Page 36 - Tallinn University

Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik HARIDUSTEADUSED
dimir Burmeister olid loovisiksused Olbrei vaimus, kelle balletid olid musikaalsed ja originaalse ko- reograa aga, kasutasid väärtmuusikat, nende sisu edastati tantsuliste vahenditega. Nad oskasid näha teatris töötavate tantsijate potentsiaali ning arendada nende andeid. Kui teatrisse suunati kunstiliselt küündimatud koreograa d, astusid Olbrei koolitatud tantsijad ühiselt oma kunstiliste tõekspidamiste kaitseks välja 1953. ja 1964. aastal. Just neis kahes tantsijatepoolses väljaastumises võib selgelt mär- kida ideede rajasõltuvuslikku iseloomu. Need olid Olbrei põhimõtted, tema tantsustrateegia, millest kõrvalekaldumine pani tantsijad tegutsema. Kui Olbrei asemel oleks II maailmasõja eelse tantsutrupi eesotsas olnud vähem isikupärane ja traditsioonilisemate vaadetega juht, oleks balletitrupis valitse- nud teistsugused arusaamad ning mõttes võib spekuleerida, kas mitmed eredad tantsuanded, näiteks Juta Lehiste või Mai Murdmaa, oleksid üldse mõjule pääsenud või kas neist oleks traditsioonilisemas balletitrupis sellised isiksused kasvanud, nagu Olbrei vaimulaadiga Estonia seda võimaldas. 1960nda- te teisest poolest hakkas teatri balletinägu vormima Olbrei kaastöötajate keskel üles kasvanud Mai Murdmaa, kes jäi teatrisse ballettmeistriks pea neljakümneks aastaks. Tema käe all oli Estonia ballett Nõukogude Liidu piires üks ainulaadsemaid ja omanäolisemaid kollektiive, mis paistis silma eredate tantsijaisiksustega, kes suutsid liikumisteksti täita sügava sisuga. Murdmaad toetasid tema loomingu- listes püüdlustes repetiitorid, kes olid läbi imbunud Olbrei väärtustest ja aitasid tantsijatel koos ko- reograa ga leida kõige kohasema kehalise väljenduse lavastaja taotlustele. Nii võib ka Murdmaa loo- mingut käsitleda Olbrei mõtteviisi jätkuna ning Murdmaad Olbrei loodud raja sügavamaks tallajana.
Olbrei loodud rada on hakanud nihkuma või käänduma 21. sajandil ja see toimub eelkõige väljaspool teatrit toimuvate sündmuste mõjul, millega teater peab arvestama ja kohanema. Nendeks rajanihuta- jateks on üleilmastumise ja kultuurielu kommertsialiseerumine. Üleilmastumise protsessi astus Eesti Nõukogude Liidu lagunemise ja piiride avanemisega, mille tulemusena kasvas seni sunnismaiste tru- piliikmete mobiilsus, see aga on kaasa toonud teatrisisese vaikimisväärtuste edastamise vähenemise; tantsija töö sisuks on muutunud rolli tehniline, mitte sisuline teostamine.
On võimalik, et oleme keset uut plahvatusprotsessi, mille tulemuseks on senisest rajast loobumine ja uue teke. Oluline on seejuures mitte kaotada oma isikupärast tantsustrateegiat, sest nii nagu looduses on vaja liikide paljusust, mis tagab keskkonna jätkusuutlikkuse, on eripärane omakultuur ja variatiiv- sus inimühiskonnas olulised kultuuri elujõu hoidmiseks.
36