Kool


Üheks esimeseks uut tüüpi kooliks renessanssi perioodil oli humanisti Vittorino Rambaldini, keda tuntakse rohkem Vittorino da Feltre (1373 või 1378-1443) nime all, asutatud kool.

Vittorino Rambaldini sündis Alpide lõunaosas asuvas Feltre külas 1378.a. Vähem kui 50 miili kaugusel oli Padua. Selle kultuurikeskuse lähedal oli elanud üle 50 aasta ka Petrarka, seal asus ka tema suur raamatukogu. Ning neis paigus säilitasid tema imetlejad sügavat austust ladina kirjanduse vastu.

18 aastaselt astus Vittorino Padua ülikooli ja veetis ülikooli seinte vahel üliõpilasena ja lektorina 25 aastat. Pika ja pingelise töö tulemusena sai temast ajastu üks silmapaistvamaid õpetlasi. Vittorino oli oma aja parimaid matemaatikuid, kuigi matemaatikat ülikoolis ei õpetatud. Ladina keele spetsialistina võis end temaga võrrelda vaid Barzizza.

Tegelikult oli Vittorino kaasaegsete mälestuste järgi äge natuur, kuid pika treeninguga saavutas ta täieliku enesekontrolli. Tal oli vali hääl, selge artikulatsioon, tema kõne oli mõjuv ja äge kuid samas väga südamlik. Vittorino oli kleenuke ja habras aga ta tegeles pidevalt ja energiliselt võimlemisega, hoidis oma keha painduva, tugeva ja sitke. Tema riietus oli väga lihtne, isegi askeetlik. Ta keeldus kandmast Mantua hertsogi õukonnas õpetajarüüd ja ametisõrmust. Tema söögilaud oli kasin, ning üldse oli temas palju ühist klassikalise roomlase karmuse, munkade askeetlikuse ja algkristlaste lihtsusega.

1423.a, olles just asutanud kooli Veneetsiasse, sai Vittorino Mantua hertsogilt kutse tulla suunama tema pere haridust. Oma laste jaoks koolide asutamine oli aadlike seas vana komme. Vaadeldaval perioodil oli see väga moodne. Pöörates tähelepanu haridusele üldse, sealhulgas õpetamise uutele meetoditele ja igati toetades koolitamist, tundsid aadlikud end õilsamate ja suursugusematena. Toimus omamoodi võistlus, püüti üksteist üle trumbata meelitades kohale tuntumaid ja tunnustatumaid õpetajaid ja nimekaid teadlasi. Vittorino tundis õukonnaintriigide, etiketi, üldiselt valitseva kõlbelise lodevuse ja pugemise vastu suurt vastumeelsust. Siiski võttis ta pakkumise vastu, olles veendunud, et suudab midagi tulevase põlvkonna heaks ära teha. Hertsog pidi omakorda nõustuma terve rea Vittorino nõudmistega. Ilmselt peamine põhjus, miks Vittorino lõpuks kutse vastu võttis, oli hertsogi lubadus anda õpetajale täiesti vabad käed tema pedagoogilises tegevuses. Vittorino da Feltre'st sai oma aja suurim ja edukaim koolmeister, sest ka koolile eraldatavaid rahalisi vahendeid sai ta kasutada oma äranägemise järgi. Juba Paduas oli Vittorino unistuseks oma kool, kuhu võib võtta õpilasi nende vaimuannete mitte rahakukru järgi.

Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009