Page 12 - TLÜ ajakiri

10 TÖINE HOBI
Sukeldumine on Ökoloogia Instituudis suh- teliselt uus valdkond. Kuus inimest läbisid OWD (Open Water Diver) koolituse aastal 2011. Ala leidis aga kiirelt rakendust ja avab uusi võimalusi uurimisobjektidele lähene- misel.
Pilkane pimedus, neljakraadine vesi, rõhk kaks atmosfääri, käed täis mõõteseadmeid, mis va- javad pimesi üles seadmist. Nii iga päev mitu korda järjest. Või hoopis mõõteseadmete välja- toomine tormile kiskuvast jääkülmast merest. Ei kõla kui Punase mere sukeldumispuhkus.
Kõigele lisaks pole ei Eesti järvedes ega ka meres suurte parvedena värviküllaseid kalu ega maagiliselt struktuurseid koralle.
Aga nagu teadustöö ikka, on ka sukeldu- mine vaheldusrikas. Seetõttu oleksime või- nud veealuse maailma kirjeldamist alustada ka järgneval viisil: päikesepaisteline paeplatoo, pluss 20 kraadi, kaaluta olek.
Nii või teisiti, igatahes said kuue inimese koolituskulud tasutud juba esimese sukeldu- misega, kui läksime otsima aastaid tagasi järve põhja kadunud teadusinstrumente, mille hind on üüratult kõrge. Lisaks kadunud varustusele oleme pinnale toonud näiteks korraliku jää- tuura, mis leiab kasutust talvistel välitöödel.
Kuidas vesi ikkagi kaob?
Uurimisobjekte on meil mitmeid, sukeldume nii meres kui ka järvedes. Üheks piirkonnaks on Kurtna järvestik Ida-Virumaal. Paiga teeb eriliseks see, et 30 km2 suurusel alal on ligi- kaudu 40 järve. Lisaks on esindatud väga palju järvetüüpe, kogunisti 18 järve kuuluvad Natura 2000 elupaigatüübi järvede hulka.
Sukeldumiste põhjuseks polnud siiski vee- kogude ilu ja mitmekesisus, vaid hoopis nende seisundi halvenemine. Nimelt on viimastel aastatel kolmes järves (Kuradi, Ahne ja Mar- tiska) vee tase langenud.
Vahetus läheduses asub Vasavere veehaa- re, kust pumbatakse päevas üle 6000 m3 vett, mida tarbivad Jõhvi ja Kohtla-Järve Ahtme linnaosa elanikud. Mõni aasta tagasi piirdus
ammutamine 4500 m3-ga, kuid pärast pump- late ajakohastamist tõsteti mahtu. Samal ajal algas veetaseme langus (kuni 1,6 m).
Selleks et selgitada, kuhu vesi kaob, paigal- dati järve filtratsioonimõõturid. Nendega saab mõõta, kas ja kui palju vett voolab kindlast punktist sisse või välja. Seadmed paigaldati järve nõo eri külgedesse ja sügavustesse ning mõõdeti mitu korda.
Kõik see tähendas sukeldujatele pidevat pinna ja põhja vahel liikumist mitme päeva jooksul. Kuid see oli vaeva väärt, kuna saadud andmete põhjal on võimalik modelleerida vee- bilanssi. Sellega tegeleb Ökoloogia Instituudi nooremteadur ning Matemaatika ja Loodus- teaduste Instituudi doktorant Marko Vainu, kes kirjutab samal teemal dissertatsiooni.
Sukeldumine Eesti vetes teadustöö “eesmärgil ei ole loomulikult sama”
mis kilpkonnadega suplemine helesi- nises laguunis, kuid on suurepärane vaheldus kontorilaua taga istumisele.
Vesi naasis, taimed mitte
Veetase ei kõigu selles piirkonnas esimest korda. Juba alates eelmise sajandi seitsmekümnen-