Õpetamise kõige üldisemaks sihiks on saavutada õppija teadmiste, oskuste ja enesetundmise täienemine.

Õpetamist kui tegevusvaldkond käsitletakse üldiselt

• filosoofilisest vaatekohast,
• kultuurilisest vaatekohast,
• teoreetilisest, kavandamise ja kujundamise teooriate vaatekohast,
• strateegilisest vaatekohast makro- ja mikrotasandil. (Dillon jt)

Tänapäeval kõneldakse sageli vaadete ja meetodite tervikust kui paradigmast. Selle mõiste võttis 20 s (taas)kasutusse füüsikateaduse muutumise seletamiseks T Kuhn (1962, 1970). Paradigma – see on teadusvaldkonna ideede, mõistete, printsiipide, eelduste ja põhiaksioomide kooskõlaline süsteem, mida tunnustab piisav hulk selle valdkonna teadlasi/uurijaid ja praktikuid.
Tegelikkust (teaduses vm valdkonnas, ka õpetuses) jälgides võime näha, et paradigmal on võime areneda-muutuda, Seda võimet on võrreldud geneetilisuse ja evolutsioonilisusega. Nii täiendas füüsikas Einsteid oma relatiivsusteooriat ning selle areng kestab tänapäevani. Biheivioristlikud (nö stiimul-karistus-põhised) õppemeetodid on tänaseks muuutunud komplitseerituks ning sageli vaevu äratuntavad (nt hinne - kas motivaator, mõõtja või karistus-stiimul?).

Õpetamisvaldkonna paradigmad kuuluvad mitme teadus- ja praktikavaldkonna piirimaile, õigemini - moodustuvad sotsiaal-, psühholoogiateaduse ja tunnetusteaduse ühisväljal.

Erinevate paradigmade nö kooseksisteerimine on sageli keeruline. Iga teadlaskogukond on traditsiooniliselt klammerdunud oma paradigmasse (seda nõuab ka traditsiooniline teaduskultuur, publitseerimisnõuded jne). See on sarnane õpetajate rühmaga, kes "on niimoodi harjunud, teab, et see töötab" ja on väga ettevaatlik midagi uut katsetama. Tuntud on “paradigmade võitlus”: 1960 jj – biheiviorism, 1990 jj – kognitivism on ikka esinenud kui vastandid. Kolmanda "vastuseisja" rollis oleks siin humanism. Ning uusim (kuigi juba Antiik-Kreekas omal viisil onud) holistlik õppimis- ja õpetusvaade püüab hõlmata neid kolme ja ka kõike teoreetilisel tasandil uut või siis end praktikas õigustanut, jättes vastuolud kõrvale.

Õpetamisvaadete nihked 20 saj on kõige üldisemalt esile toodavad järgmiselt:

Biheiviorismilt kognitivismile.

Objektivismilt konstruktsionismile.

Õpetamiskesksuselt õppimisele.

Individualismilt koostegevuslikkusele.

Õpetajakesksuselt õppijakesksusele - õppija käsitlemisele kordumatu loojana ja õppeprotsessi käsitlemisele koosloomena.

Stagneerunud lähenemiselt õpetuses pideva muutumise tunnustamisele ja sageli ka taotlemisele (revolutsiooniline v evolutsiooniline muutumine, postmodernismile omane lokaalsus ja relatiivsus).

Nihked 20/21. sajandi piiril on veelgi teravamad. Esile on tõusnud

Tegevuskeskkonna loomise protsess, ühisosalus, mõttetegevuse juhtimine ja arendamine (nt teadmusringluse ja teadmusloome teooriad, Nonaka jt).

Organisatsiooi ja kogukonna (sh kool, õpetajaskond, püsiva koosseisuga õpilasrühm, klass jm) käsitlemine õppijana/õppivana (nt Senge jpt).

Soorituse (performance) saavutamine pädevuste/kompetentsuse vallas.

Alternatiivsetest tegelikkustest tähenduste konstrueerimise protsessid (mis seondub ka väärtustega, väärtuskasvatusega).

Lähenedes õppele kui osale kultuurist - ühtaegu nii kultuuri tulemusele kui selle loojale, tuleb samuti kõnelda olulistest nihetest. Individuaalse saavutuse ja hüve kultuuri kõrval tähtsustub organisatsiooni, kogukonna, ühiskonna konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus, inimkonna jätkusuutlikkuseni välja. Hoomatavus, süsteemsus, mis oli 20. saj taotlus ja ideaal on asendunud (paljus tänu mitmekesisele meediale, eriti Internetile) fragmentaarsusega, siin-ja-nüüd vajaduste tajumise ja võimendumisega. Juba 20 sajandi teisel polel oli märgatav rahvus- ja kultuurigruppide fragmenteerumine - ühtne kutuuripilt hakkas hajuma. Tänapäeval on traditsiooniliselt selge kutuuriline identiteet kaotamas oma juuri. (Nt tulevased lasteaiaõpetajad ei tea traditsioonilisi Eesti muinasjutte). See viitab mitte ainult muutustele kutuuri ja meediakeskkonnas vaid ka sellele, et traditsiooniline "programmi läbimine" koolis ei taga enam laia ja püsivat teadmist.

Teoreetiliste vaadetega seoses tuleks veelkord rõhutada põhilist:

Mono-paradigmaatilisus (üks õige vaade, meetod, teadmine) asendub multiparadigmaatilisusega.
Toimub biheivioristliku, kognitivistliku, humanistliku vaate ja lähenemisviiside (nt õpetamismeetodites) elementide lõimumine.
Muutumas on ka süsteemilähenemine ise – “kõva, jäiga” süsteemivaate asendab “pehme, dünaamiline” süsteemivaade.

Traditsiooniline õpetaja-õpiku-klasssiruumi-põhine õpe (ja teadmine) on segunemas virtuaalruumis toimuva õppega ja selles ruumis leviva hajusa, fragmentaarse, kontrollimatu ning sageli ebatõese infoga.

Koos vaadete nihkega õpetamiselt õppimisele, iseõppimise toetamisele on õppeprotsessis, ka uuringutes ja õpetamisteooriates tähelepanu keskpunkti tõusnud sellised valdkonnad, millest veel poolsajandi eest ei mõeldudki (nt õpioskused, õpistiilide erinevad süsteemid, eriti H Gardneri multi-intelligentsuse teoorial põhinev lähenemine, jmt). Keeruliseks teeb asja see, et internet oma võimalustega ja e-õpe lisab mistahes väljakujunenud meetodile ja teooriale uue "e-dimensiooni". Muutus on sedavõrd kiire, et töökindlaid ja teoreetiliselt põhjendatud mudeleid õpetajale on raske leida (või need vananevad enne, kui jõuavad juurduda).

Õpe ja hariduse tulemuslikkus on omavahel seotud ning riigi poolt finantseeritavana - ka selle suurema või vähema kontrolli all. Suhteline kaos ja kontrollimatus infokeskkonnas on viinud sellele, et paljudes maades kontrollisüsteemid (nt riigieksamid vmt) ikka enam standardiseeruvad. Karmistuv standardiseerimine on vastuolus kaugemate ühiskonna jätkusuutlikkuse sihtide ja aju-uuringute põhise teadmisega õppimise loomusest ja selle ohtude eest on hoiatanud paljud juhtuvad kasvatusteadlased. Siiski selgelt märgatav ka vastupidine suundumus - formaalselt ja ainult faktidega piirduvalt eadmiste “omandamiselt” (äraõpituselt) teadmusloomele. See aga tähendb enam koostegevuslikke, aktiivseid õppestrateegiaid ja õppemeetodeid koolis.

Nii oleme omamoodi paradigmaatilises kaoses, kus vastuolulised suundumused eksisteerivad ja arenevad samaaegselt. Jääb üle loota, et sellestki kaosest sünnib ajapikku uus kord (parafraseerides Prigogine'it).