Ma olen tahtnud teadlaseks saada lapsest saati. See mis mind teaduse poole on tõmmanud ja tõmbab on soov mõista – ennast, maailma – ning läbi parema mõistmise seda paremaks muuta.

Minu isiksuomadused ja tugevused sobivad akadeemiliseks karjääriks. Minu tugevuseks on analüüsi- ja sünteesivõime ning oskus sõnastada, ka keerulisi kontseptsioone. Mulle meeldib millegisse süveneda, mulle meeldib kuulda uusi ideid ja mulle meeldib neid omalt poolt jagada. Ma naudin akadeemilist diskussiooni ja ma naudin õppetööd – võimalust aidata inimestel vaimselt kasvada ning seltskonna ees esineda. Õpetamine on vaimselt stimuleeriv.

Minu kokkupuude teadusega algas ainevõistlustest, uurimistöödest ja teadusklubidest kooli ajal. Algne huvi loodusteaduste vastu pöördus hiljem inimeste, filosoofia ja ühiskonna huviks. Nagu ütlesin, on mind köitnud soov mõista ning väljakutsed. Esialgsetest positivistlikest uskumustest said tegelikult juba põhikooli lõpus ning keskkooli alguses pragmaatilised ja konstruktivistlikumad. Astroloogia, mütoloogia ja kohati ka religioonide vastasest hoiakust sai aktsepteerivam mõistmine, et ka neil on paljude inimeste eludes märgida positiivne roll. Ning tõe asemel võib ja on teadused viinud meid tihti rappa.

Ma ei olnud eeskujulik bakalaureuse üliõpilane, töötasin ülikooli kõrvalt küll ülimalt huvitavates erialates projektides aga nägin pigem enda võimalust muuta maailma väljaspool ülikooli. Kohandumine kasvatusteaduste kultuuriga - varem olin harjunud reaalteaduste kultuuriga – võttis aega. Olin frustreeritud. Tihti oli vastu seina jooksmise tunne, vahel lihtsalt allaandmine.

Positiivsemaks muutus pilt bakalaureuse õppe seminaritöö teises pooles. Alguses oli see väga raske, ja selle lõpptulemuseks oli hindeliselt E, aga see oli täiesti tühine. See kogemus andis mulle kindluse, et suudan teha kasvatusteadustes uurimistööd, see on mulle tähendusrikas, võin läbi selle teisi aidata ning ise karjääril edeneda.
Üliõpilasest, kes õppis bakalaureuses keskpäraselt ning sai sinna sisse kõige viimasena – tänu eespoolt tulnud äraütlemistele – on magistris saanud pea eranditult A-dele õppija.

Positiivne ja julgustav suhtumine õppejõudude poolt, minu enese mina-pildi muutus ning edukad akadeemilised projektid on selle kaasa aidanud. Samuti positiivne tagasiside, et minus nähakse potentsiaali. Hea on mõne õppejõuga vabal ajal arutleda, näha, et saame võrdne võrdsele mõtteid vahetada.

Sellel sügisel võeti üks minu bakalaureuse kursuseõde ülikooli osalise koormusega õppejõuks. Mulle ei pakutud õppetöö läbiviimist. Oleks ju võinud tunda pettumust või koguni kadedust, aga ma ei tundnud seda või tulin sellega väga kiiresti toime. Abi on enesekindlusest ja ma ei näe, et oleksin peaksin hetkel tingimata õppetööd tegema.
Küll olen mõelnud palju „esimeste“ artiklite peale. Oleme magistritöö juhendajaga kokku leppinud, et sihiks on avaldada artikkel. Saatsin ühte konkursile kogumiku artikli abstrakti – kahjuks ebaõnnestunult, aga mul läkski kiireks õpingute ning täisajaga töötamine. Olen lisamaterjali kogunud bakalaureuse õpingute raames tehtud uuringu edasi arendamiseks. Kahjuks on ajast või enesedistsipliinist jäänud puudu... Mõnel õhtul poleks seda teksti üldsegi lihtne kirjutada, üle koormatuna ülesannetest ja ideaalidest, millele ei suuda välja elada, võib tabada paanika ning tunne, et ma pole ikka piisavalt hea. Tean, et ma pole lugenud kaugeltki nii palju, kui võiks või peaks.

Ma olen idealistlik realisit. Ma usun, et mina ja teised teadlased suudavad teha head. Samas ei ole mul enam mingeid naiivseid illusioone akadeemilise maailma suhtes. Ma näen doktorantidest lektoreid, kes on täielikult ülekoormatud – ma pole kindel, et mina meie ülikoolis samaaegselt lektor ja doktorant suudaksin olla. Näen formaaliseeritud näitajatele liikuvat süsteemi. Ma olen ise teadlik, kuidas minu valikud ja teod võivad mõjutada minu akadeemilist tulevikku. Ma tean, et üliõpilaste esindajana tegutsemine toetab seda, ma tean et mõnes kohas liiga ausalt arvamuse avaldamine võib seda takistada – aga siis ma valin, kuidas seda täpselt, aga teen seda riskist hoolimata. Näen pingutamist välise ilu nimel. Ja näen ka inimesi, kes kannavad enda mõtetes ja praktikas endiselt eetilisi ideaale. Neid vaadates näen, mida pean tegema ja mida ma ei tohi teha, et süsteem ei saaks mind ära süüa.
Raske on leida aega selleks, mis on tähtis ja mitte kiire. Mul oli magistri esimesel aasta harjumus joonistada endast pilte – milline ma hetkel olen. Neist viimane jäi poole aasta eest pooleli ning ma pole jõudnud seda lõpetada.

Tunne, et selle ülesande kirjutamine on andnud mulle energiat, enesekindlust ja teotahet juurde.