ÄIKE

   Dana Short mõtles oma naise nooremast õest ja see oli üsnagi ohtlik tegevus. Mitte sellepärast, et need mõtted teda liiga kaugele võisid viia, vaid sellepärast, et praegu juhtis ta suurt järelhaagisega veoautot, laskudes mööda mägiteed kiirestitihenevas udus. Short ergutas ennast, kujutledes vaimusilmas Denissa kõrgeid rindu, kui äkki ilmusid udus ta ette auto punased tagatuled. Järsult surus mees piduripedaalile. Suur külmutusauto liikus hooga edasi kumme kraapides ja pidureid vingutades, kandes endaga 28-tonnist külmutatud melonite koormat. Püüdes autot pidama saada, vajutas Short kõigest jõust pedaali vastu põrandat. Verest kuumavas ajus ilmus pilt sellest, kuidas tigeda skorpionina paindunud veok paiskub vastu tee äärekaitset ning veereb 14.maanteelt järsakusse, purunedes vastu Wascesi kaljusid.
   Kuid sel õhtul tal vedas. Rattad leidsid kuiva teeosa, veok vähendas rapsides oma hoogu ning möödus eessõitvast masinast seda riivamata.
   Nähes kauaoodatud majakat, Sperra maantee lõpumärki, hingas Short kergendatult. Vajutanud mõned korrad kergelt piduritele, hakkas ta laskuma ja suundus parkimisplatsile.
   Parklas leidus veel mõni üksik vaba koht. Tänane erakordselt paks udu oli sundinud paljusid kaugsõiduautojuhte Antiloobi maanteelt ära pöörama, et veeta siin öö.
   Õhus oli tunda laengut nagu enne äikest. Ja autoust avavale Shortile tundus, et ta nägi välgupeegeldust klaasil. Ta kiikas taevasse, kuid nägi vaid udu, mis oli värvunud roosakaks neoonkirjast söögibaari ukse kohal. Dana kehitas õlgu ja astus sisse.
   Kui ta oleks vaadanud mitte taevasse, vaid oma veoki suunas, oleks ta näinud teist välgusähvatust tema ja kõrval seisva treileri vahel.

   Maanteetuled tuhmusid. Udu roomas suurte veomasinateni, tekitades nende vahel pööriseid. Eredad helesinised sädemed tantsisklesid autode metallkülgedel. Madalatooniline undamine läks üle peenikeseks vileks, nagu otsiks keegi transistorraadios õiget jaama. Tekkis kummalise kujuga välk, mis muutus pöörlevaks ja praksuvaks energiakeraks. Kahe veoki külgaknad kummusid sissepoole ja lendasid siis kildudeks. Justkui tuhandete fotolampide sähvatus valgustas ümbrust. Seejärel kuuldus kõva ragin, valgus kadus, aurupilv häljus kõrvale. Sinna, kus minut tagasi polnud kedagi, ilmus mingi kogu...
   See oli alasti inimene. Tema keha kattis valge vahu kiht, mis pudenes jahuna maha, kui kohutav kuju ringutas ja õlgu sirutas. Tundmatu isiku sõjaväelaslikult lühike soeng kärssas õrnalt. Ta näol polnud märgata mingeid tundeid, kuid sinised terasläikelised silmad paistsid ühteagu nii elusate kui surnutena. Need otsekui imesid kõike endasse, midagi vastu andmata.
   Selle inimese käed olid tugevate musklitega ja täiuslikult sümmeetrilised. Biitsepsite range kaar õhenes küünarnukkide ligidal, lihased siuglesid kummivoolikutena, minnes üle kauniteks randmeteks.
   See inimene hingas sügavalt sisse, pingutas lihaselist rinda justkui Prometheus ning uuris ümbrust. Tuimalt nentis ta õhu ülemäära suurt niiskusesisaldust ega pööranud sellele rohkem tähelepanu.
   Tundmatu selja taga vedeles kõverakspainutatud tükk auto tagumisest põrkerauast. Selle oli küljest lõiganud helendav tulekera, mis inimese siia aega kandis. Oli näha, kuidas kaarleek tekitas ebatavalise ränduri jalge alla asfaldisse augu. See inimene seisis keset elektrivälja! Siis astus ta lagedale ja uuris ümbrust. Tema pilk peatus baariukse lähedal seisval kolmel suurel "Harley Davidsoni" mootorrattal. Kõrged, laiade juhtraudadega masinad paistsid rauast koerakujudena, kes oodates peremehi, lebavad, esikäpad välja sirutatud.
   Hoonest kostis muusikat. Inimene vaatas läbi akna sisse. Seal oli palju rahvast ning nad naersid, vaidlesid, tellisid valjuhäälselt süüa ja juua. Tundmatu suundus ukse poole. Ta teadis, et seest leiab ta kindlasti ühe kolmest mootorratturist.

   Viimaks ometi oli Dana leidnud ühes nurgas endale koha. Toidubaar polnud suurem asi, kuid lobi oli enam-vähem korralik. Siinsamas kõrval seisid kaks suurekasvulist veokijuhti, nokkmütsid tagurpidi peas, olles hõivatud kümne portsu praetud türgiubade hävitamisega. Kolm räpakat nahkrõivastes mootorratturit mängisid ruumi tagaosas piljardit. Laua kõrval oli rida tühje "Milleri" õllepurke. Söögikoha omanik mister Lloyd, paks vanapoolne koguka karukerega mees, seisis baarileti taga, määrdunud põll ees. Ühes kaugemas nurgas mängisid udu hajumist ootavad autojuhid hasartselt kaarte.
   Dana heitis pilgu liginevale ettekandjale. Hetkega hindas ta naise väljanägemist ning märkis endamisi, et sellel on liiga palju meiki. Oma viie jala ja kolme-nelja tolli kasvu kohta oli naisel paarkümmend naela liigset kaalu, kuid vaatamata sellele oli ta üsna meeldiv ega pidanud häbenema oma paksust.
   Dana Shortile see meeldis, isegi väga. Naisterahvas mälus hajameelse ilmega ainiti nätsu, see aga tähendas ilmselt, et ta armastab ülemäära telerit vahtida. Kerge saak. Just tema tüüp.
   Kui tal vaid naist poleks. Dana tundis südametunnistuse kerget kripeldust ning katsus tõusva lihaliku soovi maha suruda mõtetega oma abikaasast. Carla pidas end usklikuks inimeseks ning suhtus väga tõsiselt abielukohustustesse, eriti ses osas, mis käib truuduse alla. Kui Carla teaks, et mees on teda petnud, tapaks see uudis naise. Juba üle kuue aasta on nad koos elanud. Selle aja jooksul on Dana tundma õppinud oma naise igat kehaõnarust ning mis veel hullem, ka iga sõna, mida naine voodis endale lubas. Voodiarmastus Carlaga hakkas sarnanema sellele, kui filmi "Ma armastasin Lysit" vahitakse kahekümnendat korda: mugav, ent võimatult igav. Kooliajast saati ei mäletanud Short end nii erutatuna. Meeleheites nentis ta, et tubli poole maakera inimestest moodustavad naised. Saladuslikud naised. Võrratult salapärased naised... Nagu see ettekandja.
   Short luges ta rinnale kinnitatud nimesildilt naise nime - Claudia - ning tervitas, kui talle määrdunud menüü ulatati. Ettekandja vastas pilgutusega ja läks siis puusi õõtsutades köögi poole. Iharalt jälgis Short seeliku all veerevaid kannikaid ning maalis oma vaimusilmas meeldivaid pildikesi. Erootilist filmi kujutlusse manades, leiutas ta samaaegselt machiavelliliku kavalusega võtteid, mis peaksid eelseisvat truudusemurdmist Carla eest varjama. Dana oli nii sügavalt sukeldunud oma mõtetesse, et ei märganud, kuidas uks avanes ja sisse astus alasti inimene.
   Kõik teised märkasid seda ning jätsid oma tegevuse. Inimene aga astus rahulikult läbi saali, silmitsedes ühte nägu teise järel, väljendamata sealjuures mingit tunnet või uudishimu.
   See, mida võttis vastu "inimese" aju, oli sama, mis peegeldus 4000-bitisele kuvarile. Kogu söögisaal. Ekraanilt võtsid andurid infot vastu kiirusega, mida inimsilm jälgida ei suuda. Üllatusest juhmid autojuhtide näod, ülihämmastunud peremees, hirmunud ettekandja - kõik see hakiti ja analüüsiti elektronajus, et saada ettekujutus ning olla valmis ootamatusteks.
   Keegi ei liigahtanudki, välja arvatud üks mootorratturitest. Robert Pantelli polnud just kerget elu elanud. Ta oli kohanud igasuguseid ja teda ei üllatanud naljalt miski. Küll aga see mida ta nüüd nägi. Robert jättis oma vänge sigari pahvimise, langetas käe ja naeratas toorelt.
   Alasti tegelane nägi Pantelli keha pulseerivaid elektrikontuure. Tuhanded võimalikud otsused jooksid tulnuka nägemisskanneril. Hetkega analüüsiti rokkeri kogu riietus ning võrreldi seda kaasaegsete tsiklitega.
   Roberti meelest ei kestnud see paari minutitki. Ta jõudis vaid irevile ajada rea oma kehvi hambaid, millest nii mõnedki puudusid. "Hei," kähises Pantelli, "sellele kutile võib pinnu sappa lüüa küll!"
   Kostis närviline naer. Alasti inimene ei reageerinud sellele, küll aga kõnetas Pantellit tundetu häälega:
   "Mulle on vaja sinu riideid, saapaid ja mootorratast."
   Roberti silmad tõmbusid pilukile, seejärel heitis ta pilgu oma seltsilistele. Nood jäid ootele. Pantelli kavatses neile väikese etenduse anda. Ta tõmbas sigarist sügava mahvi, nii et selle ots helendama lõi ning pöördus siis tulnuka poole:
    "Sa unustasid ühe võlusõna - "palun"".
Roberti sõbrad lasksid vägevat naeru. Nad tundsid, et see noormees lööma ei hakka. Vaatamata musklilisele väljanägemisele, seisis ta nagu oinas oma kohal ning näoilmegi jäi muutumatuks.
   Robert ei sallinud kuutõbiseid. Taolised tuletasid talle ta isa meelde. Pealegi kavatses ta spektaakli lõpule viia. Tõstnud hõõguva sigari, kustutas ta selle vastu mehe paljast rinda. Kostis kerge särin, nagu teeb seda loomalihatükike kuumal pannil. Seejärel tuli ärev vaikus.
   Just sel hetkel ärkas Dana oma unelmatest, vaatas ringi ja nähes alasti kuju, võpatas. Palja mehe rinnal paistis ümmargune suitsev auguke. Ent tundmatu ei avaldanud valumärke. Kõik, mis seejärel juhtus, käis erakordselt kiiresti.
   Paljas mees sirutas käe ja klammerdus raudse haardega Roberti lopsakasse õlga ning mees karjatas metsikust valust. Üks ta sõpradest haaras piljardikepi ja virutas tundmatule vastu kukalt, nii et kepp pooleks raksatas.
   Alasti olend seda justkui ei märganudki. Silmagi pilgutamata sirutas ta käe taha ja laskmata lahti Robertit, haaras nahkjopet pidi tema sõbra ning heitis koguka rokkeri lähimasse aknasse. Purustanud oma kehaga klaasid, maandus õnnetu mees väljas asfaldil ning see kostus lihatüki latsakana hakkimislaual.
   Paljas tegelane tõstis vaevata õhku Roberti, kes kaalus vähemalt kakssada kolmkümmend naela ja pillutas mehe läbi teenindusakna kööki, täpselt grillahju tulistele ribidele. Koos rakstusega paiskus õhku ka auru ja suitsu, kui tuline metall vastu nahka puutus. Robert ulgus ja vingerdas, kuni veeres põrandale.
   Kolmas tsiklimees haaras kuue tolli pikkuse teraga pussi ning kavatses selle tundmatule otse näkku virutada. Too aga püüdis vihiseva väitse lausa terapidi peoga kinni, viskas õhku ja püüdis siis pidetpidi kinni. Lehvikuliigutusega tarretas ta tsiklimehe näoga vastu baariletti. Väits välgatas õhus ja naelutas mehe õlgapidi leti külge.
   Dana ei jõudnud silmigi pilgutada, kui tegu oli tehtud. Nagu ka teised külastajad, istus ta vapustatuna, jälgides alasti inimest, kes möödus baariletist, tõukas kõrvale Lloydi ning astus kööki. Külastajad jäid oma kohale sellepärast, et kõik käis niivõrd kähku, ja vist ka sellepärast, et see inimene oli tunduvalt ohtlikum kui nood kolm rokkerit. Peamiselt aga ei tõustud seepärast, et tulnuka käitumine oli liialt kummaline. Sihukeseks julmuseks ei paistnud põhjust. Hullumeelse tüübiga tegemist teha aga ei tasu.
   Sedasama arvas mehhiklasest kokk, kes kadus tundmatu teelt. Alasti tüüp astus Roberti juurde, kes lebas kõverassetõmbunult ja oigas vandudes. Kui tundmatu mehe vari maaslamajale langes, vaatas mees üles, röögatas nagu haavatud kiskja ning püüdis kõrbenud tagi taskust tõmmata 45 kaliibrilist kolti. Sääsetapja liigutusega napsas võõras relva enda kätte.
   Kui ta püstoli tõstis, kangestus Robert hirmust. Selle asemel, et sihtida, uuris aga võõras tähelepanelikult relva. Hetkega tegi ta elektronaju kindlaks kaliibri ja tehnilised omadused. Talle ei tulnud pähegi maaslamajat tulistada - vastane oli ju rivist välja löödud. Ta jäi oma endise nõudmise juurde, suunates Robertile ilmetud silmad.
   Robert võpatas jälle, ta aju otsis pingsalt vastust küsimusele: mida teha? Löömingut jätkata oli mõttetu. Enam polnud ka relva. Erakordse kergusega oli hullumeelne nudist temalt püstoli võtnud. Robertil polnud valikut. Valust nägu krimpsutades ajas ta üleni paistes käe taskusse, otsis lagedale tsiklivõtmed ja viskas need tundmatu jalge ette. Siis hakkas ta oiates - murtud ribi tegi valu - välja ronima oma nahkjopest.
   Dana kavatses juba esiuksest välja lipsata, kui too imelik inimene köögist tuli, seljas nahkjope, jalas nahkpüksid ja rasked naelutatud tanksaapad. Esmalt suundus ta Roberti sõbra ümber kogunenud inimeste poole. Rahvas valgus kahte lehte nagu Punase mere lained Piibli-kirjas. Sammu aeglustamata tõmbas ta pussi mootorratturi õlast. Veritsev mees, silmad täis õudu, vajus põrandale. Kui tundmatu möödus Danast, pomises see hirmunult: "Tere õhtust."
   Nagu kuulikestel pöördus võõra pea Dana poole. Elutud silmad kinnitusid mikrosekundiks mehel, seejärel avas tundmatu ukse ja väljus.
   Dana võdistas end, pühkis peoga laubalt hirmuhigi ja mõtles: "Jumal tänatud, mööda läks." Vankudes astus ta akna juurde. Kõik teised tegid sedasama, jälgides pelglikult, kuidas tundmatu astub "Harley'de" juurde. Vaid Lloyd vaatas rokkerit, kelle haavast jooksis vaibale verd. Baariperemees läks leti taha ja haaras midagi oma peidupaigast.
   Sedaaegu jõudis tundmatu kolme mootorrattani, toppis koldi vöö vahele ja torkas võtme esimese ratta süütelukku. See ei sobinud. Kõhklemata pöördus ta teise ratta suunas. Võti klappis. Ta heitis jala üle sadula ja istus võimsa mootorratta selga. Igamees, kes tehnikast midagi jagab, annaks sellise iluduse eest oma viimasedki krossid. Paistis, et võõras on kõrgemat sorti asjatundja.
   Mees pistis pussi saapasäärde ja vajutas käivitushoovale. Mootor kuuletus kohe.
   Sedaaegu ilmus lävele baariomanik Lloyd, hoides käes Winchesteri tüüpi suurekaliibrilist automaatvintpüssi. Ta tulistas õhku ning kõmakas kostis üle mootorrattamürina. Pöörates toru sadulasistuja selga, hõikas baariomanik:
   "Kulla mees, ma ei saa sul lubada ära ajada võõrast mootorratast. Roni ise sadulast, muidu lasen sind sealt!"
   Tundmatu pöördus ja vaatas külma pilguga Lloydi. Hetk hiljem võttis ta käigu välja, toetas ratta toele ja astus ruttamata baarimehe suunas. Too seisis oma kohal ning kaks tunnet võitlesid temas: hirm ja meeletus. Tundmatu lähenes, vaadates otse püssitorusse. Lloydil tilkus higi silma. Ta püüdis otsustada, kas tasub rauahunniku pärast inimest tappa. Muidugi ei tohtinud baaripidaja lasta oma kliente röövida. Siin oli peremees tema ning pidi pälvima igaühe usalduse. Kui see suli pääseb minema, võib Lloyd kaotada oma kliendid. Teisest küljest aga...
   Sel hetkel sirutus tundmatu käsi ette nagu ründav kobra ning samas oli püss juba tema käes. Veel üks märkamatu liigutus ning püssitoru oli suunatud Lloydi näkku.
   Mees iitsatas ja ta lõug kolksatas alla. Ta kujutles ette, kui lihtsalt võib see hullumeelne ta kolba sodiks lasta. Ühes käes püss, sirutas too teise käe Lloydi suunas.
   "Oh kurat!" jõudis baariperemees mõelda. Ent tulnukas vaid tõmbas tema pluusi rinnataskust suured päikeseprillid, pöördus järsult ning astus mootorratta juurde, pööras rooli otse, istus sadulasse ja pani mürinal minema.
   Kergendusega nõjatus Lloyd vastu uksepiita, olles ellujäämise üle ülimalt õnnelik.
   Dana jälgis, kuis mootorrattur uttu kadus ning mõtles, et mitte igalühel ei õnnestu üheainsa öö jooksul kaks korda surmale silma vaadata. Polnud kahtlust, et see oli kõigevägevama märguanne ning Short vandus iseendale, et edaspidi ta isegi ei mõtle enam üleaisalöömisele.
   Carla oli niisiis esimene nendest süütutest olevustest, kelle elu ootamatult ja järsult muutus teise Terminaatori tulekuga...
   Unnates kihutas mootorratas 5. kiirteed pidi lõunasse, Los Angelesi suunas. Teeäärsete valgustite külm valgus läigatas hooti tsikli nikkelpindadel ning prillides kübori näol.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk