Kuna inimeste kavatsuste uurimine on raske, siis väga vähesed uuringud on üritanud selgitada inimeste infokäitumist. Info hankimise uuringuis on tavaliselt analüüsi ühikuks inimene või grupp (kollektiiv) - firmad, ülikoolid jne. See, mis on analüüsi ühikuks, määrab jällegi uurimismeetodite valiku.

Donald O. Case (2002) väidab, et enamus info hankimise uuringuist uurib: indiviide ja neile iseloomulikke omadusi (nt vanus või haridus), nende orientatsiooni (nt hoiakud, arvamused) ja nende tegevusi (teatud infoallikate kasutamine). Enamus uuringuid info hankimise vallas ei ole ajaliselt korduvad.

Teadusuuringute üks ülesandeid on nähtuste mõistmine või tõlgendamine. Mõistvat või tõlgendavat uurimust ei ole alati peetud omaette uurimustüübiks. Arvatakse, et tõlgendamist võib sisaldada nii kirjeldav kui ka seletav uurimus. Seletamist, kui põhjus asub tulevikus, on nimetatud - eristamaks seda galileilikust seletamisest - finalistlikuks või teleoloogiliseks seletamiseks. Kirjeldavate ja seletavate uurimuste eesmärk on jõuda üldistavate teadmisteni, kusjuures oluline on tähelepanu pöörata eri juhtude ühisjoontele ja katsetulemuste korratavusele (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 174).

Hirsijärvi ja Huttunen'i (2005) arvates on üha raskem määratleda nii teaduslikkust kui seda, mis on teaduslik uurimine ning nad leiavad, et sotsiaal- ja käitumisteadused on jõudnud teatud murranguni seoses uute uurimismeetodite tekkega (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005).