Page 29 - TLÜ ajakiri

TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 7 / KEVAD 2015
VILISTLANE 27
Olen mõelnud ka Tallinna Ülikoolis õpeta- misele. Mulle meeldib mitte teisi õpetada, vaid oma teadmisi edasi anda. Oskan maailma vaa- data eri tasanditelt: olen olnud riigitööl, oma- valitsuses ja teinud ka vabatahtlikku tööd.
Tänu mõistvale abikaasale ühendasin õpin- gud ja töö Viljandi linnavalitsuses, tervelt 18 aastat juhtisin sotsiaalametit. Võtsin alati noo- ri praktikale: tööle tahetakse ju kogemustega inimesi, aga kuskohas noored kogemuse peak- sid saama?
Ka ministrina tegin tööd, mis mulle tõeli- selt meeldib. Jah, on tõsi, et oma mõtete teoks- tegemiseks peab olema võimul. Kuid pole sugugi oluline, kes parajasti üht või teist ütles, oluline on tegu.
Tunnistan, et tegime ministeeriumis tõesti sotsiaalpoliitikat. Ühtlasi olin esimene minis- ter, kellel on sotsiaaltööalane kõrgharidus.
Sotsiaalministeeriumis töötavad väga tub- lid inimesed, kellelt sain tõsist tuge. Nautisin ka vaidlusi ja arutelusid, sest erinevad arvamu- sed viivad parimate lahendusteni.
Umbes samast ajast, kui tegelen sotsiaaltöö- ga, osalen ka poliitikas. Aastal 1993 tegi mulle ettepaneku kandideerida valimisliit Kodune
Viljandi.
Viimastel Riigikogu valimistel oli minu
tulemus väga hea. Sain Järva- ja Viljandimaal kokku 3817 häält, olin oma erakonna ehk sot- siaaldemokraatide parim ja jäin alla vaid Refor- mierakonna esinumbrile Jürgen Ligile.
See on minu jaoks usalduskrediit, hinnang tehtule ja ootus edaspidisele. Sellisesse usal- dusse suhtun väga tõsiselt ja suure vastutus- tundega.
Olen mõelnud, kes oleksin siis, kui ma poleks poliitikas. Ilmselt oleksin sotsiaaltöö alal eraettevõtja – kui mul oleks miljon eurot. On tõsi, et sotsiaalsüsteemis tekib eraettevõt- lus nagunii, ka mitu minu omaaegset õpingu- kaaslast on seda teed läinud.
Eelistan tegeleda eakatega. Tunnetan nende elutarkust ja soovin neile tagasi anda väärikuse. Loomulikult on eaka mõiste aastatega muutu- nud. Varem said naised 55-aastaselt pensionile. Minul täitub 55. eluaasta järgmisel aastal, kuid ma ei kujuta ette, et peaksin pensionile minema.
Räägin loo saja-aastasest, keda õnnitlemas käisime ja kellest ka pilti tegime. Kui ta sai 105, väljendas ta piltniku suhtes solvumist, kuna too oli teda liiga vanana näidanud. Niisugu- sed inimesed on meie Kuldliiga. Seega ei näita vanus midagi. Olen näinud ka 30-aastast väga vana inimest.
Ei noorus ega vanadus pole haigus. Eria- laterminoloogias on mõiste „elukaar” muu- tunud, seda asendab sõna „elukulg”. Muidugi võib hakata vananemiseks tasakesi valmistuma, aga pigem tähendab see, et hinnatakse oma või- meid ja võimalusi tegelikkusele vastavalt.
Kuni sul on und ja söögiisu, on tervis kor- ras. Minul und enam pole, ise arvan, et ühe operatsiooni tagajärjel. Ärkan hommikuti kell 5, keedan pudru valmis ja vaatan tööasjad läbi. See on minu enda aeg. Elan Tallinnas üksi, mees ja koer ootavad mind Viljandis.
Olen pärit Suure-Jaanist, õppinud omaaeg- ses Viljandi kultuurikoolis klubitööd ja foto- graafiat. Mul on abikaasa, 30-aastane poeg ja 25-aastane tütar.
Minu tütar õpib Tallinna Ülikoolis, ta on lingvist ja uurib laste kõnekeelt. Mul on nii hea meel, et tütar läks just sinna õppima, sest hin- dan kõrgelt Tallinna Ülikooli haridust ja pean seda oma koduülikooliks. Miks ta sotsiaaltööd õppima ei läinud? Küllap on ta seda liiga lähe- dalt näinud.
Helmen Kütt aktusel Tallinna Ülikoolis, tema kõrval Rein Lang