Page 31 - Tallinn University

HARIDUSTEADUSED Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik
eesTi BalleTi raJaJa
RAHELoLbREI:
loomeTegevus, reTsepTsioon, pÄranD
ARTISTIC ACTIVITIES, RECEPTION, AND LEGACY OF RAHEL OLBREI, FOUNDER OF ESTONIAN BALLET
I koht doktoritööde kategoorias
HEILI EInASTo
Eesti balletitraditsiooni alusepanija Rahel Olbrei (1898−1984) isiksus ja loometegevus Estonia tant- surühma juhina olid otsustava tähtsusega eesti lavatantsu sünniprotsessis ning rajasid vundamendi peaaegu terve sajandi kestnud mõttelisele suunale tantsukunsti olemusest ja rollist.
Artikli aluseks oleva töö uurimisteema oli Rahel Olbrei roll eesti lavalise tantsu funktsiooni, sisu ja vormi – mida nimetan tantsustrateegiaks – kujundajana teatris ja ühiskonnas ning selle tantsustratee- gia püsimine ja lagunemine Eestis 20. ja 21. sajandil. Töö teoreetiline eesmärk on ühendada kultuu- riuuringutes rakendatud Juri Lotmani plahvatusteooria (2001) sotsiaalteadustes käibiva rajasõltuvuse teooriaga (Arthur 1992, Pierson1994 ja 2000, Campbell 1998, elen 1999, Cox 2004, Béland 2005, Pfau-E nger 2005) ning rakendada neid tantsu-uurimises, kasutades näitena Estonia teatri balle- titruppi. Kultuuri ja ühiskonna arengus, rõhutab Lotman, võib täheldada kahte etappi: suurt ennusta- matut muutust – plahvatust või murrangut, mis võimaldab kultuuril uueneda – ja pidevat kulgemist väikeste muudatustega mööda plahvatusprotsessi loodud rada, mis tagab kultuuri järjepidevuse. Just plahvatusprotsessi käigus on võimalik olemasolevalt rajalt kõrvale astuda, mis muus olukorras on raskendatud plahvatuse tekitatud valikute kinnistumise ehk rajasõltuvuse tõttu. Selline plahvatusprot- sess käivitus eesti tantsukunstis 1925. aastal, kui Rahel Olbrei palgati Estoniasse tantsujuhiks, ning hoogustus 1926. aastal, mil teater võttis palgale püsiva tantsutrupi. Just Rahel Olbrei isiksus ja loome- tegevus, mis hõlmab mitte üksnes tema tööd koreograaf-lavastajana, vaid ka toimetamisi pedagoogi ja tantsurühma juhina, panid aluse 20. sajandi eesti balletile.
Kogu tantsuvaldkond on olemuselt väga efemeerne, mis teeb selle uurimise keerukaks: erinevalt näi- teks kirjanikust, heliloojast või kunstnikust, kelle teosed säilivad inimestest sõltumatuna, kaob koreo- graa looming siis, kui kaovad seda mäletavad kehad, st tantsijad. Seega võib rääkida koreograa lise loomingu säilitamisest kui kehalisest pärimusest. Veelgi keerulisem aga on rääkida Olbrei loomete-
31