1. Sissejuhatus
Kognitiivse stiili uuringud on viinud mitmete teooriateni, kusjuures paljud neist sarnanevad üksteisega oma bipolaarse olemus poolest. Bipolaarsus ilmneb näiteks selles, kas inimeste tähelepanu ümbritsevat tajudes koondub tervikule või detailidele, kas mõeldakse rohkem intuitiivselt või analüütiliselt, samuti selles, kuidas kogetu teadvuses peegeldub. Siinjuures on leitud, et ühe inimese kognitiivne stiil võib sisaldada kognitiivse stiili bipolaarse kontiinumi komponente selle kogu spektris (Entwistle, 1988). Kognitiivse stiili reflektiivsus-impulsiivsus teooria (Kagan 1965) järgi tähendab kognitiivne stiil seda, et otsuse vastuvõtt, nn kontseptuaalne tempo, on reflektiivse tunnetusprotsessi korral aeglasem, kuid täpsem võrreldes impulsiivse tunnetusprotsessiga, mille korral kontseptuaalne tempo ehk otsuse vastuvõtt on kiire, kuid ebatäpsem. Kõnealuse kognitiivse stiili rakendumist kehalises tegevuses on motoorsete oskuste õppimise kaudu ealisest aspektist uurinud Keller & Ripoll (2001). Reflektiivsus-impulsiivsus korreleerub kognitiivse stiili holistilise ja analüütilise tunnetusprotsessi omadustega (Riding, 1997), mille järgi impulsiivse tunnetusprotsessiga inimesed on holistilise lähenemisega ja reflektiivse tunnetusprotsessiga inimestel prevalveerib üldjuhul analüütiline lähenemine (Davies & Graff, 2005).
Kognitiivse stiili uuringute peamine tähelepanu on olnud pikka aega pööratud väljast sõltuva/sõltumatu kontiinuumi ehk parameetrite süsteemi uurimisele, kus kognitiivse stiili erinevus tuleneb kas väljast sõltuvast või väljast sõltumatust ümbritsevaga suhestumisest. Ümbritseva tajumise põhjal inimeste väljast sõltuva või väljast sõltumatu kognitiivse stiili kindlakstegemisel lähtutakse sellest, millisel määral nad sõltuvad nägemisvälja struktuurist, kusjuures ühel juhul testitakse seda, kuidas inimene positsioneerib iseennast nägemisvälja struktuuris ja teisel juhul seda, kuidas ta tajub nägemisvälja struktuuri seda vaadates (Witkin, 1954). Väljast sõltuva kognitiivse stiiliga on inimesed, kes tajuvad ennast ümbritsevat lähtuvalt kontekstist ja väljast sõltumatu kognitiivse stiiliga on inimesed, kes tajuvad ümbritsevat konteksti arvestamata. Väljast sõltuv-sõltumatu kognitiivse stiili terminoloogia on alguse saanud sellest, et uuringutes ilmnes inimeste omadus hinnata ümbritsevat (välja) kas enda kehaasendist lähtuvalt või mitte. Kui piltlikult ette kujutada, siis väljast sõltumatu kognitiivse stiiliga on tegemist juhul, kui mõiste "üleval" jääb samas suunas "ülesse" ka siis, kui indiviid on näiteks pea alaspidi keeratud. Samal ajal, väljast sõltuvaks kognitiivseks stiiliks on hakatud nimetama ümbritseva sellist tajumist, kus toodud näite korral inimese asendi muutmisega mõistet "üleval" tajutakse enda suhtes "üleval" – seega lähteasendiga võrreldes "all". Analoogiliselt on üldjuhul väljast sõltumatu kognitiivse stiiliga õpilaste jaoks seistes ja selililamangus nende käte asend "käed ülal" erinev (kui lähtuda algseisust, siis seistes on käed pea kohal, aga selililamangus ees), kuid väljast sõltuva kognitiivse stiiliga õpilastel sama (kui lähtuda algseisust, siis nii seistes kui selililamangus pea kohal).
Väljast sõltuva ja sõltumatu kognitiivse stiili teooria interpreteerimine on läbi aastate arenenud palju laiemaks ja üldisemaks. See hõlmab endas kognitiivseid ja sotsiaalseid tasandeid nii õpistiilide, õpetamisstiilide, suhtlemise, motiveerituse ja käitumise valdkondades, aga ka ümbritsevaga suhestumises selle kõige üldisemas mõttes.