud korralikult ääristada, võib seal ka kalu kasvatada. Riisiviljelusele ei ole ka ilmastik nii ohtlik kui teistele kultuuridele. Põud on muidugi suur oht, kuid kohalikke mussoontuuli ja vihmasid arvestades oli see harv nähtus. Riisi saagikus oli juba selle kasvatamise algperioodidel kuni kuus tsentnerit hektarilt (praegu 60-70 ts/ha). Riis oli maa peamine rikkus ja sissetulekuid mõõdeti riisikogustes - koku´des (üks koku oli umbes 150 kg).
Riisi tähtsust Jaapani kultuuris on raske üle hinnata. Riis polnud lihtsalt ainult toiduaine vaid oli maa sümbol. Riis esineb pidevalt rahvalikes traditsioonides, kommetes, ohverdusriitustes. Ka rahvussport somomaadlus olevat algselt olnud rituaalne naaberkülade kõige turskemate ja tugevamate elanike võitlus, kes vastase maha joonistatud rituaalsest ringist välja tõukab. Sealjuures tuli emakest-leivaandjat-maad võimalikult tugevasti raputada ja tampida. Sellest olenes saak. Võitja küla võis loota tunduvalt suuremale saagile.
Kuid majanduse arenedes hakkasid jaapanlased metoodiliselt hävitama oma metsi. Mägede nõlvadel kasvavad metsad põletati, et saada maad terrasspõldude alla. Samal ajal metsade põletamine vähendas tänu tuhale pinnase soolasust ja parandas viljakust. Mets läks ka rauasulatusahjudesse ja keraamika põletamiseks. Iidsed laialehelised igihaljad puuliigid asendusid okasmetsadega.
Jaapani veel üheks eripäraks on peaaegu täielik mineraalide puudus. Tegelikult peale liiva, savi, kivi, puu ja vee pole Jaapanil mingeid arvestatavaid looduslikke ressursse. Vaatamata sellele, pole jaapanlased kuni lähiminevikuni olnud eriti huvitatud väliskaubandusest, eelistades rahulduda olemasolevaga. Majandus adapteerus loodustingimustega.
Jaapan on seismoloogiliselt üks ebastabiilsemaid piirkondi maailmas. Sagedaste maavärinate tõttu ei kasutatud ehituses peaaegu üldse kivi va vundamendid. Traditsioonilist materjaalset kultuuri võib nimetada puu-savi kultuuriks, rauamaaki oli tööstuslikuks pöördeks liialt vähe. Igapäevaelu alusmaterjaliks oli puu.
Samal ajal aga on jaapanlased vaatamata pikaajalisele isoleeritusele (9.- 12.saj. oluline mandriga suhtlemise vähenemine ning Tokugava shogunaadist kuni 1867.a-ni täielik isolatsioon) tõestanud, et maa territoorium ja ressurssid olid küllaldased tagamaks normaalse elutegevuse suletud tööstuseelses keskkonnas, rahuldades iga inimese esmavajadused ning võimaldades lisaks elanikkonnal ka kasvada. Vaatamata kõigele olid jaapanlased suutelised looma kõrge kultuuri, mis on küllaldase lisaprodukti tootmise puudumisel võimatu.
Nagu öeldud, tingituna karjamaade nappusest puudus Jaapanis loomakasvatus ja sellega seonduv territoriaalne agressiivsus ja samal ajal olid olemas tolle aja kohta ammendamatud mereressursid. Riisikasvatus tingis automaatselt intensiivsed majapidamismeetodid ning eelkõige lähema ümbruse põhjaliku ümbertöötlemise ja omaksvõtmise sh terraspõllundus. Küllalt suur energiakulu ja pidev valvelolek niisutussüsteemide töökorras hoidmiseks tingis vastava psühhotüübi kujunemise ja suurendas elanikkonna paiksust, vähendas tahet vahetada elukohta.
Välissõjad Jaapani ajaloos on suhteliselt harvemad kui teiste maade ajaloos.
