1987. a maikuu mõtetalgutel kaardistas enam kui sada kõigi eluvaldkondade esindajat tollase koolihariduse head ja vead, pannes sellega sisulise aluse iseseisva Eesti haridusvaatele. Tuhatkonna probleemi seas oli ka neid, mis hilisemal analüüsil sobitusid teemasse õppemeetodid. Tsiteerime esiletoodud probleemide loendit:

Õppetegevuse rutiin: formaalne ülesannete täitmine. Õpetamise tehnoloogia mahajäämus. Ette näha kohustuslik ajalimiit, mille jooksul rakendada uudseid õppetegevuse vorme. Tehnika (TV, video, paljundusvahendid). Avatud õpetuse printsiip. Arvestada õpilaste arvamusi ning osalemist tunni ülesehitamisel. Rohkem külalislektoreid (õpetajaid). Väheste nädalatundidega ainete koondamine lühemale ajale. Omavahel tihedalt seotud ja väikeste tundide arvuga õppeainete tsükliline rühmitamine. Edasiviimine ja diferentseerimine testide abil. (Lepik jt 1987)

Mudugi haakus selle teemaga ka palju sellist, mis koondus õpilase või õpetaja murede alla mõnes muus alateemas. Kas või õppe igavus ja üksluisus, mittesobivus vastava klassi tasemega jmt, millest kõnelesid nii professorid kui õpilased.

Kui koostaksine õppemeetoditega seotud probleemide loendi täna - millele see keskenduks?

Probleemide loendid on olulised - nende läbi teadvustame asjade seisu ja mõndagi kohe parandada, teiste asjade jaoks otsida lahendusi läbi teaduse või nt kolleegide kogemusest õppides.

Õpetamise mõningaid aspekte käsitletakse nii järgnevas videoloengus kui tekstides. Ükski neist ei pretendeeri täiuslikkusele ja ammendavusele - pigem annab aimu valdkonna rikkalikkusest.

Ene-Silvia Sarve videoloeng koos esitlusslaididega: Õpetamisteooriad