Teadmusjuhtimine ja kool
Kui mõista ühiskonda õppiva, teadmispõhise infoühiskonnana, tähendab see, et ka ühiskonna paljud allsüsteemid ja organisatsioonid on õppivad ja teadmustloovad süsteemid või organisatsioonid. Nad on suunatud ühelt poolt jätkusuutlikkusele ja edukale toimetulekule laiemas, globaliseeruvad majandus- ja teadmuskeskkonnas, teiselt poolt aga sissepoole - süsteemi või organisatsiooni efektiivsele teadmusloomele ja iga liikme võimete arendamisele ning kasutamisele. Sellisteks süsteemideks on loomuldasa nii haridussüsteem tervikuna kui koolid ja koolide struktuuriüksused – õpetajate kogukond, klassid jne.
Kool täidab sellest vaatekohast lähtudes kaht ülesannet – olla teadmusloome paigaks õpilaste jaoks ja õpetajate jaoks õppeprotsessi käigus ning teiselt poolt – valmistada ette teadmuspõhises õpiühiskonnas tegutsemiseks võimelisi inimesi, töötajaid tuleviku organisatsioonides. See on enam kui suurepärased akadeemilised teadmised või hästi omandatud tööoskused. Niisiis kerkivad traditsiooniliste akadeemiliste teadmiste ja nende omandamiseks sobiva õppekeskkonna (õpetamismeetodite) kõrvale õpiorganisatsioonis ja aktiivses teadmusringluses, teadmusloomes vajalikud võimed.
David H. Hargraves näeb oma artiklis The knowledge Creating School (Haregraves 1999: 122 – 144) vajadust teadmusühiskonda liikumisel otsustavalt tõsta haridussüsteemi/haridusteenusega seotud professionaalse teadmise loomise ja levitamise efektiivsust. Selle saavutamiseks peab ta esmatähtsaks kõrgtehnoloogia jt firmades kasutatavate teadmusloome ja -levi mustrite/mudelite imbumist haridusinstitutsioonidesse, eriti koolidesse ja nende kasutamist seal.
Tundub olevat aktuaalne küsimus, kas kool on 21. s alguses kõigil oma tasanditel pelgalt teadmist ja kultuuri edastav, kopeeriv süsteem või on tal sama-aegselt teadmustloova organisatsiooni, süsteemi roll?
Olen täiesti sama meelt Hargreaves`iga, et kui võtame kooli kui teadmust loovat ja konstrueerivat kogukonda, kooslust, organisatsiooni, siis on kooli mudelis vältimatud uurimis- ja teadmist genereerivad meeskonnad täiskasvanute tasandil ja sama tegevus oleks põhiline ka õpilaste tasandil. Teadmine oleks sel juhul nii akadeemiline/ intellektuaalne, praktiline kui intuitiivne.
Kool täidab sellest vaatekohast lähtudes kaht ülesannet – olla teadmusloome paigaks õpilaste jaoks ja õpetajate jaoks õppeprotsessi käigus ning teiselt poolt – valmistada ette teadmuspõhises õpiühiskonnas tegutsemiseks võimelisi inimesi, töötajaid tuleviku organisatsioonides. See on enam kui suurepärased akadeemilised teadmised või hästi omandatud tööoskused. Niisiis kerkivad traditsiooniliste akadeemiliste teadmiste ja nende omandamiseks sobiva õppekeskkonna (õpetamismeetodite) kõrvale õpiorganisatsioonis ja aktiivses teadmusringluses, teadmusloomes vajalikud võimed.
David H. Hargraves näeb oma artiklis The knowledge Creating School (Haregraves 1999: 122 – 144) vajadust teadmusühiskonda liikumisel otsustavalt tõsta haridussüsteemi/haridusteenusega seotud professionaalse teadmise loomise ja levitamise efektiivsust. Selle saavutamiseks peab ta esmatähtsaks kõrgtehnoloogia jt firmades kasutatavate teadmusloome ja -levi mustrite/mudelite imbumist haridusinstitutsioonidesse, eriti koolidesse ja nende kasutamist seal.
Tundub olevat aktuaalne küsimus, kas kool on 21. s alguses kõigil oma tasanditel pelgalt teadmist ja kultuuri edastav, kopeeriv süsteem või on tal sama-aegselt teadmustloova organisatsiooni, süsteemi roll?
Olen täiesti sama meelt Hargreaves`iga, et kui võtame kooli kui teadmust loovat ja konstrueerivat kogukonda, kooslust, organisatsiooni, siis on kooli mudelis vältimatud uurimis- ja teadmist genereerivad meeskonnad täiskasvanute tasandil ja sama tegevus oleks põhiline ka õpilaste tasandil. Teadmine oleks sel juhul nii akadeemiline/ intellektuaalne, praktiline kui intuitiivne.