Isoleeritus kontinendist, eemalolek põhilistest maailma kultuuri, poliitika ja kaubanduse keskustest soodustas ja kinnistas “saaretüübiks” nimetatavat inimtüüpi. Kuigi ka see on muidugi suhteline. On ju teine suur saareriik - Inglismaa tõestanud hoopis vastupidist, et saareline olemine võib põhjustada mitte passiivset isolatsiooni, vaid stimuleerida aktiivseid püüdlusi kindlustada endale koht maailmas.
Põhiline oli siiski see, et jaapanlased ei tahtnud oma saarestiku piirest väljuda, sest kogu nende modus vivendi, nende majanduslik adapteerumine Jaapani territooriumil tingis aktiivse ja intensiivse majandusliku tegevuse, samal ajal kui loomakasvatus Inglismaal lausa tõukas osa elanikkonnast välismaailma, provotseerides ekspansiooni.
Pidevalt suurendades riisipõlde ning täiustades agrotehnikat ja kalapüügivõtteid, astusid jaapanlased küllalt vara aktiivselt põllumajandust arendama. See katkes alles 19. saj. peale põhjalikku tutvust Läänega ning tööstuse arendamisele asumist.
Üldtunnustatud ja teada on asjaolu, et Jaapan on kogu ajaloo vältel laenanud mandritsivilisatsiooni saavutusi. Raske on Jaapani tsivilisatsioonis leida midagi, mida ei tunneks tema Kaug-Ida naabrid - kontinentaalsed prototüübid on nii kuulsatel jaapani mõõkadel, kivide aedadel, teetseremoonial, bonsail aga ka zen-buddismil.
Kuid samal ajal on jaapani kultuur olnud alati jaapanlik. Kultuuri eripära pole mitte niivõrd eraldi vaadeldavates asjades või nähtustes, kuivõrd nendevaheliste seoste iseloomus, millest kasvavad välja ühe või teise kultuuri dominandid.
Jaapani ühiskonnas omab erakordset tähtsust mitte isiksuse kordumatus vaid kuulumine mingisse kindlasse struktuuri (perekond, firma, regioon, rahvus). Sotsiaalne grupp, kuhu jaapanlane kuulub, ongi see, mida euroopa traditsioonis nimetatakse isiksuseks. Küllalt suure ideoloogilise sallivuse juures Jaapanis toimus elanike kontsentreerumine linnalistesse keskustesse suhteliselt vara. Nii oli esimese Jaapani pealinna Nara elanikkond umbes 200 000 inimest (8.saj), Kiotos oli 1681.a 580 000 inimest. Edo´s (praeguses Tokios) oli 18. sajandil üle miljoni ja ta ise arvatavasti selle aja maailma suurim linn. Elanikkonna kontsentratsioonitendents on jätkuv ka tänapäeval, enamus elanikest elab maa idarannikul tohutus megapolises, samal ajal kui ülejäänud alad jäävad suhteliselt väheasustatuks. Seega mängivad siin suurt osa nii rahvusliku iseloomu eripära, majanduslik adapteerumine, sotsiaalne organiseerumine, mis kõik viib selleni, et inimesed eelistavad elada tihedalt koos ka siis, kui omavad võimalusi enam hajutatud asumiseks.
Vabatahtlik kooselu kitsikuses kujundab erilise maailmavaate, mis on väga erinev tasandikurahvaste omast, kus asumine on vabam. Väga paljud uurijad on ära märkinud miniaturiseerumistendentsi - alates tanka ja haiku vormidest luules ja lõpetades kääbustaimede kasvatamise kunsti bonsaiga.
Maailma piiratus, milles jaapanlased elasid, viis selleni, et kõik nende maailma poolt aktsepteeritavad saavutused on seotud väikevormidega, mis nõuavad täpset silmamõõtu, opereerimisoskust väikeses ruumis ja “kõrgkorrastatuse seisundit”. Lääne saavutuste kerge omaksvõtmine on seotud ka jaapanlaste ammu kujunenud totaalse täpse mõõtmise harjumusega. Kuigi mõõduühikud võeti hiinlastelt üle, kinnistusid need sügavalt. Täpsusearmastus sünnitas jaapanlaste kõigile tuntud perfektsionismi, näiteks mõõtühikuna on kasutusel 1 mo=0,0333 mm ning kaaluühikuna 1 rin= 0,037 grammi.
