Liikumiskiiruste taju teooria

1.3. Näivad liikumised

Näivat liikumist põhjustavad mitmesugused efektid.

• Stroboskoopiline efekt on näivat liikumist põhjustavatest liikumistest kõige rohkem inimeste poolt rakendust leidnud. Sellele põhineb filmide näitamine kinos ja joonisfilmide valmistamine. Süstemaatiliselt demonstreeris stroboskoopilist efekti esmakordselt Max Wertheimer (1912), lülitades pimedas ruumis valguspunktid sisse ja välja 50 millisekundilise vahega, kusjuures teine valgusallikas asus esimesest veidi eemal. Faktorite seas, mis determineerivad, kas tajutakse liikumise stroboskoobilist efekti või mitte, on peale pausi kahe stiimuli vahel olulised veel valgusallikate kaugus teineteisest, valgussähvatuse kestus, valgusallika suurus ja vaataja subjektiivne kogemus ehk nö treenitus. Mis puudutab pausi kestust kahe stiimuli vahel, siis tuleb märkida, et optimaalseks pikkuseks loetakse vahemikku 30 millisekundist kuni 300 millisekundini, kusjuures 30 ms – 60 ms korral tajutakse liikumist mittesujuvana. Kuigi paus 0 s tähendab tegelikku liikumist, on 0 sekundile lähenemisel - ülilühikeste ajaintervallide juures (alla 30 ms) - liikumise avastamine häiritud sarnaselt 300 ms-st kauem kestva pausiga kahe stiimuli vahel (Graham, 1965). 
• Phi-fenomen`i tekkimise üheks võimaluseks on lülitada teatud tsükliga sisse ja välja üksteise järel paigutatud elektripirnid. Tekib mulje liikuvast valguspunktist. Selles valdkonnas läbiviidavateks uuringuteks väljatöötatud seadet TK-1 (Thomson Kaivo, 1992, autoritunnistus Nr. 1766372) kasutades leidis kinnitust nii näivate kui ka tegelikku liikumist tagavate neurofüsioloogiliste mehhanismide samasus. Uuringutes osalesid endise NSVL kui tolleaegse maailma ühe tugevama käsipallimaa parimate klubide väravavahid.  Kontrollkatsed viidi läbi eesmärgiga saada teada näiva liikumise tase tippväravavahtide grupis. Uurimistulemused näitasid, et vaatamata ainult tegelikku liikumist tagavate mehhanismide igapäevasele treenimisele on ka näivat liikumist tagavad mehhanismid väravavahtide grupis kõrgemal tasemel kui kontrollgrupis. Kontrollgrupis ei viidud spetsiifilisi treeninguid läbi ei näiliku ega ka tegeliku liikumise tajumise arendamiseks. (Thomson,1991).
• Waterfall illusioon ehk liikumise järelefekt on tuntud juba Aristotelese poolt kirjeldatuna. Vaadates koske, nägi ta teatud aja pärast jõe kallast liikumas. Liikumise järelefekt tekib pärast ca 60 sekundilist liikuva objekti jälgimist. Pärast liikumise jälgimise lõppu tajutakse tausta liikumist, mis on vastassuunaline. Katsed näitavad, et liikumise järelefekt on seotud nende spetsiifiliste rakkude väsimisega nägemissüsteemis, mis kandsid peamist koormust antud suunas liikumismuljet edasi andvates rakupopulatsioonides. Tasakaalu rikkumine nn suunadetektorite rakupopulatsioonide vahel põhjustabki illusoorse liikumise, mis tundub reaalsena (Sekuler, Gans, 1963).
• Indutseeritud liikumine, mida on uuritud põhjalikult Karl Duncker`i (1938) poolt, tekib olukorras, kus üks reaalne liikumine põhjustab teise mittereaalse liikumise. Uuringud on näidanud, et suuremat objekti nähakse statsionaarsena ja väiksemat liikuvana. Indutseeritud liikumise kõigile tuntud näiteks on reaalsest pilvede liikumisest tingitud Kuu illusoorse liikumise nägemine öises taevas. Samuti on kõik tõenäoliselt seisva rongi aknast välja vaadates tunnetanud, et liigutakse selle rongiga, kus ollakse, kuigi tegelikult liigub kõrval teine rong.
• Autokineetiline efekt tekib statsionaarse ehk liikumatu valgustäpi vaatlemisel täielikult pimedas ruumis. Kuigi valgustäpi asukoht jääb muutumatuks, tundub tahtmatult tekkivatest silmapilgutustest sõltuvalt mulje valguspunkti liikumisest, mis on sarnane tegelikule valguspunkti ruumis liikumisele.