Perekond.

Jaapani perekond oli eelkõige rangelt religioosne ühendus. Tema aluseks on esivanemate kultuse nõudmised. Perekonna õnn oleneb esivanemate kultuse kõikide nõudmiste täitmisest. Vanemate austamine on väga tähtis. Ka see võeti üle Hiinast, kuid vanemate austamine kujunes Jaapanis üheks perekonna tugevuse alussambaks.

Esivanemate kultus nõudis perekonna järjepidavust ja seetõttu oli abiellumine vähemalt kõigil meesliikmetel kohustuslik. Eriti vajalikud olid järglased vanema poja peres. Tema kindlustas perekonnanime jätkumise ja klanni altari teenindamise. Sellele oli suunatud kogu perekonna tegevus.

Kui perekonnas ei olnud lapsi, leiti mitmeid väljapääse. Kõigepealt püüti lahutada lastetust naisest (lastetuses oli süüdi alati naine). Oli ka võimalus lastetu naise kõrvale võtta liignaisi, kes soovitud pojad sünnitasid. Levinud oli ka sugulaste ning mõnikord ka võõraste poeglaste adopteerimine. Ning jaapanlaste hulgas oli levinud ka koduväi, kuigi jaapani vanasõna ütles:”kui sul on kasvõi kolm tassi riisiaganaid, siis ära mine koduväiks”.

Perekonnas oli range hierarhia. Pere vaieldamatu liider oli isa. Vennad pidid nagu Hiinaski alati silmas pidama vanuselist järjestust, nooremad allusid vanematele, õed allusid kõikidele vendadele, omavahel aga jällegi vanuse järjekorras üksteisele. Lapsed allusid vastuvaidlematult oma vanematele ja vanavanematele. Üldse suhtuti tütresse kui pere ajutisse liikmesse. Tal ei olnud kultuse toimetamise õigust, küll aga pidi ta kõikidest kultuslikest korraldustest alati kinni pidama. Abielludes sai tütrest oma abikaasa perekonnakultuse täitja.

Iidset jaapani perekonda nimetati udzi. (56, Mir po japonski). See jäi pikaks ajaks erinevalt euroopa perekonnast just suurpereks, kuhu võisid kuuluda kuni neli põlvkonda, suur arv erinevate põlvkondade õdesid-vendi. Vehel võis säärane perekond moodustada terve küla. Sageli püüti kõiki pereliikmeid jätta sellisesse suurperesse otsides tütardele koduväidena mehed. Mõnikord elas säärane pere ka ühe katuse all – kuni kuuekümne pereliikmeni välja. Ehitisi lihtsalt laiendati ja iga nukleaarpere sai oma väikese ulualuse, kuid perejumalus ja altar oli üks. Aegade jooksul pered suurenesid ja kodualtarist sai väike sintoistlik tempel, perejumal võis aga muutuda kohaliku territooriumi – küla, linnaosa jumaluseks.

Lisaks suurpere kultusele toimetas iga väike pere oma surnute kultust. Paljudes kohtades Jaapanis on see säilunud tänapäevani. Perekond järgib vanu traditsioone.

Kuigi peresisene hierarhia oli peensusteni igapäevaelu nähtuste osas välja töötatud, kujunes see  kasvatuse käigus loomulikuna ja suhteliselt konfliktivabalt,. Näiteks laua ääras ulatati toit alati esimesena vanemale vennale, siis järjekorras järgmisele. Erand tehti vaid väikesele lapsele, tema ei pidanud ootama. Sellest kombest kujunes ka nimetus ”Vend Jahtund Riis”. Nii kutsuti naljapärast vanuselt teist venda, kes pidi ootama kuni toiduliud käib läbi vanad pereliikmed ja väikesed lapsed. Tavaliselt jõudis see temani jahtununa.

Nagu ka Hiinas, saab jaapani peres olla vaid üks pea - kas vanaisa, isa või vanem poeg. Mõnikord on see tõesti poeg,(siis küll mitte enam verinoor) sest Jaapanis vanad astuvad kõrvale, kui poeg on ennast näidanud aruka ja vastustustundliku juhina ja pere asjade eest seisjana.

Kõik probleemid perekonnas lahendatakse perekonna huvidest lähtuvalt. Abiellumine on perekonna jaoks eelkõige religioosse tähendusega ja see piiras ka pereliikmete omavoli miniate ja väimeeste suhtes (ehkki seda esines siiski pidevalt).

Abielurituaal oli pojaliku lugupidamise avaldus ja uus perekonnaliige võeti vastu mitte ainult elavete vaid ka juba surnud pereliikmete poolt. Abielludes tuli naine oma mehe pereliikmeks ja tema perekonna kultuserituaalide täitjaks. Kodule oli ta jäädavalt kadunud. Jaapani perekonna tütre mehekoju saatmise tseremooniad on suures osas iidsed matmisrituaalid – toad pühitakse puhtaks ja värava taha süüdatakse rituaalne surnupõletamise lõke.

Kõik perekonnas toimuv pidi olema esivanemate kultusega kooskõlas, siis ka elukaaslase valik ei saanud jääda noorte endi otsustada, selleks oli asi liiga tõsine. Eelkõige oli küsimus religioosses kohustuses mitte isiklikus meeldivuses. Teisiti mõelda oli vääritu. Jaapanlaste arvates pidi omavaheline kiindumus tekkima abielusuhetest ja mitte vastupidi. Kuid kui tunded ohustasid perekonna kui terviku tugevust, oli ka see taunimist väärt. Naine võidi mehest lahutada, kui mehe tunded tema vastu olid liialt tugevad või koduväi minema saata, kui tütar armastas teda nii, et mees sai teda liialt mõjutada. Formaalselt leiti muidugi mingi teine põhjus – neid oli alati küllaga.

Kuid samas toimisid tugevad piirangud. Kui abielu lahutati, pidi põhjus olema küllaldane ja mitte vaieldav, sest vastasel juhul oli karta naise suguvõsa halvakspanu või kättemaksu. Perekonnapea oli küll ainuvõimuga, kuid pidi alati mäletama, et sugukond d perekonna nõusolekul ja heakskiidul. Nii, et lapsendamise, abiellumise, lahutuse, perekonnavara müügi ja kõik muud olulised otsused tehti kogu perekonnaga. Säärase perekondliku olemise kitsaskohad ja piirangud tasandati jällegi olulise eelisega - abistamisega.