KAKS AUSTINIT

   Kuuenda tänava silla all hämaruses oli keegi muude kirjutiste sekka värviballooni abil korralike tähtedega maalinud: "Ajalugu on surnud." Kui võrrelda kõike olnut praegusega, võis seda kirjutist võtta kui üllatavat ettenägelikkust. Sama lauset oli kirjutatud linna teisteski paikades, kõigepealt Los Angelesi idaosas, "Dodgeri" staadioni kandis ning Griffithi observatooriumi seinal. Keegi ei märganud neid loosungeid.
   Linnas leidus küllalt nii looduslike kui inimkäte poolt tekitatud katastroofide ettekuulutajaid. Needki muutusid juba kohaliku elu koostisosaks nagu sudu ja palmid. Kuid ükskõik kes noid sõnu ka ei kirjutanud, ei teadnud ta sealjuures, et kõik ongi tõepoolest nii.
   Politseiohvitser Joe Austin, hüüdnimega Õnneseen, patrullis oma piirkonnas. Auto pööras aeglaselt, sõites silla alla. Midagi kahtlast Joe ei märganud, kuigi kogu ta tähelepanu oli koondunud sellele, mida valgustas autole seatud väikesetüübiline prozhektor. Austin sõitis piki roostetanud tara, mille taga paistsid kirjutisi täis seinad. Sinna ta vaataski. Üldiselt ei meeldinud talle siinkandis üksi patrullida, kuid tema paarimees sai toidumürgituse, asendajat aga veel ei leitud. Viimasel ajal oli bande "Valge plank" jälle aktiivsemalt tegutsema asunud. Eile hommikul olid haavata saanud kolmeteistkümneaastane tüdruk ja tema nelja aastane vend. Kogu politsei aeti jalule. Otsiti mõningaid kahtlusaluseid. Kurjategijad on muidugi paremini relvastatud kui seaduse esindajad. Seepärast polnud Joe Austinil tuju mõtisklusteks. Ohvitser oli hirmul.
   Oleks Joe vaid teadnud, kui õige oli ta hirmutunne. Tal seisis ees kohtumine mitte mõne automaati MAK-10 hoidva coca-cola nautijaga. See, kellega kohtumist saatus ette valmistas, polnud naisest sündinud. Ta ilmus elektrivälja sädelusest valgusetormis kahe erineva ajamõõdu piiril.
   Majade vahel, saja meetri kaugusel politseiautost, lahvatas äkki sinakas-valge tuli. Austin lisas kiirust, kuid kohale jõudes oli mõne meetri kõrgusel rippunud pärlmutrikarva valgusekera kadunud. Energiakiired kompisid lähimate majade seinu nagu tasakaalu otsivad joodikud. Prügi ja paberilehti lendles õhus. Tuletõrjeredel ja redeliplatvorm olid tulipunaseks kuumenenud. Kostis praksumist, mis iga sekundiga tugevamaks muutus. Midagi lahvatas eredalt. Vandudes vajutas Austin täie jõuga pidureile. Auto jäi seisma just elektri-magnetvälja piiril. Oleks ta sõitnud veel meetrit kaks, oleks tuled kustunud ja mootor seiskunud.
   Aegamööda hakkas Austin masinast välja tulema. Kuuldus vaid hulkuvate penide kauget kauget haukumist. Sisse hingates tundis politseinik osoonihõngu... Süda peksis rinnus nagu oleks ta äsja terve miili maha jooksnud. Üksi ei tahtnud ta sugugi asja uurima minna. Kuid ta oli vormis ning teda loeti oma ala heaks asjatundjaks. Austin hoidis käes 9-millimeetrilist viieteistkümne lasuga "Barrettit".
   Võib-olla tekkis trafoalajaamas lühiühendus? Siis on karta tulekahju. Politseinik pingutas silmi ning liikus tasakesi vandudes ettevaatlikult edasi - kahe maja vahelisele valgustamata alale.
   Ta vaatas ringi, aga ei märganud midagi. Sellest, mis siin mõned hetked tagasi toimus, oli tänavalatern läbi põlenud. Politseiniku pea kohal laotus aga tohutu varjuna üle 6.tänava viiv betoonsild.
   Austin oli just selle all ja suundus võrkaiast moodustunud umbkäigu poole. Üleval olid raudteed ning Los Angelese jõe betoonpõhi. Aiaga polnud aga asjad korras. Märganud taskulambivalguses, et traataia sisse oli tehtud ühtlase kujuga auk, kortsutas Austin kulmu. Ta astus lähemale: võrk oli kuumusest lausa punane ning traadiotsad suitsesid.
   Nööpinud lahti püstolikabuuri, võttis politseinik teise kätte "Barretti". Siis vaatas ta oma jalge ette. Teiselpool aeda paistis poolkera moodi sileda põhjaga auk. Võis arvata, et keegi on selle asfalti sisse lihtsalt tampinud. Austin surus endas maha seletamatut soovi siit punuma pista. Oleks ta seda teinud, oleks ta kauem elanud!
   Keegi hiilis hääletult ta selja taga. See oli ülimalt tavatu, helendav laialivalguvate piirjoontega olend. Midagi kahtlast aimates hakkas Austin pöörduma. Ootamatust välgatusest tundus, et tema teadvusest rebiti välja mingi valge raam. Järgnes tugev löök ning politseinik kukkus näoli asfaldile.
   Tema mundri kallal kobasid kellegi käed. Ninast voolas mingit vedelikku. Kõik valutas kohutavalt. Teadvus hakkas kaduma. Austini viimane mõte oli: milleks "Valge plangu" pandele oli vaja tema politseivormi? Oli mis oli - head see ei tähendanud. Aga edasine polnud enam tema asi. Teda ootas miski muu. Vist surm.
   Mööda jalgteed kõndis kass. Tee teises otsas nägi ta paljast meest politseiniku keha kohale kummardumas. Hernesuurune kassiaju ei võinud mõista juhtunut, silmad aga seletasid kõike: alasti mehele ilmus selga tumesinine vormirõivas ning rinda politseimärk.
   Hetnud metsiku pilgu, kass kadus. Mõned minutid hiljem astus kallaletungija politseiauto suunas. Mehel oli seljas Austini munder koos isikliku rinnamärgiga. Istunud rooli taha, uuris ta tähelepanelikult auto sisemust ja mõõteriistu. Kuigi ta polnud kunagi varem seda masinat näinud, oli kõik tuttav. Teadvusesse oli talletatud kogu preagu vajaminev infotmatsioon.
   Kõrvalistme ees seisis arvuti MDT-870, mille abil võis ühenduda keskarvutiga. Ekraan oli pime. Mõrtsukas vaatas mõtlikult klaviatuuri. Ka sellist arvutit polnud ta varem näinud, ometi tundis seda kuni viimase mikroskeemini. Ta pööras võtit - ekraanile ilmusid sümbolid. Roolisistuja oli rahul. Pannud auto käima, heitis selle uus omanik pilgu salongipeeglisse, kust vaatas vastu üsna meeldiv tugevat iseloomu väljendav nägu, mida raamisid lühikesed kastanpruunid juuksed. Heledad silmad kiirgasid enesekindlust.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk