Lk 2


Kui Vittorino jõudis Mantuasse, ootas teda ees olukord, mis olevat ta isegi tema otsuse õigsuses kõhklema pannud. Kooli tarvis eraldas hertsog ühe villa oma residentsi lähedal,mida kutsuti La Giocosa e.Rõõmude maja. Majas, mis oli mõeldud õppimiseks, olid kasutusel hõbenõud, kuld- ja hõbeesemed, söögiks olid valitud road, söödi mida ja millal taheti. Tema esimesed kõrgest soost hoolealused olid mukitud ja puuderdatud, hellitatud ja kapriissed, tegid, mis tahtsid, istusid õhtuti tule ääres aega veetes, magama heitsid hilja. Lapsi ümbritsesid pugejad ja intriige armastavad teenrid. Üks Vittorino õpilastest F.Prendilaqua kirjutab oma mälestustes, et Vittorino, teavitamata hertsogit, võttis asja kohe otsustavalt käsile. Ta valis hertsogi laste kaaslastest vaid mõned väärikamad, ülejäänud saatis vanemate juurde tagasi, seadis sisse kindla päevakava, pani ustele korravalve, vähendas teenrite hulka ja alles siis teavitas kõigest sellest hertsogit. Vittorino kartis, et kui valitseja ise valib oma lastele mänguseltsilisi, teeb ta seda ikkagi ühiskondliku positsiooni ja varanduse, mitte kõlbeliste omaduste järgi. Lisaks tahtis Vittorino näha, kas hertsog peab oma lubadust anda õpetajale otsustamisõigus. Hertsog oli muutustega nõus. Kõik jäi nii, nagu õpetaja tahtis.  Kuulus õpetlane võis endale lubada isegi ähvardust hertsogi aadressil, et kui tolle lõunalauas kõlavad sündsusetud väljendid, siis ta oma õpilasi lõunalauda ei too.

Koolimaja ise muudeti samuti, luksuslikud ornamendid ja kallid voodriplaadid võeti maha, seinad kaeti maja otstarbele vastavate freskodega. Kõrged laed, laiad koridorid, avarad ruumid vastasid täielikult Vittorino ettekujutusele õigest koolihoonest, mis peab hästi mõjuma intellektuaalsele arengule. Maaalad ümber La Giocosa sai kool samuti oma käsutusse. Kolmest küljest piirasid kooli heinamaad, neljandast küljest jõgi. Avaraid muruplatse kasutati mängimiseks ja sportimiseks.

Kooli õpilasteks olid eelkõige hertsogi lapsed - algul kolm poega ja vastupidiselt sajanditepikkusele kombele ka hertsogi tütar Margarete, kes arvatavasti oli küll ainus tüdruk tol ajal, kes võis nautida seda privileegi, hiljem ka veel nooremad poeg ja tütar Cecilia. Alates 1433.a õppis Vittorino juures ka Barbara Hohenzollern, kes toodi Mantuasse 12 aasta vanusena, et teda kasvatada vanima poja Lodovico mõrsjana. Lisaks õppisid siin ka ümberkaudsete aadlike pojad. Lapsi oli ka Saksamaalt, aadlikud pidasid enda jaoks suureks auks võimalust saata oma pojad La Giocosasse. Samuti ka tolle aja kuulsamad õpetlased püüdsid oma poegi sinna saata.  See oli kõige hinnatavam kool aristokraatide ja õpetlaste maailmas. Koolis õppis ka mitmeid vaeseid poisse, keda Vittorino mitte ainult ei õpetanud, vaid keda ta varustas toidu ja riietega. Need poisid oli Vittorino ise välja valinud väljapaistvate eelduste tõttu. Ta rõhutas pidevalt võrdsust kõrgestisündinute ja vaeste vahel.

Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009