Kõige kõrgemal oli alati imperaator koos oma õukonnaga, ehkki vahepeal pikka aega ta reaalset võimu ei omanud. Shogunid, tulnud võimule, ei püüdnud kunagi imperaatorit kukutada. Temale jäeti tseremoniaalsed kohustused, tema tõestas, et riik on jumalate abiga igavene ja kord muutumatu. Imperaator ja õukond elas oma rutiinset igapäevaelu pealinna imperaatorilossi siseruumides, väljudes sealt vaid palverännakutele ja suurtele paraadidele.

Imperaatori vanem poeg päris trooni sageli üsna noores eas, kui vananev valitseja astus kõrvale ja pühendus palvetele. Kloostrisse läksid tavaliselt ka nooremad printsid, saades eestseisjateks. Imperaatori tütardele ei lubatud samuti abielluda. Ka nende saatuseks oli klooster.

Seisustest kõrgeim oli sõdalaste so samuraide seisus. Nemad kontrollisid kõiki teisi ja omasid kindlaid privileege, näiteks ainult samuraid tohtisid kanda kahte mõõka. Samas olid nad kohustatud kõikidele teistele eeskujuks olema, elama kindlate reeglite järgi ning mitte lubama mingeid liialdusi.

Järgmine seisus oli talupojaseisus. Talupojad toitsid kõiki ülejäänud seisusi ja rikkust mõõdetigi riisikogustega (koku´des) valdaja põllult. Kuigi talupojaseisuse väärikusest ja vajalikkusest räägiti palju, oli talupoja tegelik olukord raske.Kehtis palju piiranguid, talupojad ei tohtinud oma majapidamist maha jätta, ükskõik kui raske neil ka oli. Enamuses elasid nad vaesuses.

Järgmise seisuse moodustasid käsitöölised ja viimasel, kõige madalamal astmel olid kaupmehed. Kaupmeeste kohta kehtis arvamus, et nad ise ei tooda midagi vaid elavad ainult rikastumise nimel. Samal ajal kogunes kaupmeeste kätte arvestatav osa rahast ja mingil perioodil sai just kaupmeeskonna teeneks kultuuri areng Jaapanis.

Iga seisust kasvatati oma kindlate reeglite järgi, igal seisusel olid oma piirangud, aga ka seisuslik uhkus.

Seisusest väljaspool olid nii sintoismi kui budismi vaimulikud, samuti intelligents.