Oma klassikalise teose “Experience and Education” esimeses lõigus nimetab John Dewey ajaloolist vastuolu kahe vaateviisi vahel: haridus/kasvatus kui loomulik areng seestpoolt ja kui loomupäraste kalduvuste ületamine, harjumuste kujundamine välise surve all. (Dewey 1968: 17) See on näide kahest diametraalselt erinevast kasvatusvaatest.

Mitmed autorid ja koolkonnad vastandavad näiteks elitaarset ja egalitaarset haridusparadigmat, kui kõne all on hariduse kättesaadavus ja kvaliteet, mida nende all täpsemalt ka ei mõeldaks. Elitaarne vaade seab esikohale ilmnevatele võimetele vastava hariduse võimaldamise ja toetamise (läbi testide väljasõelutud, lahterdatud võimekusastmetele vastav juurdepääs haridusele ja selle finantseerimine). Sellest tuleneb terve meetmete, seaduste, koolikorralduse, kasvatusviiside ja õppemeetodite süsteem. Kuna ilmnevad võimed olenevad suuresti lapse sotsiaalsest keskkonnast, pere sealhulgas jõukusest, siis takistab see või muudab raskeks vaesemate või vähema haridusega peredest pärinevate laste võimete avaldumist ja sellekohase hariduse saamist. Seega on elitaarne haridusvaade olemuselt diskrimineeriv. Egalitaarne vaade seab esikohale kõigile lastele võrdsete haridusvõimaluste loomise, kusjuures võimete väljaarendamine on kindlustatud pedagoogiliste ja organisatoorsete meetmetega. 

Vastandatakse ka näiteks vabaduse- ja distsipliini-kasvatust/haridust, humanistlikku ja mehhanitsistlikku, traditsioonilist ja progressiivset kasvatust-haridust. Sageli tuleb küsida, kuivõrd on seejuures tegemist paradigmadega Kuhni mõistes, kuivõrd argiteooriate, teaduslike lähenemiste või paradigma-metafooriga.

Akadeemilistes käsitlustes jäetakse sageli kõrvale või märgitakse “ebateaduslikena” ära need vaated, mis ei vasta materialistlikule maailmavaatele. Ühelt poolt on see õigustatud, kui tegemist on kitsalt akadeemilise, teadusliku käsitusega. Teisalt jätab see kõrvale suure hulga kasvatustegelikkuses toimuvat, inimkonna reaalses elus ja mõtlemises eksisteerivat. Teoreetilisel tasandil enamasti eraldiseisvate, diskreetsete, suletutena käsitletud paradigmad e vaadetesüsteemid on argitasandil (so kasvatustegelikkuses tegutsejate argimõtlemises) ja ka argiuuringutes (eriti nö igapäevase koolielu või kasvatustegelikkuse osaks olevates uuringulaadsetes tegevustes)  pigem üksteisega kattuvad, põimunud, sümbioosis või vastastikku üksteist täiendavad.
Kuivõrd kasvatustegelikkus oma mitmekesisuses on (kasvatus)teaduse ning (kasvatus)filosoofia  tegevusväli, siis kasvatusvaadete kontiinumites on kõrvuti nii akadeemilised ja mitteakadeemilised vaated.