Muusikat õpetati Vittorino koolis suhteliselt vähe. Hoolikalt valitud muusikaõpetajad töötasid eriti nendega, keda pidasid musikaalseks ja sellele alale sobivaks. Teatud ettevaatusega kiitis Vittorino heaks instrumentaalmuusika, koorilaulu ja tantsimise.

Kreeka keelt õpetas Vittorino võrreldes ladina keelega teises järjekorras. Homeros oli vähem tähtis kui Vergilius. Kreeka poeedid Hesiodos ja Pindaros, proosakirjanikud Xenophon, Herodotos ja Plutarchos olid populaarsed oma moraalse mõju pärast. Demosthenest, Isokratest, Platonit uuriti edasijõudnute klassides. Kreeka keelt õpetasid kreeklased. Vaatamata ladina keele privaatsusele võib kindlalt väita, et üheski teises Itaalia koolis ei õpitud kreeka keelt ja kirjandust nii põhjakult kui Vittorino koolis.

Vittorino pööras tõsist tähelepanu õpilaste tervisele. Selleks otstarbeks oli elu väljaspool tunde hoolikalt organiseeritud ja igapäevased füüsilised harjutused kõikidele õpilastele vaatamata ilmale kohustuslikud. Samuti püüdis õpetaja oma õpilasi soojast toast ja tulekoldest eemal hoida, harjutas neid lihtsa toidu ja piiratud toidukogusega. Mis puutub füüsilisse ettevalmisrtusse, siis tuleb silmas pidada, et aadlike akadeemiad järgisid vanu rüütlitavasid mitte aga vaimuliku või linnaelaniku kasvatamise tavasid. Füüsilise vastupidavuse ja jõu arendamine kuulus rüütliideaalide hulka. Füüsilise kasvatuse alad olid ratsutamine, jooksmine, pallimängud, hüppamine ja vehklemine. Need alad karastasid, andsid tervise ja vastupidavuse ning harjutasid poisse sportima. Pärast 10 aastaseks saamist oli regulaarne treening kohustuslik. Lisaks tegeleti veel vibulaskmise, vehklemise, linguheitmise ja sõjaliste harjutustega. Füüsilisel ettevalmistusel oli oma kindel eesmärk - valmistada poisid sõjaväelase elukutseks ja vältida mugavaks ja laisaks muutumist. Vittorino omalt poolt ühendas klassikalise antiikkehakultuuri rüütlikunstiga. Vittorino ise ei kirjutanud ei oma seisukohtadest ega metoodikast, kuid on säilunud mälestusi tema arvukatelt õpilastelt, kust võib leida nii suure õpetaja täpse iseloomustuse kui ka palju näiteid tema õpetamise metoodikast. Tema õpilased mäletavad oma õpetajat kui suurt eeskuju.

Iaalias töötasid renessansi perioodil ka naised õpetajatena. Neid ei olnud palju, kuid neid märgitakse juba XIV -XV sajandi vältel. Varaseim märge kuulub aastasse 1304., kus keegi Clemenza, "poiste õpetaja" (doctrix puerorum) sõlmib lepingu, et õpetab poisi lugema ja õpetab talle ka ladina grammatikat ning lepingute sõlmimise oskust.