Page 20 - Kriitilise teooria käsiraamat

20 Kate McGowan
täpselt pakuvad. Lisaks neile kahele alale vaatleme ka seda, mil moel on mõlemat kasutatud nii kirjanduse ja visuaalsete kunstide kui ka kultuuri kui terviku uurimisel. Alustagem strukturalismist.
sTrukTuralism
Akadeemilise distsipliinina uurib strukturalism eelkõige struk- tuure – s.t seda, kuidas asjad korrastatakse tähenduslike üksus- tena – ja asjadevahelisi strukturaalseid suhteid. Selle eelduseks on, et ükskõik mida ka asjad ei tähendaks, tugineb see tähendus alati põh- japanevatele printsiipidele, mida saab hoolika analüüsi abil välja tuua.
Strukturalismi järgi ei ole seega maailma ega selle koostisosi – meid ja tähendusi, tekste ja rituaale, milles osaleme – loonud Jumal ega salapärased loodusjõud, vaid pigem on need meid strukturee- rivate printsiipide ja meid ümbritsevate tähenduste jms tulemus. Struktureerimata maailm oleks tähendusetu – juhuslik ja kaootiline võimaluste kontiinum. Struktuurid korrastavad seda kontiinumit, liigendavad seda teatud põhimõtete kohaselt ja tänu sellele saame me seda mõista. Nii muudavad struktuurid maailma meie jaoks hooma- tavaks, mõisteliselt tegelikuks ja seega tähendusrikkaks. Kord avas- tatuna näitavad need struktuurid selle teooria põhjal seda, kuidas tähendused tekivad, miks asjad näivad olevat just sellised, nagu nad on, ja mis võiks neis olla sellist, mis juhib meid siiski nende vastu tegutsema.
Strukturalismiprojekti ühele vähemasti 20. sajandil keskseks kujunenud põhimõttele pani aluse Šveitsi keeleteadlane Ferdinand de Saussure. Genfi ülikoolis aastatel 1907–1911 peetud loengutes väitis Saussure, et keel annab meid ümbritsevale maailmale põh- japaneva struktuuri, muutes selle hoomatavateks üksusteks, mida võime selle keele toimimise tulemusena kirjeldada ja millest rää- kida. Ilma keeleta, väidab Saussure:
on mõte ebamäärane, kaardistamata udupilv. Pole olemas keelele eelnevaid ideid ja enne keele tekkimist pole miski eristatud.