Liikumiskiiruste taju teooria
3. Liikumiskiiruste taju arendatavusest
Kognitiivses psühholoogias ollakse seisukohtadel, et evolutsiooni käigus koos liikumisvõime arenemisega välja arenenud nägemissüsteemid liikumise tajumiseks on samad nii ise liikudes, liikuvaid objekte tajudes kui ka näivate liikumiste korral. See tähendab, et sageli "nähakse rohkem kui näha on". Huvitav on siinjuures märkida kultuuride vaheliste uuringute tulemustele viidates, et kohastumine selleks, et "näha rohkem kui näha on" ei olegi nii kauakestev ja selle geneetiline kood võib ühe inimelu jooksul muutuda. Joonistustel kujutatud liikumine on üks nendest fenomenidest, mis traditsionaalsetes kultuurides ei ole paljudele liikumisena tajutav. Lääne kultuurides ilmneb nimetatud võime hiljemalt neljandaks eluaastaks (Friedman, 1975). Aafrika maapiirkonnas traditsionaalsetes kultuurides tehtud uuring näitas, et pooled vaatlusalustest lastest ei taju joonistustel kujutatud liikumist, kusjuures pooled nendest arvasid, et poisi pea, mis oli joonistatud kolmes asendis, et tekitada kiirete peapöörete muljet, on deformeerunud laps. Uuringud faktorite kohta, mis soodustavad liikumiskiiruste tajumist, on näidanud, et liikumiskiiruste taju areng on seotud haridustasemega, urbaniseerumisega ja nn "liikuvate piltide" näitamise leviku laienemisega (Duncan jt, 1973). Analoogiliselt näilike liikumiste nägemise tekkimisega, areneb lapsel ka bioloogilise liikumise ehk bioliikumise nägemise võime. Bioliikumise all mõeldakse organismide, peamiselt inimeste, liikumise tajumist ainult keha teatud punktide nägemise alusel, kusjuures liikumatu inimese korral samade punktide nägemine inimese kujutist ei tekita (Johansson, 1975). Bioliikumist uuritakse tajupsühholoogias keha külge kinnitatud valguspunktide vaatlemise teel pimendatud ruumis (Thomson, Valt, Ereline 2007a; 2007b). Bioliikumisega seotud uuringutes on leitud tõendeid selle kohta, et bioliikumise taju ei ole kaasa sündinud. 8-kuuliseks saanud laps eristab juba punkt-valgusega bioliikumist muudest punkt-valgusega märgistatud liikumistest, kuid ta ei taju seda kolmemõõtmelisena nagu täiskasvanud, kellel on lisandunud liikumise kohta kogemused praktikast aga ka nö teooriast (Bertenthal, 1992; Blake, 1993).
Uuringud liikumistaju pärilikkuse kohta on näidanud, et närvisüsteemi struktuursed omadused on plastilise iseloomuga, omades kriitilise tundlikkuse perioode, mis tähendab, et nad on suures osas määratletud väliskeskkonna mõjude poolt (Hirsch, Spinelli, 1970; Blakemore, Cooper, 1970). Neonataalsed uuringud näitavad, et enne 2 nädalat pärast sündi ei tajuta või vähemalt puudub eelistus liikuvatele stiimulitele (Nelson, Horowitz, 1987), kusjuures sujuvat liikumist ei tajuta enne 10 nädalat pärast sündi (Aslin, 1981). USA erinevate kolledzhite üliõpilastega läbiviidud uurimusest on selgunud, et pesapalli harjutavatel üliõpilastel on liikumistaju arenenum (Horner, 1982). Tunnistused kae opereerimise järel esmakordselt nägijaks saanud inimestelt näitavad, et neil on suuri raskusi lähenevate sõidukite liikumiskiiruste tajumisel teed ületades jne (Gregory, Wallace, 1963). Laste ja täiskasvanute erinevus liikumiskiiruste antitsipeerimisel on tehtud kindlaks lihtsas katses, kus uuriti silma võimet jälgida pendli liikumistrajektoori (Kowler, Martins, 1982). Toodud näited kinnitavad kõik liikumiskiiruste taju arendatavust. Liikumiskiiruste antitsipatsiooni arendatavust on näidanud ka meie poolt läbiviidud uuringud liikumiskiiruste eristamisvõimete nõudvate spordialade esindajate ning kontrollgruppide vahel (Thomson, 1999; Thomson, 2000; Thomson, 2006; Thomson, Liukkonen, Seil 2006; Thomson, Liukkonen, Reinbok 2006; Thomson, Liukkonen, Estermaa 2006; Thomson, Watt, Liukkonen 2008; 2009).