SAATUSE MINISTEERIUM

   Siseneda polnud hoopiski lihtne. Vaatamata sellele, et keskkompuuter Colorados oli rivist välja viidud, jäid alles sajad autonoomselt inimesi otsivad ja hävitavad terminaatorid. Sisemised toiteallikad võisid nende tapmisvõime säilitada kauem kui sada aastat. John mõistis, inimkaod jätkuvad isegi peale võitu. Jätkuvad seni, kui neil õnnestub hävitada kõik terminaatorid.
   Inimesed pidid tungima läbi küborite kaitsevööndi, mis kaitses Kompleksi.
   Kolme tunni pärast oli plats puhas. Johni juhitud sapööride eriüksus oli ühtlasi kaitsefaalanksiks, kui nad tohutu veoliftiga ehitisse laskusid. Nagu pisikesed põrnikad olid nad seal 45° nurga all betoontunnelisse laskuval platvormil.
   Mõne minuti pärast lift seiskus ning inimesed astusid kummalisse maailma - masinate poolt ning masinate jaoks tehtud.
   Kindral juhtis ärevat gruppi kivikujudena seisvatest desaktiveeritud terminaatoritest mööda. Teel liitusid nendega tehnikud, kes kõndisid mööda lõputut koridori hardas õuduses. Nemad kõik paistsid pisikeste putukatena elutu SKYNETI sisemuses. Tehnikud tervitasid Johni naeratusega. Vaatamata sellele, et John enam eraldusmärke ei kandnud, tundsid teda kõik nägupidi. John Connor oli selle sõja üks vähestest väeülematest, kes oli erakordse isikuna teeninud üleüldise austuse. Kord väljus ta varjendist, laskis granaadiga õhku tema poole liikuva robotmasina ning selle asemel, et ruttu peitu pugeda, valas ta, lagedal seistes, robotmasinasse jäänud kütuse ümber oma soomukisse. John ei käskinud inimestel kunagi teha seda, mida ta ise poleks teinud. Tänu taolisele suhtumisele tundsid inimesed ta vastu sellist usaldust ja andumust, millist ei pälvi ükski masin.
   Tookord tõi Fuentes Connorile uudise sedaaegu, kui too kükitas pommilehtris ja andis käske rühmale, mille sõdurid polnud veel kahekümneaastasedki. Kõik nad hukkuvad, täites ülesannet, mis kindlustab tsivilisatsioonile suur võidu. Kuni John vaatas, kuidas poisid varjuvad kuupaistega ülekallatud varemetes, pöördus leitnant tema poole ja hakkas lugema ettekannet, püüdes jääda rahulikuks. Moonakonvoi Mehhikost langes terminaatorite varitsuse ohvriks. Ellu ei jäänud kedagi...
   Varem, kui juhtus olema vaba minut, tõmbus kindral endasse. Eriti pärast seda, kui oli käskinud sadadel inimestel minna kindlasse surma, et vaid võita aega armee loomiseks. Siiski sai ta kiiresti oma mõtetest jagu ning jätkas tragilt võitlust, mis pidi võiduni viima. Inimkaotusteta aga võitu ei saavuta.
   Ent Fuentes teadis seda, mida teadis ka John... Seda moonakonvoid juhtis Sara Connor. Sarat keelitati lahkuma lahingust, kuid kui ta seda ei teinud, moodustasid mõned võitlejad aheliku, et teda hoida.
   Fuentesele paistis imelik, et John Connor vaid noogutas, kui sai teada ema surmast. Uudis levis kiiresti. Inimesed, kes tundsid ja austasid seda naist, nutsid. Sara Connor oli peaaegu niisama legendaarne isiksus kui ta poegki.
   Hiljem, sisse astudes, nägi leitnant kindralit välivoodil nutmas ning lahkus tasa. Üksainus kord nägi ta kuulsa inimese silmis pisaraid. Sestsaati ei kõnelnud John Connor kunagi emast.
   Fuentes armastas John Connorit, kuid ei tundnud end tema kõrval vabalt ega tahtnud end temaga kõrvutada. Oma komandöri silmis nägi leitnant pidevalt kurbust, otsekui sellest, et võidu hind liiga kõrgeks ja haavad liiga sügavateks osutusid. Mida kaugemale SKYNETI maailma tungisid mehed, seda rõhutum paistis kindral, otsekui oleks siin midagi, mis teda hirmutas. Midagi kohutavat, mida pidi veel tegema ja üle elama.
   Nad jõudsid hiigelsuure ukseava ette. Teiselpool läve avaras ruumis tundus olevat kohutav segadus. Lävetaga algas võimlemissaali moodi ruum, kus torkasid silma kujutelmatute mehhanismide kujud. Tehnikud põlvitasid seal kui pühakud altari ees palves, sondeerides tehisaju ning avaldades pikalt arvamust arusaamatutes kohtades. Keskendunult tühjendasid nad süsteemi pannes kõrvale juba shifreeritud andmed. Kahekordselt salastatud informatsioon, mille oli tehnikutele andnud John, oli, nii imelik, kui see ka polnud, teada juba kõigile.
   Sõjas masinate vastu said paljudest sõduritest ühtlasi tehnikaspetsialistid. Need andekad lapsed, kes said hariduse segipommitatud raamatukogudes ja lahinguväljal, mõtlesid mitte ainult oma jalgadest, vaid ka sellest, miks need jalad jooksevad. John usaldas nendest parimatele SKYNETI koodi avamise, selle mõtete ja plaanide lugemise ning saadud andmete analüüsi.
   Andekas spetsialist Win tõstis silmad. Ta paistis küll nõrga ja ebaleva inimesena, kuid näitas oma töös üles ääretut vastupidavust. Närvitsedes tervitas Win nüüd Connorit ja kandis ette oma valmisolekust.
   "On ta siin?" küsis kindral järsult.
   Win noogutas ning näitas tehnikute grupi poole ruumi lõpus. Nende seas oli noor sõdur, kes tundis ennast kuningapere liikmena. John sulges silmad ja sundis end rahulikuks. Tema ees seisis Kyle Riz. Kindral astus ligi, tundes närvivapustust. Tundus, et ta on kehatu ja ujub aeglaselt kurbuse meres. Ta oli igatsenud seda võidupäeva, aga ühtlasi ka kartnud nende ebameeldivate mälestuste pärast, mida ta heameelega ei tekitaks, kuid pidi.
   Kyle oli peaaegu oma mundri seljast visanud. Tehnikud tundsid ta kehast levivat hapukat lehka. Fuentes krimpsutas nina, küsides: " Mis see on?" Win vastas ta poole pöördudes: "Kreem paremaks juhitavuseks. Et ajaväli jälgiks kehavorme."
   Letnant ei saanud sellest aga aru ega taibanud eelseisva imeliku ajareisi mõtet. John püüdis talle küll seletada, kuid kindrali sõnad olid Fuentesele niisama segased nagu tehnikute lalin. Leitnant tundis vastikust nende masinate keskel, mis olid ta vaenlasteks ägedates lahingutes. Ta vihkas kõiki neid mehhanisme, välja arvatud lihtne riist, mis rippus tal rihmaga üle õla. Püss - kõige parem asi. Fuentes mõistis oma vihkamise mõttetust. John oli talle kannatlikult seletanud, et pole olemas häid ega halbu masinaid, vaid ainult inimesi. SKYNETI lõid need, kes liialt üksteist kartsid ega usaldanud iseoma relvigi. Ning nad ehitasid instrumendi, mis vastas kõrgemal määral nende paranoiale.
   Ikkagi tahtis Fuentes siit minema. Tema endise rühma ülemad olid lubanud korraldada olengu koos heade suupistetega. Äsja oli lubatud kasutusele võtta uus konservitagavara. Tema naine on ka nagunii seal ja ootab teda. John kõneles, et kõikjal on palju tööd. Fuentes nõustus temaga. Aga mitte siin.
   Kindral jälgis Kyle'i nägu. Kummaline oli vaadata, et ta on sinu isa. Noormees hingas sügavalt, aeglaselt, kandes endas täielikku rahu, valmistudes selleks, milleks oli võimatu täielikult valmistuda - reisiks ajas. Vaid John tunnetas jäist õudust, mida varjas Riz, kui arst võttis ta käe, et viia veeni sünteetilist adrenaliini ja masseerida lihaseid.
   Tehnikud tõmbusid Kylest eemale ning John seisis nüüd temaga kõrvuti. Mehed vaatasid teineteisele otsa. Nad polnud sõbrad. Oleks neil aega olnud, võinuks neist sõbradki saada, kuid kindral oli tänase päevani Kyle Rizi näinud vaid viiel korral. Ja alles teise kohtumise järel sai ta teada nooruki nime ning taipas kohe, kellega tegemist. Tookord ei öelnud kindral midagi.
