Inimene on õppiv olend. Seetõttu on nii lapse kui lapsevanemaga, nii kodus, koolis kui ühiskonnas toimuv pidev elukestev õpe.  Minu Eesti portaalist jäi silma, et kõige rohkem paneb eestlasi muretsema see, kuidas lapsi hästi kasvatada ning teise külje pealt, kuidas kasvatada vanemaid, kes kasvataksid oma lapsi hästi.

Eelkõige mõtlevad eestlased hea kasvatuse all seda, et laps oleks elus edukas ja käituks vastavalt ühiskonna normidele. Nii võib siinkohal ära tuua mõned tüüpilisemad näited: Kuidas kasvatada oma lastest eluga toimetulejaid? Mida teha selleks, et tõsta lapsevanemate vastutust laste kasvatamisel? Kuidas teha nii, et Eesti lapsed oleksid töökad, kohusetundlikud, viisakad?

Hariduse ja hariduse väärtustamise juures on talguliste arvates väga tähtsal kohal õpetaja ja tema tehtava töö tunnustamine. Meie oleme seisukohal, et õpetajad peavad ka ise ennast tunnustama, sest muidu ei tee seda ka teised.
Muret teeb inimestele laste vähene huvi kooli vastu. Püüti välja pakkuda ideid, kuidas muuta kool inimestele atraktiivsemaks. Üks võimalus oli seda teha läbi vanemate, teisalt – läbi kaasakiskuva ja positiivse õhkkonna ning tegevuse nii lasteaias kui koolis.

Palju murelikku toodi esile seoses vähese või hoopis puuduva koostööga haridusvaldkonnas eneses, aga ka omavalitsuste ja riigiga. Meie kogemused ütlevad, et koostöö saab toimuda ainult mõlema osapoole võrdsel soovil ning mõlemad peavad saama sellest positiivseid elamusi.

Eesti haridussüsteemi parandamiseks panid talgulised suure rõhu väiksematele piirkondadele ja nende koolidele läbi kohalike elanike. Nimelt on inimestel huvi rakendada kogu piirkond tööle (kohalikud firmad, raamatukogud, kultuuriseltsid, huvitavate tegevusaladega ja hobidega inimesed), et muuta kohalikus koolis lastele antav haridus huvitavaks ja oma kodukoha traditsioone ausse tõstvaks. Selline õpetamise viis oleks suureks stiimuliks jääda õppima oma kodukohta, mitte tormata suurlinnadesse põnevat elu otsima.

Väga mitmel korral toodi välja ka lugemishuvi vähenemine ja pakuti ka selle tekitamiseks välja mitmeid ideid. Arvame, et lugemine peaks olema inimese elus väga tähtsal kohal. See on võimalus saada uusi kogemusi ja teadmisi kõige kiiremal ja kättesaadavamal viisil. Kõik meie lapsed ja tuttavad põnnid on õnneks nakatunud lugemispisikuga ning nende elus on raamatud väga tähtsal kohal. Me oleme selle üle uhked. On see ju alus ka edukaks orienteerumiseks Internetimaailmas, kuhu neil kunagi sukelduda tuleb.

Elukestvast õppest rääkides kasutasid talgulised oma arutelude alusena noorte inimeste probleeme ja muresid. Elukestev õpe peaks oma olemuselt haarama kõik vanusegrupid. Leiame, et elukestvat õpet pärsib kõige enam meeletu võistlemine teistega, tahe olla teistest parem. Aga kui laps püüab kõigest väest ja saab ikka halva hinde, siis kaob motivatsioon õppida ja seda kogu eluks.

Oluliseks, aga kahetsusväärselt väheseks peeti koostööd. Koolivälist koostööd aitab efektiivsemaks muuta huvigruppide kaasamine. Selgus, et on palju neid, kes vabatahtlikuna on nõus koolitöös kaasa lööma (tudengid, vanemad, vanavanemad). Vajalik oleks tihedam infovahetus erinevate institutsioonide vahel ja andmebaaside loomine, et vajadusi ja võimalusi kokku viia. Huviringides osalemine peaks olema võimalik igal lapsel, kes seda soovib.

Mistahes vägivald ühiskonnas, eriti aga haridusasutuses peaks olema rangelt välistatud. Talguliste ja meie arvates saaks koolivägivalda ja –kiusamist vältida/vähendada, muutes koolisüsteemi laste jaoks huvitavamaks ja loovamaks, et oleks rohkem praktilist tööd ning suhtlemist ja vähem faktikeskset tuupimist. Õpilased on siis rohkem motiveeritud õppima, nad saavad tähelepanu, nendega arvestatakse. Oluline on ka õpetaja roll õpilaste suunamisel, õpetaja positiivne suhtumine lapsesse.

Lugedes talguliste mõtteid hariduse kohta, tekkis mulje, et enamus talgulisi ei olnud õpetajad. Seda seetõttu, et enamus väljapakutud lahendusi on seotud õpetajatega, õpetaja tegevustega, sooviga, et õpetajad muudaks hariduse omandamise atraktiivsemaks. Oma kogemuse põhjal usume, et õpetajad teevad väga palju ja väga head tööd ning oleks vaja just kogukonna ja kõrgemal seisvate organite toetavat kätt. Samas peaksid ka õpetajad olema aktiivsemad ja mitte laskma endale pähe istuda ja oma tööd alahinnata.

Elukestva õppe puhul on väga palju juttu noortest ja nende suunamisest hariduse juurde, kuid kuhu jäävad vanemad inimesed. Ei olnud üheski (meie loetud) idees ära toodud vanemate inimeste suunamist hariduse juurde. Kuidas meelitada neid õppima midagi uut või täiendama varem õpitut? Ja kuidas leida neile võimalus panustada laste, koolilaste ja oma kogukonna haridusse? Küllap see on meie Eesti elu õppetund, mille äraõppimine on alles algamas.

Kokkuvõttes oli Minu Eesti kindlasti paljusid inimesi haridusprobleemide üle mõtlema innustav. Ja küllap järgneb probleemide sõnastamisele ja ideede väljmõtlemisele ka tegusaid ettevõtmisi!