Rahvused ja rahvuslus

Ernest Gellneri 1983. aastal ilmunud „Rahvused ja rahvuslus“ on üks tuntumaid ja mõjukamaid rahvusluse ning selle sünni analüüse – raamatust on nüüdseks saanud klassika. Gellner väidab, et rahvused, rahvuslus, rahvuskultuur ja rahvusriik ei ole loomulikud nähtused ega inimolukorra püsiv tunnus, vaid tekkisid alles tööstusajastul moderniseerumisprotsessi käigus.

Tartu ülikooli poliitikateooria dotsent Eva Piirimäe ütles, et „Rahvused ja rahvuslus“ on teos, millest pärineb üks laialt käibesse läinud rahvusluse käsitlusi. „See on sõnastatud lihtsate, selgete, aga ka provokatiivsete teesidena. Gellneri ideid tuleb tunda, kuid ühtlasi kriitiliselt vaagida, olgu siis mõtteloo või sotsiaalajaloo vaatepunktist,“ märkis ta. Ajaloolase ja Lõuna-California ülikooli abiprofessori Aro Velmeti sõnul on Gellneri väide, et rahvused ei ole asjade loomuses, tekitanud üksjagu poleemikat: „Rahvuslased väidavad, et rahvused on iidsed, Gellner ütleb, et rahvusriik on tööstusajastu sünnitis. Rahvuslased räägivad põliskultuurist, Gellner ütleb, et see kultuur on reeglina hiljuti kokku lapitud ja mugandatud. Rahvuslased nimetavad rahvusriiki ainuvõimalikuks, Gellner rõhutab selle erandlikkust. Rahvuslased lubavad, et kannavad rahvakultuuri, Gellner näitab, kuidas see on eliidi formeeritud.“ 

Ernest Gellner (1925–1995) oli Briti filosoof, sotsioloog ja sotsiaalantropoloog.  Üles kasvanud Tšehhoslovakkias, emigreerus tema perekond II maailmasõja eest Suurbritanniasse, kus Gellner omandas Oxfordi ülikoolis teaduskraadi filosoofia, politoloogia ja majandusteaduse alal. Gellner oli pikka aega Londoni majandusülikooli filosoofiaprofessor, hiljem Cambridge’i ülikooli sotsiaalantropoloogia professor ja 1993. aastast Kesk-Euroopa ülikooli rahvusluse uurimise keskuse juhataja. Ta on avaldanud teoseid nii keelefilosoofia, poliitikateaduste kui ka sotsiaalantropoloogia alal.