5. Risikid
Viimasel ajal on Group Embedded Figures Test (GEFT) kasutamise juures tekkinud kahtlused seoses sellega, et GEFT ei hinda mitte üksnes kognitiivset stiili, vaid ka muutusi, mis tulenevad analüütilise mõtlemise arendamisele suunitletud keskkonnast. Näiteks Thomson ja Liukkonen (2011) määrasid 71 Eesti ja 93 Soome samade 11-12-aastaste kooliõpilase kognitiivse stiili kaks korda: pärast viiendat ja kuuendat klassi. Õpilaste kognitiivse stiili võrdlemisel ilmnes statistiliselt usaldusväärne muutus nende õpilaste kognitiiivses stiilis. Selgus, et aasta möödudes oli 41%-il õpilastest väljast sõltuv kognitiivne stiil asendunud väljast sõltumatu kognitiivse stiiliga. Seega võib GEFT näidata kognitiivse stiili asemel hoopis analüütilise õpistiili mõju ja selle kaudu analüütilise mõtlemise arenemist, sest koolides soodustatakse pigem analüütilist ehk induktiivset kui holistilist ehk deduktiivset mõtlemist ning õpistiili. Analoogilistel seisukohtadel on ka näiteks McKenna (1983), kes on leidnud GEFT ja intelligentsustestide punktiskooride vahel tugeva korrelatsiooni ning Zhang (2004), kelle uuringus ilmnes seos väljast sõltumatu kognitiivse stiili ja paremate hinnete vahel geomeetria ülesannetes.
Seetõttu võib järeldada, et ühiskonnas prevalveeriv pragmatism on tänapäeva koolides tasakaalust välja viinud analüütilise ja holistilise ehk induktiivse ja deduktiivse lähenemise vahekorra õppeprotsessis. Valdavalt rakendatakse induktiivset mõtlemist, mis küll soodustab väljast sõltumatu kognitiivse stiiliga indiviidide arengut, kuid sunnib samal ajal ka väljast sõltuva kognitiivse stiiliga õpilasi teadmisi ja oskusi omandama induktiivse mõtlemise printsiipidele tuginedes, liikudes üksikult üldisele. Samal ajal on väljast sõltuva kognitiivse stiiliga indiviididel raskusi detailide eristamisel üldisest kontekstist, kuna nad tajuvad keskkonda rohkem holistlikult ehk terviklikumalt. Nende jaoks on efektiivsem kasutada deduktiivse mõtlemise tehnikaid, kus liigutakse terviku tajumiselt selle komponentide tajumise suunas ehk üldiselt üksikule. Peale selle, juba Šoti filosoof David Hume (1739) on induktiivse lähenemisega seoses märkinud, et uuritud objektide tunnuste kohta saab tõeseid järeldusi teha ainult nende samade objektide suhtes, mille kohta oleme selle kogemuse saanud. Kuigi on uuringuid, mis viitavad õpetajate kognitiivsest stiilist mõjutatud keskkonna toime tagajärjel tekkivatele muutustele õpilaste kontseptuaalses tempos (Martens, 2002), võib üldjuhul eeldada, et lapse kognitiivse stiili eiramine tekitab nendes stressi, millega seostub omakorda omandamise efektiivsuse langus ja halvemal juhul loobumine tegevusest või hakatakse tegema teadvustamata valikuid selle järgi, kus tundub tegevus nende tunnetusega paremini sobivat.
Seega, õpetajatel oleks soovituslik kasutada erinevaid õpetamismeetodeid, kuna väljast sõltumatu ja väljast sõltuva kognitiivse stiiliga lapsele ühed ja samad õpetamismeetodid ei sobi.