KAKSKÜMMEND AASTAT TÕNISMÄEL

Haridusministeeriumi töötajad u 1960. Eiseni kõrval esireas endised haridusministrid Voldemar Oja ja Arnold Green


Nõukogulikku hariduspoliitikat iseloomustas tsentraliseeritus ja unifitseerimine, kuid erinevalt ülejäänud NSVLst oli Eestis (samuti Lätis ja Leedus) üldhariduskool 11-klassiline (mujal 10-kl). Lisa-aastat õnnestus põhjendada vene keele tundide suure arvuga õppeplaanis.

1960ndatel sattus aga 11-kl kool löögi alla: seoses tootmisõpetusega muudeti 1959– 1960 kogu NSVLs 10-kl koolid 11-klassilisteks. Peagi selgus, et selline õpe end ei õigusta ja 1964 muudeti keskkoolid taas 10-kl, sh ka eesti kool.

Tootmisõpetuse praktika Tartu Autortemonditehases




Et meie õppeplaan oli vene koolide omast mahukam – kolm keelt (emakeel koos kirjandusega, võõrkeel ja vene keel); NSV Liidu ajaloo ja geograafia kursuste raames õpetati eesti ajalugu ja geograafiat; muusikaõpetus kestis keskkooli lõpuni – oli lisa-aasta säilitamine väga oluline, seda toetas vabariigi pedagoogiline üldsus ja intelligents (kirjanike pöördumine ajalehes Sirp ja Vasar).

Kuigi Eiseni taotlus taastada Eestis 11-kl keskkool sai nii Moskvas kui ENSV valitsuses ja EKP KKs algselt vastuseisu osaliseks, kandsid selgitamised ja pöördumised vilja – Leedu NSV eeskujul otsustas EKP KK küsimuse jaatavalt, misjärel ka NSVL Ülemnõukogu Presiidium kinnitas oma seadlusega (12.08.1965) Leedu, Läti ja Eesti üldhariduskoolides õppeaja pikkuseks 11 aastat.





Eesti õppekeelega üldharidusliku keskkooli õppeplaan 1965/66. õ.-a



1966 võeti NSVLs vastu otsused hariduse sisu uuendamiseks ja üldise keskhariduse teostamiseks.
Samal aastal loodi NSVL Haridusministeerium (HM) (seni tegeles keskse juhtimisega NLKP KK teaduse ja hariduse osakond), mis hakkas veel jõulisemalt teostama kooli unifitseerimist. ENSV HMi ettepanek keskhariduse diferentseerimisest humanitaar-, reaal- ja põllumajanduslikeks harudeks, mis arvestaks laste erinevaid huve ja võimeid, sai eitava vastuvõtu kui kodanlik idee, mis lõhub nõukogude kooli ühtsust.
Olukorda leevendas fakultatiivainete ja süvendatud aineõpetusega klasside laiema rakendamise lubamine alates 1967/68. õ.-a. Vastava üleliidulise otsuse ilmumise järel laienes süvaklasside võrk Eestis märgatavalt. Võõrkeele-, muusika- ja kunstiõpetuse süvaklassid olid ENSVs tegevust alustanud juba 1960ndate alguses: Eisen kasutas nende loomiseks ja koolieksperimentide korraldamiseks oskuslikult ära 1961 märtsis ilmunud üleliidulise määruse võõrkeeleõpetuse laiendamise kohta. Nagu mitmetes põhiainetes, koostati ka fakultatiiv- ja süvaõppeprogrammid suures osas kohapeal.


Minister Eisen koduses miljöös koos tütar Leaga

















Koolitund 1960–1970ndatel aastatel


Eesti koolis kasutati enamikes ainetes originaalõpikuid. 1966 vastuvõetud hariduse sisu uuendamist käsitlevate määruste kohaselt tohtinuks vabariigi HM edaspidi kinnitada vaid algõpetuse, kohaliku keele ja muusika ning vabariigi ajaloo ja geograafia õpikuid, põhiainetes pidid tulema kasutusse ühtsed stabiilsed õpikud, mille koostamine ja kinnitamine jäänuks NSVL HM otsustada.

Meie kooli erinev õppeaeg (11-kl) ja õppeplaan tingis materjali erineva jaotumise klasside vahel. Lisaks olid kohalike pedagoogikateadlaste-metoodikute koostatud ja koolikatsetatud õpikud varustatud töövihikute ja didaktilise saatematerjaliga, moodustades nii tervikliku õppekomplekti.

Eiseni sellekohaseid selgitusi NSVL HMs ja ENSV valitsuses ei võetud kuulda. Avaliku kirjaga avaldasid Eisenile taas toetust kirjanikud. Vastuseks mõistis EKP KK minister Eiseni „provokatiivse” käitumise hukka ja kutsus asja selgitama NSVL haridusministri asetäitja Mihhail Kondakovi. Tutvunud siinsete õpikute ja töövihikutega ning kuulanud Eiseni selgitusi, andis Kondakov neile aga positiivse hinnangu ja lubas väljaandmist mitte takistada. See päästis meie originaakõpikud.

Pidevaks arutlusaineks nõukogude koolis oli õppeedukus – kõikjal NSVLs pidi see lähenema 100%. Eestis püüti „protsentomaaniat” vältida, mistõttu meie näitajad olid palju madalamad.

Moskva hinnangul oli tegu kohapealse pedagoogilise praagiga, kuigi just Eestis otsiti edasijõudmatute abistamiseks pedagoogilisi mitte administratiivseid abinõusid: õpiraskuste ning terviseprobleemidega lastele avati tasandusklasse, sanatoorseid- ja erikoole.




Kose-Lükati Sanatoorsesse Metsakooli suunati kopsuhaigusi põdevad lapsed


Vene keele õpetamine oli pidevalt päevakorral. Kuigi ametlikult vabatahtlik õppeaine, nõuti Moskvast üha vene keele tundide arvu suurendamist, eeskätt rahvuskeele ja kirjanduse arvel.

Surve süvenes eriti 1970ndatel, NSVL haridusminister Mihhail Prokofjev tegi ettepaneku lõpetada eesti keele õpetamine VIII klassis: kas siis eesti keel on nii raske, et seda tuleb nii kaua õpetada?
EKP KK sekretäri Vaino Väljase kindel toetus aitas Eisenil säilitada eesti keele õpetamine ka keskkoolis.

Ferdinand Eisen ja tema kauaaegsed kolleegid HMs Juhan Sepp, Franz Oper ja Albert Tükk

Eiseni ministriaastatesse mahtusid veel mitmed uuendused nagu õpikute fondeerimine, viiepäevane koolinädal ja kooliks ettevalmistamise rühmad.

Haridusministeeriumi töötajad 1979


22.07.1980 saadeti Ferdinand Eisen pensionile, haridusministriks määrati Elsa Gretškina.

Kaks ministrit vestlushoos

1980–1988 töötas Eisen õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja 1988–1990 teadurina PTUIs, osaledes projektis Eesti algkool, mis haridusuuendusalaste tööde konkursil pälvis kolmanda koha.




Ferdinand Eiseni 70. sünnipäeva tähistamine TPedIs 1984




Lea, Ferdinand ja Olga Eisen 1989


EDASI -> Algataja, uurija, kirjamees