Maa-ala kaitset kasutatakse reeglina abistava kaitseformatsioonina. Individuaalsel ründemängul ja kaitsemängu tehnilis - taktikalisel arengul on omad piirid. Suurepäraste kehaliste võimetega, kiireid ja hea viskega mängijaid on ka väga tublil kaitsemängijal raske katta. Siit johtuvalt areneski välja kollektiivne kaitsesüsteem - maa - ala kaitse.

Maa-ala kaitse põhiprintsiibiks on vastutuse jagamine igale konkreetsele kaitsemängijale kindla väljaku osa eest. Kaitsemängijad asuvad näoga palli poole ja iga vastasvõistkonna mängija poolt sooritatud söödu järel võtavad uue asendi, kooskõlastades samal ajal oma positsiooni palli asukohaga. Et sellist positsioonide vahetust tagada, peavad kaitsemängijad olema pidevas liikumises. Vaatamata sellele, et maa- ala kaitse puhul on kõige olulisem palli asukoht, ei tohi tähelepanu alt välja jätta ka ründemängija asukohta väljakul. Ründemängija liikumine otse läbi kaitstava tsooni palli suunas ja keskmängija asukoha muutus korvi läheduses või vabaviskejoone piirkonnas, toob endaga kaasa muudatusi kaitsemängijate põhiliikumises. Kaitsemängija ümberasetumine sõltub söötu saava ründemängija asukohast. Tuleb tähelepanu pöörata sellele, et ükski kaitsja ei tohi kunagi olla seljaga palli suunas. Kui viimane asub viskepositsioonil, peab kaitsja takistama tal söödu saamist ja võimaluse korral seda „lõikama". Kaitsemängijad peavad asuma kohtadel, mis annavad ründajatele minimaalset edu. Mänguolukorras, kus pall antakse esimese liini kaitsemängijale selja taha, peab kaitsja taganema korvi suunas, et taastada positsioon, mis võimaldab tal näha palli ja samaaegselt kaitsta võimalikku vaba ründemängijat „kolme sekundi alas".

Kaitsemängija põhiasend maa-ala kaitse puhul on kõrgem kui mees-mees kaitse puhul. Pidev vehkimine laialisirutatud kätega peab katma kogu kaitstava tsooni ja tekitama ründemängijates läbimatu barjääri mulje.

Maa-ala kaitse annab peaaegu ideaalse võimaluse kaitsemängijate paigutamiseks platsil sõltuvalt nende füüsilistest ja psüühilistest omadustest.

Pikad, tavaliselt vähemliikuvad mängijad, asetsevad korvi lähedal ja nende ülesanne on

• osaleda võitluses möödaläinud pealevisete korral
• piirata ja raskendada pikakasvuliste ründemängijate tegevust
• vähendada ja muuta ohutumaks „kolme sekundi alas" toimuvate läbimurrete efektiivsus.

Lühemad ja kiiremad kaitsemängijad asuvad maa-ala kaitse esimeses liinis, kus neil on rohkem võimalusi agressiivseks vastutegevuseks vastase rünnaku organiseerimisel kui tavalise mees- mehe kaitse puhul.

Võistkond, kelle mäng baseerub põhiliselt mees-mees kaitsel, võib maa-ala kaitset kasutada kui abistavat kaitseformatsiooni ja sellega vastast ebameeldivalt üllatada. Maa-ala kaitset on lihtsam õppida ja ta võib kompenseerida üksikmängijate tehniliste kaitsemänguvõtete puudusi, vähest liikumise kiirust ja koordinatsiooni kaitses. Kasutades maa-ala kaitset on mängijatel väiksem eksimisekartus, sest nad teavad, et vajadusel saavad kaasmängijad neile abi osutada.

Ründemängija ilmumine kaitstavasse alasse annab esimese signaali maa-ala kaitse nõrkusest. Kuna kaetava tsooni kaistmiseks on hädavajalik mängijate pidev ümberpaiknemine, kaotab maa-ala kaitse pärast esimest või teist söötu oma esialgse asetuse. Vastavalt ründemängijate liikumisele tõmbavad kaitsemängijad kas alasse sisse või välja. Koordineeritud võistkonnaliikmete pidev ümberasetumine vastavalt ründemängijate tegutsemisele on tugeva maa-ala kaitse aluseks.

Maa-ala kaitse rakendamise puhul on oluline märkida, et palli üleminekul vastasvõistkonnale tuleb kaitsemängijatel kiiresti tagasi pöörduda ja sisse võtta oma kohad, sest ründajate esimene relv maa-ala kaitse vastu on kiirrünnak. Juhul, kui vastane sooritab kiiresti vasturünnaku ja kõik mängijad ei jõua sisse võtta nõutud positsioone kaitses, soovitatakse tagasipöörduvatel mängijatel järgnevalt kohtadele asetuda:

• kui kaitsesse jõuab üks mängija, siis võtab ta koha sisse vabaviskejoone keskel
• kaks mängijat, siis asetuvad nad vabaviskejoone otstesse
• kolm mängijat asetuvad kolmnurkselt, kusjuures kolmnurga tipp on suunatud palliga mängijale
• neli mängijat asetuvad ruudu- või rombikujuliselt
• viienda mängija tagasipöördumisel võetakse kohad vastavalt valitud asetusele.

Kõikide eespool nimetatud erinevatel kaitseformatsioonidel on oma tugevad ja nõrgad küljed, millega tuleb arvestada võistkondliku kaitsemängu taktika valikul.