Page 60 - Tallinn University

Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik HARIDUSTEADUSED
Enjo kōsai tekkepõhjustena tuuakse tihti esile meediat, düsfunktsionaalseid peresuhteid, kliendis isa- kuju otsimist, vanemate suutmatust lapsi distsiplineerida, nõudlust (st teenust ostvate meeste olemas- olu), konsumerismi, materialismi, nartsissismi, fetišismi, muutuvaid suhteid meeste ja naiste vahel, psühholoogilise kompensatsiooni otsimist posttraumaatilise stressihäire puhul, madalat enesehin- nangut, üksildustunnet, mõjutatavust sõprade poolt (AWF, 1998; Fukutomi, 1997; McIellan, 2013; Ueno, 2003; Wakabayashi, 2003).
Enjo kōsai eripära on koolitüdrukute keha kontseptsioon. Koolitüdrukute keha on Jaapani ühiskonnas eriliselt väärtuslik, sest alaealiste kehad on tabu – nende kasutamine on keelatud ja need ei kuulu tüd- rukutele endile, vaid nende isadele. Koolitüdrukute kehade tabuna nägemine on suurendanud kehade väärtust. Teine eripära on see, et enjo kōsai’ga ei alustata tegelemist vaesuse tõttu. (Ueno, 2003)
Feminismi (naise) keha käsitlev teooria rajaneb arusaamal, et koos individuaalsete õigustega on iga- ühel õigus omaenese kehale. Feministlik teooria rõhutab, et naisel on õigus valitseda oma keha üle ning selle üle, mis kehaga toimub. Enjo kōsai’ga tegeledes kasutavad tüdrukud oma keha vastavalt enese soovidele. Sellega saavutavad nad autonoomia oma keha üle, jättes isad ilma traditsiooni järgi neile kuulunud omandist (neiude keha) ja kontrollist selle üle.
Jaapani ühiskond käsitleb enjo kōsai’d prostitutsioonina ning sellega tegelenud tüdrukuid peetakse ebasobivaiks abikaasa- ja emarolli, mis on traditsiooniliselt olnud Jaapani naise kõrgeim võimalik po- sitsioon ühiskonnas. Enjo kōsai’ga tegeledes kaotavad tüdrukud ühiskonnas oma väärtuse naise ja ema ehk täisväärtusliku inimesena, sest arvatakse, et tulevikus on need neiud valmis raha nimel hülgama oma perekonna (Leheny, 2006). Naist de neeritakse Jaapanis sageli endiselt mehe ning perekonna järgi. Võimalik, et Jaapani ühiskond kardab enjo kōsai’d ja sellest väidetavalt tulenevat perekonna hül- gamist, sest naised ütlevad enjo-kōsai’ga tegeledes teadlikult lahti enese ühiskonnapoolsest de neeri- misallikast ja identiteediandjast. Enjo kōsai’d võib tõlgendada kui vastuhakku Jaapani patriarhaatlikule korraldusele, sest sellega edasi tegeledes annavad koolitüdrukud mõista, et neid ei huvita ühiskonna normatiivsed seadused emarolli ja abielu vajalikkusest naisele.
Enjo-kōsai’ga tegelevad tüdrukud on enese keha üle kontrolli võtmisega saavutanud suurema auto- noomsuse. Sellele vaatamata mõjutab nende keha – naisekeha – tüdrukuid ka negatiivselt. Keha on valdavalt käsitatud bioloogilise objektina, osana loodusest, mida tuleb valitseda ja kontrollida. Kehast eristatakse ning sellele vastandub ratsionaalne mõistus ehk vaim. Keha ja vaimu vahelist opositsiooni peetakse sageli olevaks korrelatsioonis naiseliku-meheliku opositsiooniga, kus naist käsitletakse sisse mässituna oma kehalisusse (kehalisse eksistentsi) viisil, mis muudab ratsionaalsuse saavutamise prob- lemaatiliseks. Elizabeth Grosz kirjutab: „Naised on kuidagi rohkem bioloogilised, rohkem ihulised ja rohkem looduslikud kui mehed.“ (1994)
Jaapani naised on traditsiooni, religiooni, ühiskonna ja meedia poolt mässitud oma kehalisusse. See- tõttu käsitletakse naist võimetuna olema mehega võrdselt mõistuslik ja ratsionaalne, millest tulenevalt nähakse meest naise üle valitsejana, kes omab ja kontrollib ka tema keha. Naine on n-ö ebatäiuslik ini- mene – ta sõltub mehest ja ei eksisteeri temast eraldi, just nagu objekt sõltub subjektist (de Beauvoir, 1997). Naist käsitlevad ebatäiusliku inimesena samuti suuremad Jaapani religioonid (traditsioonid): shintō, (mahāyāna) budism ja konfutsianism (Appleton, 2011; Fujimura-Fanselow, 2011; Hendry, 2003; Shaw, 1994). McClintock (1995) kirjutas, et kehalisusse mässitakse koloniseeritud ja madalama klassi kehad – seega vaadeldakse Jaapani naist loomult mehest madalamana.
60