Tänapäeva Jaapani “majanduslik ime” on tegelikult tervest põhjuste kompleksist tingitud nähtus. Neist üks peamisi on jaapanlaste oskus teostada mikroesemetega mikromanipulatsioone. Mikroelektroonika on aga teatavasti praeguse teaduslik-tehnilise progressi alus.
Mere tähtsust jaapanlase elus on raske üle hinnata. Meresaaduste rikkus: kala, molluskid, vetikad, sool ja üldse merendus oli jaapanlaste jaoks mitte ainult põllumajanduse lisa vaid täiesti iseseisev tegevusala. See andis elanikele toiduvalgud ja mikroelemendid ning põldudele väetise.
Kalandus avaldas mõju ka ühiskondlikule elule. Kalandus on mitte tootev vaid tarbimisprotsess ning selle puhul on tunduvalt suurem võrdsus saagi jagamisel. Kalandusega tegeles suurem osa elanikkonnast, see piiras sügavamat varanduslikku kihistumist ja maandas oluliselt ka ühiskondlikke pingeid.
Karjapidamine ei kujunenud Jaapanis oluliseks, kuna meri on rikas ja karjamaks kõlbulikku maad vähe. Veised olid vaid veojõuks, neid ei kasutatud toiduks ja see omakorda mõjutas oluliliselt eelkõige jaapanlaste söögisedelit aga ka nende ajaloolis-kultuurilist arengut.
Mis puutub põllumajandusse, siis suhteliselt kehv pinnas nõudis pidevalt intensiivset tööd ega lubanud hõlbuelu. Kliima aga võimaldas töötada täie pingega aastaringselt. Polnud vaheaegu ei liigse külma ega liigse palavuse tõttu. Pidev töörütm koos teiste faktoritega oli eelduseks äärmiselt range tööeetika, nn. jaapanlaste “töökuse” kujunemisele.
Riisikasvatust tunnevad jaapanlased juba 3.sajandist eKr. Ajapikku muutus see põllukultuur maa põllumajanduses peamiseks. Kuna riisikasvatus ei vaja maa väetamist, siis oli ka see loomakasvatuse vähese arengu üheks põhjuseks. Riisikasvatus on väga töömahukas ja nõuab vastavaid irrigatsioonisüsteeme. Jaapani saartel on aga arvukalt jõgesid ja ojasid, seetõttu ei vajatud mitte suuri riiklikke mahutusi tohutute irrigatsioonisüsteemide ehitamiseks Olemasoleva veeessursi jaotamiseks piisas naabrite ühisjõuga loodavast väikeste niisutuskanalite tihedast võrgust. Nii puudus vajadus ka suurte institutsioonide järele, mis vastutaksid niisutussüsteemide võrgu korrashoiu ja funktsioneerimise eest. Säärased institutsioonid aga võivad omakorda kergesti muutuda despootia autoritaarseteks vormideks. Jaapan pääses säärastest tervet ühiskonda haaravatest suuremahulistest töödest.
Jaotatud tillukesteks terrasspõllusiiludeks, oli viljakandvat maad kerge kaitsta külmade, umbrohu, kahjurputukate ja –lindude eest. Säärase lapikese kobestamine ei ole samuti eriti raske. Kui riisisaak korjatud ja liigvesi ära voolanud, võib asemele istutada talivilja või juurvilja. Kuna jaapanlased lõikasid valminud riisitaimel vaid ülaosa, jäi vars lisaväetisena mulda. Ei ohustanud põlde säärase harimise juures ka tuule errosioon, kuigi Jaapanis on taifuunid sagedased. Kliima on mereline ja niiske, seega ei ole karta vee olulist aurumist ja mulla soolasuse tõusu. Kui aga riisipõllud korralikult ääristada, võib seal ka kalu kasvatada. Riisiviljelusele ei ole ka ilmastik nii ohtlik kui teistele kultuuridele. Põud on muidugi suur oht, kuid kohalikke mussoontuuli ja vihmasid arvestades oli see harv nähtus. Riisi saagikus oli juba selle kasvatamise algperioodidel kuni kuus tsentnerit hektarilt (praegu 60-70 ts/ha). Riis oli maa peamine rikkus ja sissetulekuid mõõdeti riisikogustes - koku´des (üks koku oli umbes 150 kg).
Riisi tähtsust Jaapani kultuuris on raske üle hinnata. Riis polnud lihtsalt ainult toiduaine vaid oli maa sümbol. Riis esineb pidevalt rahvalikes traditsioonides, kommetes, ohverdusriitustes. Ka rahvussport somomaadlus olevat algselt olnud rituaalne naaberkülade kõige turskemate ja tugevamate elanike võitlus, kes vastase maha joonistatud rituaalsest ringist välja tõukab. Sealjuures tuli emakest-leivaandjat-maad võimalikult tugevasti raputada ja tampida. Sellest olenes saak. Võitja küla võis loota tunduvalt suuremale saagile.
Kuid majanduse arenedes hakkasid jaapanlased metoodiliselt hävitama oma metsi. Mägede nõlvadel kasvavad metsad põletati, et saada maad terrasspõldude alla. Samal ajal metsade põletamine vähendas tänu tuhale pinnase soolasust ja parandas viljakust. Mets läks ka rauasulatusahjudesse ja keraamika põletamiseks. Iidsed laialehelised igihaljad puuliigid asendusid okasmetsadega.
Jaapani veel üheks eripäraks on peaaegu täielik mineraalide puudus. Tegelikult peale liiva, savi, kivi, puu ja vee pole Jaapanil mingeid arvestatavaid looduslikke ressursse. Vaatamata sellele, pole jaapanlased kuni lähiminevikuni olnud eriti huvitatud väliskaubandusest, eelistades rahulduda olemasolevaga. Majandus adapteerus loodustingimustega.
Jaapan on seismoloogiliselt üks ebastabiilsemaid piirkondi maailmas. Sagedaste maavärinate tõttu ei kasutatud ehituses peaaegu üldse kivi va vundamendid. Traditsioonilist materjaalset kultuuri võib nimetada puu-savi kultuuriks, rauamaaki oli tööstuslikuks pöördeks liialt vähe. Igapäevaelu alusmaterjaliks oli puu.
Samal ajal aga on jaapanlased vaatamata pikaajalisele isoleeritusele (9.- 12.saj. oluline mandriga suhtlemise vähenemine ning Tokugava shogunaadist kuni 1867.a-ni täielik isolatsioon) tõestanud, et maa territoorium ja ressurssid olid küllaldased tagamaks normaalse elutegevuse suletud tööstuseelses keskkonnas, rahuldades iga inimese esmavajadused ning võimaldades lisaks elanikkonnal ka kasvada. Vaatamata kõigele olid jaapanlased suutelised looma kõrge kultuuri, mis on küllaldase lisaprodukti tootmise puudumisel võimatu.
Nagu öeldud, tingituna karjamaade nappusest puudus Jaapanis loomakasvatus ja sellega seonduv territoriaalne agressiivsus ja samal ajal olid olemas tolle aja kohta ammendamatud mereressursid. Riisikasvatus tingis automaatselt intensiivsed majapidamismeetodid ning eelkõige lähema ümbruse põhjaliku ümbertöötlemise ja omaksvõtmise sh terraspõllundus. Küllalt suur energiakulu ja pidev valvelolek niisutussüsteemide töökorras hoidmiseks tingis vastava psühhotüübi kujunemise ja suurendas elanikkonna paiksust, vähendas tahet vahetada elukohta.
Välissõjad Jaapani ajaloos on suhteliselt harvemad kui teiste maade ajaloos.
Isoleeritus kontinendist, eemalolek põhilistest maailma kultuuri, poliitika ja kaubanduse keskustest soodustas ja kinnistas “saaretüübiks” nimetatavat inimtüüpi. Kuigi ka see on muidugi suhteline. On ju teine suur saareriik - Inglismaa tõestanud hoopis vastupidist, et saareline olemine võib põhjustada mitte passiivset isolatsiooni, vaid stimuleerida aktiivseid püüdlusi kindlustada endale koht maailmas.
