Õpetaja kutseoskustest

Õpetamise kõige üldisemaks sihiks on saavutada õppija teadmiste, oskuste ja enesetundmise täienemine.

Euroopa Komisjoni strateegias Education and Training 2010 rõhutatakse, et õpetaja aineteadmiste kõrval on eriti olulised õppija toetamise ning juhtimisega seotud kutseoskused, mis lubavad arvestada iga õppija individuaalseid vajadusi ja andeid. Erilise tähelepanu all on seejuures õpetuse-kasvatuse sotsiaalne ja kultuuriline dimensioon.

Õpetajale vajalikud oskused on kirjeldatavad kaheksa valdkonnana, mis jaotuvad kutse-, interdistsiplinaarseteks ja eneseanalüüsi ehk reflektiivsete oskuste plokkideks.

Esimese ploki moodustavad õpetaja kutseoskused: õppetöö planeerimine ja juhtimine, õpikeskkonna kujundamine, õppimise juhendamine ning õppija arengu ja õppeprotsessi analüüsimine ja hindamine. Teise ploki moodustavad nn interdistsiplinaarsed oskused: suhtlemine, koostöö ja motiveerimine. Kõige olulisema osa aga moodustab õpetajatöös õpetaja eneseanalüüs. Just eneseanalüüsi valdamine ja kasutamine teeb õpetajast professionaali ja tippspetsialisti, kelle töös on palju iseseisvat situatiivset, olukorrast lähtuvat otsustamist ja kellel on suur vastutus.

Kõik need oskused ja otsustused eeldavad laialdasi üldkultuurilisi ja ainealaseid teadmisi koos sügavate pedagoogika- ja psühholoogiateadmistega. Just viimased on pinnaseks, millest võrsuvad antud olukorras parimad meetodid, tegevusteed oma teadmiste rakendamiseks ja õpilaste arengu toetamiseks.