   Ehki ema oli kõnelnud Johnile isast ning sellest, mis juhtuma peab, ei tahtnud ta seda tunnistada. Ta oli iseenda saatuse vastu astumas. Kuni käis sõda, ununes tasapisi see, millest rääkis Sara Connor. Iga sündmus, täis õudu, oli kui kosmilise kella hääl, mis lajatab ajaloo pihta. Nüüd aga lõid kellad tema enda pihta ja veelgi julmemalt. Ta tahtis paljutki öelda, aga kõneldes ühest, tahaks kõnelda ülejäänustki, ent aega enam pole. Ja kas ongi vaja kõnelda. See vaid erutaks Kyle'i. Sõdur aga peab olema keskendunud.
   Lõpuks hakkas noormees, ehmunud John Connori kohalolekust ise rääkima. "Te teate, et ma olen üks vabatahtlikest?" Kindral noogutas imestunult ja naeratas heakskiitvalt.
   "Ma teadsin. Sara kõneles mulle."
   Noore sõduri silmad läksid imestusest suureks. Kyle hakkas mõistma, miks tema valiti nimekirjast, kus oli tublimaidki poisse. Riz on osa ajaloost, mida veel pole, kindral aga teadis seda ammu. Kas sellepärast toodi ta Johni väeossa? Miks kindral hoidus ta lähedale? Ja samal ajal nii kaugele...
   Ükskord juhtus Kyle oma komandöri lähedale. Tundus, et instinktiivselt õngitses John oma verega määrdunud vormipluusi taskust ema luitumakippuva pildi, siis aga sõnagi lausumata vägesid tervitama. Noorsõdur jättis meelde Sara Connori pilgu tollel pisikesel pildil.
   "Kas nad instrueerisid sind?" päris nüüd John.
   "Jah, sir. Ma tean, mida pean tegema, kuid mul pole aimugi milleks."
   "Sa pead selle ülesande kindlasti täitma."
   "Jah, sir." Kyle kivines paigale.
   Siis tegi John midagi, mis Fuentese tublisti imestama pani. Kindral astus sõduri ligi ja embas teda sõbralikult. Noormees oli vapustatud.
   "Sul läheb õnneks," ütles John veendunult, jätkates juba ametlikumalt: "Vaata, et valve sind enne teatud aega maha ei jätaks."
   "Pole viga, sir."
   "Mäletad, mida ma palusin sind Sarale öelda?"
   Kergest värinast komandöri hääles mõistis Kyle, kuivõrd isiklik ja tähtis on see läkitus. Ta tõmbas hinge ja vastas: "Sõnasõnalt, sir."
   John sulges silmad ning pöördus ümber. Noor sõdur märkas nukrat pilku, mis saatis kindrali naeratust. Ta erutus, ent siis astus juurde Win, tundes huvi:
   "Olete valmis, seersant?"
   Kyle noogutas ja suundus ajamasina kahe kroomitud rõnga suunas. Need rõngad asusid teineteise sees ja kiikusid põrandas oleva avause kohal, õõtsudes magnetväljades. Nende all oli põhjatu pimedus. Sõdur heitis veelkord pilgu Johnile. Noormees messias ootas, kuni ta kaob sügavasse lõhesse.
   "Mõnikord peab ka masinatesse usku olema," lausus kindral.
   Kyle uskus üksnes oma komandörisse. Üheksateistkümneaastane noor sõdur astus avausse. Kõik võpatasid. Win pöördus tehnikute poole ja käskis alustada ajamasina käivitamist.
   Rõngad hakkasid erinevate telgjoonte ümber aeglaselt pöörlema justkui keerukas güroskoop. Nende undamine sulas kummaliseks häälteharmooniaks. Rõngad pöörlesid ikka kiiremini, rippudes avause kohal. Siis hakkasid nad laskuma, viies endaga Kyle'i. Noormehe pilk kohtus veelkord Johni pilguga, enne kui ta kadus generaatori sügavusse... Kindral astus avause äärele ja saatis pilguga noormeest, kuni see muutus imepisikeseks kujukeseks. Rõngad aga pöörlesid üha kiiremini, neid polnud peaaegu nähagi. Pöörlevast metallist moodustus kera. Helide kokkukõla kasvas, tekitades inimkõrvale vastuvõetamatu meloodia. Generaatoriseintelt lendas pisikesi sädemeid.