Põhiline oli siiski see, et jaapanlased ei tahtnud oma saarestiku piirest väljuda, sest kogu nende modus vivendi, nende majanduslik adapteerumine Jaapani territooriumil tingis aktiivse ja intensiivse majandusliku tegevuse, samal ajal kui loomakasvatus Inglismaal lausa tõukas osa elanikkonnast välismaailma, provotseerides ekspansiooni.
Pidevalt suurendades riisipõlde ning täiustades agrotehnikat ja kalapüügivõtteid, astusid jaapanlased küllalt vara aktiivselt põllumajandust arendama. See katkes alles 19. saj. peale põhjalikku tutvust Läänega ning tööstuse arendamisele asumist.
Üldtunnustatud ja teada on asjaolu, et Jaapan on kogu ajaloo vältel laenanud mandritsivilisatsiooni saavutusi. Raske on Jaapani tsivilisatsioonis leida midagi, mida ei tunneks tema Kaug-Ida naabrid - kontinentaalsed prototüübid on nii kuulsatel jaapani mõõkadel, kivide aedadel, teetseremoonial, bonsail aga ka zen-buddismil.
Kuid samal ajal on jaapani kultuur olnud alati jaapanlik. Kultuuri eripära pole mitte niivõrd eraldi vaadeldavates asjades või nähtustes, kuivõrd nendevaheliste seoste iseloomus, millest kasvavad välja ühe või teise kultuuri dominandid.
Jaapani ühiskonnas omab erakordset tähtsust mitte isiksuse kordumatus vaid kuulumine mingisse kindlasse struktuuri (perekond, firma, regioon, rahvus). Sotsiaalne grupp, kuhu jaapanlane kuulub, ongi see, mida euroopa traditsioonis nimetatakse isiksuseks. Küllalt suure ideoloogilise sallivuse juures Jaapanis toimus elanike kontsentreerumine linnalistesse keskustesse suhteliselt vara. Nii oli esimese Jaapani pealinna Nara elanikkond umbes 200 000 inimest (8.saj), Kiotos oli 1681.a 580 000 inimest. Edo´s (praeguses Tokios) oli 18. sajandil üle miljoni ja ta ise arvatavasti selle aja maailma suurim linn. Elanikkonna kontsentratsioonitendents on jätkuv ka tänapäeval, enamus elanikest elab maa idarannikul tohutus megapolises, samal ajal kui ülejäänud alad jäävad suhteliselt väheasustatuks. Seega mängivad siin suurt osa nii rahvusliku iseloomu eripära, majanduslik adapteerumine, sotsiaalne organiseerumine, mis kõik viib selleni, et inimesed eelistavad elada tihedalt koos ka siis, kui omavad võimalusi enam hajutatud asumiseks.
Vabatahtlik kooselu kitsikuses kujundab erilise maailmavaate, mis on väga erinev tasandikurahvaste omast, kus asumine on vabam. Väga paljud uurijad on ära märkinud miniaturiseerumistendentsi - alates tanka ja haiku vormidest luules ja lõpetades kääbustaimede kasvatamise kunsti bonsaiga.
Maailma piiratus, milles jaapanlased elasid, viis selleni, et kõik nende maailma poolt aktsepteeritavad saavutused on seotud väikevormidega, mis nõuavad täpset silmamõõtu, opereerimisoskust väikeses ruumis ja “kõrgkorrastatuse seisundit”. Lääne saavutuste kerge omaksvõtmine on seotud ka jaapanlaste ammu kujunenud totaalse täpse mõõtmise harjumusega. Kuigi mõõduühikud võeti hiinlastelt üle, kinnistusid need sügavalt. Täpsusearmastus sünnitas jaapanlaste kõigile tuntud perfektsionismi, näiteks mõõtühikuna on kasutusel 1 mo=0,0333 mm ning kaaluühikuna 1 rin= 0,037 grammi.
Tänapäeva Jaapani “majanduslik ime” on tegelikult tervest põhjuste kompleksist tingitud nähtus. Neist üks peamisi on jaapanlaste oskus teostada mikroesemetega mikromanipulatsioone. Mikroelektroonika on aga teatavasti praeguse teaduslik-tehnilise progressi alus.