   Siis paiskus generaatorist valgusvihk, valgustades ruumi seinu tehnikute peade kohal. Win kummardus, hingates sisse tugevat ossoonihõngu. Tekkis tohutu energialaeng. Kõik varjusid ajutiste kaitsekilpide taha ja vaatasid hämmastunult üksteise otsa. Suur asi oli sündimas ning Kyle Riz asus selle keskmes. Alumises kambris, mille sees sõdur asus, tõusis energiahulk kuratlikult suureks. Generaatori hääl paisus kõuemürinaks. Johni süda tuksus vist sama kiiresti kui pöörlesid rõngad. Kostis karjatus, otsekui oleks jumal - masina sisikonda välja lastud. Need, kel polnud kaitseprille, pimestusid hetkeks. Kui valguskiir tuhmus, polnud pöörlevate rõngaste sees enam kedagi. Need aeglustasid käiku ning peatusid, kergelt suitsedes. Kyle Riz oli ajamasinast kadunud. Kummaline, aga tema asemele tekkis poolkera, täidetud mitmesuguse prahiga: lömmis õllepurkide, koltunud, 1984. aasta ajalehtede ja puuviljakorvikesega.
   Fuentes võttis kaitseprillid aeglaselt eest.
   "Püha Maria!"
   Win läks ettevaatlikult avause äärele ja vaatas alla. Alt paistsid õrnad valgusesähvakud, kadudes kohe.
"Töötab küll!" lausus Win erutatult. Lisades: "See on 1984. aasta. Ta vahetas tänasega kohad."
   John astus kõrvale ja võttis kaitseprillid eest. Silmad valutasid eredatest valgusesähvakutest.
   "Mis ikkagi sai seersant Rizist, sir?" küsis Fuentes. "See tähendab mis temaga juhtus ?"
   Kindrali näost oli näha, et ta asub kaugel sellest ajast ja kohast.
   "Sõdur täidab oma ülesande ja... sureb."
   Leitnant noogutas: "Hea sõdur."
   Silmis ahastus, kinnitas John kurvalt: "Ja ühtlasi minu isa."
   Fuentes jäi tale imestunult otsa vahtima. Nüüd ta mõistis mida kartis kindral ja miks ta ei tundnud võidust täit rõõmu. Liiga kõrge oli selle hind.
   Fuentes andis röögatades oma rühmale hispaania keelse käskluse: "Pange varustus valmis. Hävitage see koht kus kurat!"
   John vangutas eitavalt pead.
   "Praegu pole vaja. Meil seisab veel midagi ees." Ta pöördus Wini poole: "Missugused on sinu tähelepanekud?"
   Too vaatas oma vööl rippuvat peopesasuurust jõuväljademõõtjat ning vastas: "Täpselt nagu te ütlesite."
   John ohkas sügavalt, tundes, kuidas pöörleb ta kõrval saatuserõngas, võdistas õlgu ja lahkus siis ruumist. Fuentes haaras tehnikul käest: "Mis tähelepanekud?"
   Win näitas mõõduriistale. "Siin on ajamasina energeetiline signaal. Eksperimendi ajal märkisin üles kaks täpselt ühesugust signaali."
   "Kaks?"
   Win astus edasi, aga leitnant ei jäänud tast maha. "Ja ikkagi, mida see tähendab?"
   "Paistab, et esimene oli terminaator, saadetud 1984. aastasse."
   Fuentes ei mõistnud ikka veel midagi.
   "Aga teine?"
   "Paistab, et teine terminaator."
   Tuhmilt kõmisesid Johni sammud, kui ta Wini ja leitnant Fuentese saatel läks läbi tunneli. Nad läbisid lõputuid, ebameeldivatest masinatest täidetud galeriisid, möödusid tohutust strateegilise tehnoloogia raamatukogust, mille oli planeerinud SKYNET. Isegi Johni andekatel tehnikutel läheb aastaid, et seda läbi uurida. Kunagi, uurides mitmesuguseid süsteeme, tuleb kindralil otsustada, kas need lõhkuda või suudab tuhast tõusnud uus põlvkond neid vajalikult kasutada. Tal polnud informatsiooni, et ise see asi ära otsustada, ei olnud tulevikuga kokkuklapivaid minevikumälestusi. Ka selle kohta, mis juhtus täna, puudus tal võti. Kui John ligines massiivsele uksele, täitsid minevikumälestused oleviku. Kindral teadis, et silmitseb saatuse ust. Teadis, et selle tagant leiab ta vastuse kogu elu tema ees seisnud küsimusele. On see õige?
   Win astus ukse juurde ja torkas kontrollpaneeli sisse pisikese sondi. Ta kasutas purunenud "jahikullist" võetud koodi. Luku poldid eemaldusid ja uks avanes raginal. John astus üle läve, valgustades taskulambiga toa kaugemaid nurki. Kõik vaatasid suurt, maast laeni kõrguvat mehaanilist pressi. Veel soojad survevoolikud rippusid seintelt ja ühinesid auruvines masinaga. Mehed läksid sinna, kus ühinesid kaks kahekümnetonnist plaati ning valgustasid pragu, millesse võis ronida inimene. Pragu oligi lõigatud inimesekujuline. John kõõritas millelegi läikivale prao äärel kaela kõrgusel, suunates sinna püstolitoru. Sädelev piisk kukkus relvatorule. John pööras püstolit nii, et Win ja Fuentes võiksid seda taskulampidega valgustada.
   "Kus see piisk on?" Win uuris püstoliotsa niisuguse näoilmega, nagu oleks valmis Jumalat nägema. Ta märkas imepisikest piiska, kõrgumas paar millimeetrit toru raudpinnast.
   "Siin", ütles Win
   "Kus?"
   "Ta sulab metalli, peaaegu pole enam nähagi."
   "Imelik..."
   Viimane umbmäärasus kadus Johnist. Saabus aeg teha viimane käik malepartiis, mida ta mängis SKYNETIga juba viisteist pikka aastat. Kindral teadis paljugi sellest, mis pidi juhtuma, kuid lasknud mööda mõned pidepunktid oma mälus, polnud lõpptulemuses enam veendunud. Piknikupaika jäetud nuga, millel olid sõnad "mitte saatus", lõikas katki liini selle vahel, mida Connor juba teadis ning mis võis juhtuda. Tema enda olemine võis lõppeda. Või jääb kõik endiseks? või... Mis? Esmakordselt pärast lapsepõlve ei suutnud John leida sobivat vastust. Kasvava rahutusega ulatas kindral püstoli Winile, võttis sondi, suundus läbi ruumi raske terasukse juurde, mis oli kaetud sulava jää peene võrgustikuga, valis koodi ning jäi ootama...
   Ukse avanedes purunes jää klaasina. John tahtis sisse astuda, kuid Fuentes kargas enne teda, hoides relva laskevalmis. Leitnandi hingeõhk väljus kähinal suust. Ta tegi sammu, valgustades taskulambiga paljaste kehade ridasid, mis rippusid lakke kinnitatud terasraamides. Kindral suunas oma lambi valgusvihu sinnasamasse. Siin olid sajad mehed ja naised. Igas reas kümmekond absoluutselt ühesugust keha.
   "Terminaatorid," sosistas Fuentes, sõrme päästikul hoides. John Connor astus kiiresti piki kunstkehade rivi ja seisatus lõpus. Ta jälgis nägusid. Ei, siin mitte. Teine rida. Ikka sama. Imelik. Seejärel... Kindral pöördus kolmanda rea poole ja kangestus. Siin olid kõik ühesugused ja tuttavad näod.
   See oli tema.
   Johni silmad lõid leegitsema. See siin oli samamoodi niru värk nagu Kyle'iga juhtunu.
   Fuentes võpatas ja hakkas kindralit paluma, et kohe siit minema mindaks.
   "Ma tahan lubada endale seda mõnu, et vajutan siin ruumis päästikule," ütles leitnant, märkas siis aga kindrali näoilmet. "Milles on asi?"
   John astus lähima tuttava terminaatori juurde. Tolle silmad olid suletud, ometi ta ei maganud. Ta ootas.
   Siis pöördus kindral Fuentese poole hingepõhjast tulevate sõnadega: "Ajas rändamise ainuke probleem seisneb selles, et... kõik see ei lõpe enne, kui ei lõpe üleüldse."
   John ruttas lävel tardunud Wini juurde. Leitnant märkas, kuidas ta näitas ühe terminaatori suunas ja pomises midagi erutatult. Raske oli selles kõiges mingit mõtet leida.
   Nad võitsid.
   Kas polnud siis nii?

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk