KESKPUNKT

   Must-valgel fotol oli jäädvustatud öine möll möödanikust. Pilt oli tehtud videofilmi stoppkaadrist: politseinike hägused tardunud kujud põlevas koridoris avariitulede valgel. Koridori lõpus - mingi must kuju, kellel lühikesed juuksed ja mustad prillid, ühes käes vintpüss AR-180, teises 12 kaliibriline püstol. Järgmine foto langes esimese peale. Hetk hiljem sama olukord, tume kogu nüüd otse objektiivis.
   Politseiinspektor Wetherby jõllitas väsinud pilgul pilte. Ei saa vanatühigi ses asjas selgust. Jaoskonnatäis öist vahetust - kõik kas tapetud või haavatud üheainsa inimese poolt, kes jäi leidmata. Wetherby kaotas tol ööl oma sõbra, ent ta ei uurinud asja isiklikel motiividel. Politseinike tapja oli vaja üles leida ning selleks võis kasutada ka selle naise meenutusi, ehkki mitte eriti usaldusväärseid. Inspektor viis pilgu Sara Connorile ja ütles:
   "Ülesvõtted on tehtud Ramphati politseijaoskonnas Lääne-Haylandis 1984. aastal. Te olite tookord seal."
   Sara vaatas pilte, mida inspektor ta ette lauale pildus. Heitis siis pilgu Wetherbyle - mitte just leebe, aga ka mitte julm nägu. Sara vastas Wetherby kõrval istus inspektori paarimees - tagasihoidlik, kehvasti riietatud ja nigelate hammastega inspektor Mossberg. Kõrval aga valvsa pilguga Silbermann, kes püüdis peita oma häiritust. Kaks vormis politseinikku seisid uksel, nende vahel valvur Douglas, kes ei püüdnudki ärritust varjata.
   Sara silmitses tuimalt ülemist fotot. Naine nägi välja samasugune nagu tol korral.
   "Sel ööl tappis ta seitseteist politseinikku. Te tundsite teda?"
   Wetherby heitis lauale veel ühe pildi. See oli lähivõte: vapustatud inimsumma silme all tõuseb verine Terminaator klaasihunnikust. Muidugi - seesama nägu.
   "Aga see on tehtud all orus. Linnas. Täna."
   Sara ei vastanud ega liigahtanudki. Ta uuris pilti ja hingas raskelt. Ta pidi põrguliku jõuga ennast vaos hoidma, et mitte paisata laud vastu Silbermanni lõusta, murda läbi Douglasest ja kahest võmmist ukse juures, tormata fuajee ja kaitseväravate kaudu parklasse, istuda autosse, ühendada süüde ning...
   Kuid nii ei tule välja ja sellepärast istub ta siin, lootes, et see laheneb kuidagi teisiti. Aga kuidas?
   Watherby katkestas vaikuse:
   "Miss Connor, teie poeg on kadunud. Tema hooldajad on tapetud ning meil on andmeid, et poiss on sellesse segatud."
   Sara vaatas inspektorit külmade tühjade silmadega ega öelnud midagi.
   Watherby kortsutas kulmu ja küsis: "Hakkate rääkima?"
   Kooliajal oli Sara mänginud näiteringis õige mitmeid osi. Nende rezhissöör missis Colb oleks praegu ta mänguga üpris rahul.
   "Teile on see ükspuha?" Wetherby kiikas Silbermanni poole, vaatas oma kaaslase otsa ja kehitas õlgu. "Paistab, et see polnud meil kõige parem mõte. Lähme, ärme kaotame aega."
   Üks võmmidest avas ukse ja Mossberg astus fuajeesse, Wetherby ja kaks teist politseinikku nende kannul. Viimasena väljus Silbermann, kes kõneles kõrgil toonil:
   "Mul on kahju dzhentelmenid, aga paraku..."
   Sara teadis, et Douglas teda jälgib, seepärast liikus ta käsi aeglaselt laua äärt pidi fotodeni, haaras pilte koos hoidnud kirjaklambri ja peitis selle sõrmede vahele. Ta sai sellega hakkama just siis, kui Douglas tal käest haaras ja ruumist välja viis.
   Kongis tõmbas sanitar Sara ümber taltsutusrihmad ja kummardus siis uurivalt ta kohale. Naise nägu tundis kuuma hingeõhku, kuid ta sundis end täielikult tuimaks. Douglas avas suu ja tõmbas keelega üle naise näo nagu peni. Sara ei võpatanudki. Paistis, nagu vaataksid ta tühjad silmad sanitarist läbi.
   Douglas mühatas - kahtlane lõbu hulluga hullata, mis sest, et kenake.
   Sanitar kõhkles veel pisut. Hakkas siis omaette naerma ja väljus. Klõpsatas ukselukk. Oli kuulda, kuidas Douglase kumminui koridoriseinu tonksib. Aiva tasem ja tasem.
   Sara silmad lõid erutusest hiilgama. Ta sülitas kirjaklambri rinnale, leidis selle kobamisi ning painutas sirgeks. Aeglaselt ja piinarikkalt suutis naine kirjaklambri viia käsi siduvate rihmade lukuni. See polnud sugugi lihtne, kuid ta oli nende aastate jooksul palju õppinud. Ta oli õppinud vabanema ka käeraudadest, kuid polnud kunagi arvanud, et seda tuleb teha hullumajas.
   Viimane, peaaegu lootusetu traadipööre. Lukk tuli lahti. Teise käe rauaga läks lihtsamalt, samas pidi valvas olema - kas ei tule mitte Douglas või öövalvur.

   Peavärava juures jälgis politseivormis valvur must-valget patrullmasinat, mis tulede põledes väravast sisse sõitis. Juht noogutas valvurile ja parkis auto Mossbergi masina kõrvale. T-1000 ronis autost välja ja hindas silmapilgu vältel oma võimalusi. Siin ongi selle pöörleva energia telg, see keskpunkt, mida ta on otsinud. Siit leiab ta oma olemise mõtte - hävitada sihtmärk. T-1000 suundus hullumaja peasissekäigu poole.
   Sara oli veel oma kongis ja urgitses ukselukku. Ta oli pabistamisest üle saanud ning tegutses rahulike liigutustega. Siis jõudis ta kõrvu kumminuia kauge kopsimine. See muutus tugevamaks, lähenes. Sara jätkas lukuaugu kallal nokitsemist, ta liigutused kiirenesid.
   Douglas lonkis piki koridori, kopsides kumminuiaga vastu seina. Tal oli käes taskulamp, millega suunas valgust kongidesse, ilma et oleks eriti seisatamagi jäänud. Erilist kontrolli polnudki täna vaja - kõik patsiendid olid sügavas torasiiniuimas, lamades ilma mõistuseta nagu juurvili keldris. "Isegi miss Hardkays on täna öösel taltsas mis taltsas," mõtles Douglas.
   Mees pöördus nurga taha. Tuhmilt kajasid ta sammud hämaras koridoris. Nuiaots kopsis vastu seina. Sanitar jõudis patsiendi nr. 82 ukse ette, seisatas ning süütas taskulambi. Miski peatas ta pilgu. Kõrvalasuva küürimisriistade ruumi uks oli paokil. Korda pole, mõtles Douglas ja läks ust kinni panema, valgustades patareilambiga uberiku seinu. Hari lebas maas, pool vart küljest murtud.
   Vast sekundi jõudis Douglas sellele mõelda, kui kuulis ukse avamist ja pöördus ümber. Sara kambri uks paiskus lahti ja põrandaharja puuduv osa langes järgmisel silmapilgul raginaga sanitari silmade vahele.
   Rahulolevalt jälgis Sara, kuidas poolteist tsentnerit kaaluv keha põrandale vajus. Asjalikult virutas ta Douglase kumminuiaga talle veel vastu kukalt, nii et see linoleumil võpatas.
   Sara tassis oimetu keha oma kambrisse ja, võtnud sanitarilt võtmed, sulges ukse. Siis haaras ta jälle kumminuia, proovis selle raskust ja oli rahul - sellega oskas ta paremini ümber käia kui pooliku harjavarrega. Pehmel kassisammul läks ta, ohtlik ja relvastatud, mööda koridori.

   Haigla-vangla peaukse taga algas pikk koridor, siis tuli registratuur, mis oli praegu suletud; seejärel istus öövalvur oma klaasakna taga. Edasi - suur kindel uks. Keskpärase välimusega naisterahvas nimega Gwynne trükkis midagi kõrvallaua taga. Ta kuulis samme, tõstis pea ning nägi lähenemas noort politseinikku. "Võrreldes nendega, kes parajasti siin viibivad, on see lausa kena," mõtles naine ning tõmbas näole oma parima naeratuse. Enamuse meestest jättis see naeratus jahedaks ja paraku polnud ka T-1000 erand. T-1000 kõneles pehme, meeldiva häälega, mõjutades teist ette järeleandlikkusele: "Kas Sara Connor on teie juures?"
   "Kas pole liialt hiline aeg, ah? Enne teid tuldi tema juurde," pöördus valvur siseuste poole vaatama ning nägi, et parajasti väljusid sealtkaudu politseinikud ja Silberman.
   "Näe, teie kolleegid tulevad just välja," pöördus Gwynne uuesti äsja saabunud politseiniku poole, kuid teda enam polnud. Hämmeldunud naisterahvas läks fuajeesse, ehk on seal? Ei. Ka registratuur oli tühi. Talle meenusid täditütre jutud oma politseinikust mehe kohta. Võimalik, et võmmid on sihukesed salapärased...
   Silberman koos Wetherby, Mossbergi ning kahe vormis politseinikuga astusid haiglavalvurite saatel välja uksest, mis suleti elektromagneti abil. Kui viimane võmm seifist oma brauningu kätte oli saanud, hoiatas Silberman valvurit:
   "Lewis, laske dzentelmenid välja ja pange uks ööseks kinni..."
   Lewis sulges välisukse ja tuli ruttamata tagasi. Tema ette heitis valgust lamp valvurilaual. Tuhmilt tümpsusid valvuri sammud kahhelkivipõrandal, võtmed kõlisesid puusal. Valvuri pilk eksles suvaliselt mööda maleruudulist põrandat.
   Kui Lewis oli möödunud ühest ruudustikust, hakkas see värelema, tõusis üles nagu vedel mass, jäädes samas ikka veel kahevärviliseks ruudustikuks. Hääletult tõusis ruudustik valvuri selja taha nagu selle vari. Öökorrapidaja Gwynne trükkis ikka veel masinal oma aruannet.
   "Hei, Gwynne, kas kohvi tahad?" hõikas Lewis.
   "Kui õllekest saaks," õrritas Gwynne.
   Lewis hirnus naerda, peatus kohviautomaadi juures ja võttis endale tassi kohvi. Tassil oli mängukaardi pilt, igal tassil isemoodi. "Täna on ehk minu kord võita..." mõtles valvur ja loksutas tassi kuuma kohviga.
   Ta läks edasi. Tema taga tõusis vedel ruuduline mass meeter kaheksakümne sentimeetrini ja hakkas võtma inimese kuju. Maleruudustik kadus ja asemele asus valvurivormi värv. T-1000 oli laotanud end põrandale mitme ruutmeetri suuruselt. Kui Lewis tema peale astus, sai ta kohe teada kõik valvuri parameetrid ja kasvas nüüd koridorihämaruses valvuri teisikuks. Viimasena joonistusid välja läikivates poolsaabastes jalad, mis nüüd tõusid põrandalt ja tegid esimesi samme.
   Samme kuuldes pöördus valvur ümber ja... vahtis otsa iseendale. Mitte lihtsalt endasarnasele, vaid tollel oli rinnas ka tema nimesilt. Valvurile tundus, et ta on hulluks läinud.
   Enne kui Lewis jõudis oma mõistuseraasuga olukorda selgust tuua, tõstis too teine käe ja suunas nimetisõrme tema näole. Sekundi murdosa jooksul sai sõrmest terasora, mis sisenes kui pistoda valvuri silma, läbis silmamuna ja aju ning väljus kuklast.
   Hääletult jättis Lewis eluga hüvasti. Mõne sekundiga oli tast saanud lihtsalt hunnik liha. Ss-siuh - tõmbus terasora tagasi T-1000 sõrme, käsi haaras mehe nagu riidepuule riputatud ülikonna ning tapja astus korrapidaja laua poole. Haav oli nii tilluke, et ühtki veretilka ei langenud põrandale.
   Korrapidaja Gwynne heitis pilgu valvuriks muundunud T-1000-le, kes käe otsas midagi tassis. Kontorikapi tagant ei paistnud, mida nimelt.
   "Mida sa seal vead, Lewis?" küsis ta.
   "Ah niisama... prahti," vastas uus valvur reipalt.
   Naisterahvas noogutas hajameelselt ja süvenes oma tegevusse. Ta hakkas uuesti trükkima ja sedaaegu läks T-1000 temast koos laibaga mööda ning suundus pimedasse ruumi, kus hoiti igasugust koli. Seal võttis T-1000 tapetult brauningu ja võtmed ning toppis laiba taha nurka. Varsti oli ta laua juures tagasi.
   "Kõik on korras," lausus ta naeratades. Naine tõstis pea ja nägi püstolikabuurist paistvat brauningut.
   "Vaata, et püstoli oma kohale paned."
   "Ahjah. Vabandust," lausus T-1000, tõmbas relvakasti endale lähemale, varjas selle kehaga ning tegi, nagu paneks ta püstoli kasti. Tegelikult pistis ta selle oma rinna sisse, ning püstol kadus nagu vette. Kui T-1000 oma käe rinnast ära võttis, taastus keha pealispind, riietus, nööbid ja nimesilt. T-1000 sulges kasti ja ootas, millal korrapidaja vajutab ust avavale nupule. Siis sisenes ta fuajeesse ning asus otsima isolaatorkambreid.
   Kaks igavlevat sanitari heitsid lähenevale valvurile vaid loiu pilgu. T-1000 tegi laual lebava skeemi järgi kindlaks, et patsient nr.82 on 19. palatis ning möödus kontrollpostist. Kaks ust sulgusid ta järel.
   Seejärel läks ta mööda kontrollpunktist, mis võretatud seinte tõttu nägi välja nagu puur. Laua kohale kummardunud Silberman kõneles seal midagi sanitariga ega kinkinud "Lewisele" isegi põgusat pilku.

   Viirastusena koridori libisenud Sara kuulis lähenevaid samme. Kiiresti, kuid tasa, avas ta oma kõrvalkambri ukse ja vilkas sisse, et oodata sammude möödumist.
   Sara pilk libises üle palati. Talle vahtis otsa tigedate linnusilmade ja värisevate kätega naine, kes oli kõvasti voodi külge seotud. Hakkab äkki röökima? Sara süda tuksus ärevalt. Otsekui õlekõrrest haarates pani ta näpu suule ja sosistas: "Tsss..."
   Naine noogutas aeglaselt ja arusaadavalt. Sara ohkas kergendatult. Piilus läbi aknakese ning nägi nurga taha kaduva valvuri kuju. Ta ootas, kuni sammud kadusid ning liikus siis edasi.
   Haigutav Silberman vaatas üle valvesanitaride töökohustusi. See laupäev oli pikaks veninud ning ta mõtles kuidas pühapäeval välja puhata. Siis tuli doktorile meelde, et lubas pühapäeval korraldada seminari naiste kuritegevusest ning püüdis kella vaadates meenutada, kus ja millal pidi ta olema. Silmanurgast tabas ta mingi liikumise.
   Sara Connor vajus talle peale ja surus mehe valvuripuuri nurka. Sanitar sööstis oma kumminuia poole, ent Sara jõudis ette, virutades Douglase nuiaga. Sanitari jalad nõtkusid ning ta pidas paremaks teeselda elutut olendit.
   Silberman tegi liigutuse alarminupu suunas, aga Sara andis talle käe pihta tugeva löögi. Doktor haaras randmest ja pistis röökima. Sara krabas mehel juustest ja lõi näoga vastu lauda, teine käsi virutas nuiaga allapoole põlvi. Silberman vajus põrandale, lüües lõua vastu lauaserva. Doktori näol peegeldus tõeline imestus:
   "Sa murdsid mul ju käe!"
   "Inimesel on sada viiskümmend luud, sa närakas. See on kõigest üks. Mitte liigutada!"
   Kähku tõmbas Sara käeulatusse arstimikasti, haaras süstla ja surus Silbermanile tagumikku terve pritsitäie rohtu. Nähes, et sellest on vähe, haaras Sara plastpurgi desinfitseerimislahusega, mida hoiti valvuriruumis, et ei tikutaks jooma. Sara pistis süstlanõela läbi plastmassi ja tõmbas kolvi täis.
   Silbermani silmad kargasid otsmikule, nähes viitteist kuupmillimeetrit helesinist surma.
   "Mida sa kavatsed teha?" kogeles ta.
   Sara tõmbas nõela plasttopsist ja surus selle Silbermanile kaela naha alla, aga pöial peatus enne vajutamist. Nüüd krahmas Sara doktoril kraest ja vinnas ta valveruumist välja.
   T-1000 peatus 19. palati ees ja vaatas ukseaknasse. Läbi helipidava ukse polnud kuulda, kuidas verise näoga Douglas appi karjus. Kuid T-1000-le piisas, ta oskas lugeda huultelt. "Avage uks! See kuradi lita on koridori pääsenud!" röökis Douglas. Tema imestuseks pööras valvur ümber ja jättis ta oma õuduses üksi.

   Hospidali peavärava kõrval peatus "Harley" terminaatori ja Johniga. Mootorimürast häiritud valvur tõstis pea.
   John ütles terminaatorile:
   "Pea meeles: sa ei kavatse kedagi tappa. Nõus?"
   Peale väikest kõhklust vastas kübor: "Hea küll!"
   John käis peale: "Vannu."
   "Mida pean tegema?"
   "Ütle lihtsalt: ma ei kavatse kedagi tappa." Ja John tõstis terminaatori käe üles, nii nagu vandeandmisel ikka tehakse. Terminaator vaatas poisile otsa ja tema mikrosüsteemses ajus sibasid igasugused variandid. Küll kõheldes selles, mida teeb, kordas terminaator zhesti ja lausus: "Tõotan, et ei tapa kedagi." Seejärel tuli ta mootorrattalt maha ja astus värava juurde.
   Väravavaht, aimates midagi ebatavalist, sammus vahimajakesest püstolit käes hoides välja. Terminaator lähenes, ta skannerid loetlesid vastase surmavaid kohti ning aju heitis need kõrvale. Terminaator haaras oma 45-millimeetrise ning tulistas väravavalvurit täpselt põlve. Mees kukkus oiates ja haaras põlvest.
   John ei uskunud oma silmi: "Miks sa seda tegid?"
   Terminaator lõi jalaga valvuri käest püstoli, purustas rusikaga telefoni, vajutas väravaajami nupule ja tuli tagasi ratta juurde. Nähes Johni nägu, ütles ta: "Jääb elama."
   Terminaator istus rattale ja nad sõitsid kiirabi jaoks määratud teed mööda tagavarasissekäigu juurde. John hüüdis oigavale valvurile: "Andke andeks, mister!"

   Isolaatorivalve jälgis monitori kaudu Sarat, kes hoidis pöialt Silbermani kaelas oleval süstlal.
   "Tehke uks lahti või muidu sureb ta enne kui jõuab põrandale potsatada!"
   Üks valvuritest raputas eitavalt pead. Teine võttis mikrofoni: "Võimatu, number 82. Laske parem doktor lahti."
   Silbermani nägu oli haiglakitli värvi, kuid ta üritas kavaldada: "Sa ei ole ju mõrtsukas, Sara. Ma ei usu, et sa seda teed."
   Naise hääl muutus külmaks sosinaks: "Sa oled juba küps, Silberman. Kõik siinviibijad kaotavad elu, see on kindel. Nii et ära eputa."
   "Tehke juba see kuradi uks lahti!" röökis valust krimpsus Silberman.
   Valvurid vaatasid teineteisele otsa. Viimaks vajutas üks neist nupule. Kaugemalasuv uks avanes metalse kolinaga.
   Sara tõukas Silbermani enda ees piki koridori. Enne tuli veel üks käsitsi lahtikäiv varbuks. Üks personalimeestest avas luku.
   "Nüüd tagasi!" käsutas Sara.
   Aega viitmata taganes too. Sara kamandas: "Mõlemad põrandale! Kähku!"
   Mehed kõhklesid. Sara käratas neile paar kõva sõna ja vajutas nõela täies pikkuses Silbermani kaela sisse. Too oigas valust, verenire jooksis mööda kaela. Kaks valvurit viskusid kohe kõhuli.
   Sara koos Silbermaniga möödus neist ning jõudis jalutussaali. Naine ei teadnud, et nurga taga ootas kolmas. Tehes sügava ettepainutuse nagu tangotantsija, haaras too mees süstalt hoidva Sara käe. Kohe pöördus Sara ja andis vastasele kumminuiaga kõri pihta. Rohkem polnud vajagi. Kuid Silberman rahmas lahti ja pistis jooksu, karjudes täiest kõrist: "Võtke ta kinni!"
   Kuulikiirul kadus Sara nurga taha. Üks valvuritest vajutas häirenupule.

   Isolaatori valveruumis seisis T-1000 ja jälgis korrapidajapuldi taga valvurit. Sireeni peale hüppas mees püsti ning nägi, kuidas "valvur Lewis" pistis käe... oma rinnakoopasse, võttis sealt püstoli ja suundus ukse poole.
   Seadaaegu lippas Sara suure hospidali teise tiiva koridoris nii, et paljad jalad kahhelkivipõrandal laksusid. Sanitarid olid tal kannul. Ta pöördus nurga taha, põrutades end hooga vastu seinu, aeglustamata sekundikski jooksu ning jõudis raudukseni. See oli kinni.
   Seljataga kostsid juba tagaajajate sammud.
   Raskelt hingeldades valis Sara võtmeid. Torkas lukuauku. Tagasiteed enam polnud. Sara avas ukse, lipsas teisele poole ja pööras riivi kinni just sel hetkel, kui esimene sanitaridest uksekäepidemest haaras. Too oli hilinenud vaid sekundi.
   Sara nägi oma piinajaid läbi ukseaknakese. Nood sobrasid võtmetes. Naine pöördus vaatama - ta asus vangla tüüpi koridoris, mis oli isolaatorkorpusest eraldatud rauast varbuksega.
   Sara jooksis ukseni, Pööras võtit ning sai võreukse valla just siis, kui seljatagant kuuldus eelmise ukse avanemine.
   Esimene sanitar jõudis koridori sel ajal, kui Sara ukse kinni lõi, võtit pööras ja nimme lukuauku murdis. Siiski polnud Saral aega võidurõõmu tunda - ta pidi oma poja juurde jõudma! Kuni Johni pole leidnud TEINE TERMINAATOR.
   Ärritunud sanitarid karjusid üksteise peale, püüdes tagajärjetult võtit lukuauku pista. Neile jõudis järele Silberman, kes hoidis käega oma valutavast kaelast. "Ringiga ette, kurat võtku!" karjus ta. Sanitarid keerasid kannapealt ringi ja jooksid Silbermani järel.
   Sara vaatas nurga taha ja nägi enda ees liftiuksi. Liftid olid vabad. Ta pidi just lifti hüppama, kui uksed avanesid ning sealt astus välja tema õudusunenägude tegelane mustas, verepritsmeid täis nahktagis, mustad prillid ees ja automaat käes.
   Sara püüdis peatuda, kuid jooksuhoog viis teda otse kübori poole. Paljad jalad libisesid põrandal ja ta kukkus jäädes päranisilmi vahtima nahkjopes kuju. Seal kadus ta meelekindlus, nii et ta isegi ei kuulnud, kuidas ta karjus ja mööda põrandat tagasi roomas nagu krabi. Tal oli tunne, nagu oleks sattunud aatompommi lõhkemisel tekkinud keerisesse. Vaadanuks ta tagasi, oleks ta näinud, et terminaatori kannul tuleb ta poeg John. Poeg aga märkas ema ja taipas kohe, mis on juhtunud. Ta karjus:
   "Ema! Oota!"
   Kuid Sara enda röökimine ei lasknud tal midagi kuulda. Meeletuna tormas ta tagasi põrgukoridoridesse. Terminaator ja John jooksid talle järele.
   Kui Sara jõudis koridoride ristumiskohta, lõi teda üks valges kitlis sanitaridest. Karjudes ja kallaletungijat tagasi tõrjudes veeres naine põrandale. Veel kaks sanitari hüppasid talle kallale.
   "Ei! Ta tuleb siia ja tapab meid kõiki!" karjus Sara. Sanitarid ei reageerinud, vaid haarasid tal kätest ja jalgadest. Nad isegi ei vaadanud sinnapoole, kuhu näitas Sara, vaid vajutasid naise vastu külma põrandat. Ilmus ka medõde, süstal peos.
   Sara venitas kaela ja nägi, et terminaator läheneb. Niivõrd sarnane esimesele. Ja nüüd, kümmekond aastat hiljem on ta jälle siin. SKYNET-i rändav relv, kes tuleb läbi aja ja kauguste, et teda tappa. Sara kisendas täielikus lootusetuses.
   Terminaator käitus kummaliselt. Hoides ühes käes automaati, haaras teisega üheksakümnekilose sanitari ning virutas vastu koridori kaugemat seina. Nätsti! kukkus too katki oma kaks ribiluud ega olnud sihukesest tutvumisest sugugi vaimustuses.
   Välkkiirelt kargasid kaks sanitari talle kallale. Tundus juba, et terminaator kadus kahe vägeva mehe alla. Siis aga käis otsekui sähvatus ja kaks keret kerkisid õhku nagu miiniplahvatusest. Üks lendas klaasidesse ja pääses hullemast tänu aknavõrele, ometigi ei jõudnud ta teadvus tänulikkust tunda. Teine sanitar murdis õhulennul maha kabinetiukse ja matsatas vastu lauajalga. Tõstnud pilgu, mõistis mees, et kumisev kahhelkivi (oli see põrand või lagi?) on mõtisklusteks parim koht, hoolimata ebamugavast poosist.
   Medõde, kes naljatades võis kahepuudase pommi üles tõsta, lõi tulnukat käelabaga, nii et tolle prillid maha kukkusid. Lööjal endal oli tunne, nagu oleks ta vastu betoonseina äianud. Terminaator pöördus ja tõukas naist ettesirutatud sõrmedega, rohkem suunda näidates kui lüües. Medõde paiskus mitu meetrit tagasi ja, kukkunud nagu pliiats, ei suvatsenud enam tõusta.
   Surunud selja vastu seina, jälgis Silberman toimuvat kaugemalt. Saral oli õigus - see mees pole inimene, pole inimese moodigi. Ja kui Saral oli õigus selles asjas, küllap on tal õigus ka muus. Kujuteldamatult kohutavad lood...
   Sara pilutas silmi oma surma kuju ees. Äkki nägi ta uskumatut pilti - tema kohale kummardus poeg.
   "Kas said väga viga, ema?" küsis John. Kuna Sara ei liigutanud oimugi, haaras poeg tal õlgadest ja raputas: "Ema!"
   Naine tundis poja sõrmi, ta hingeõhku ning lõpuks... ta mõistis, et see kõik on... ilmsi.
   Terminaator ulatas Sarale käe. Tahab vist aidata tõusta? Nüüd puhkes Sara hüsteeriliselt naerma. Kuid naer jäi kurku kinni, kui tehismees lausus:
   "Kui tahad elada, tule minu järel."
   Sara vaatas ringi. Sanitarid hakkasid teadvusele tulema. Alarm undas ikka veel. Varsti on siin uued valvurid. Poeg tiris teda käest:
   "Kõik on ju korras, ema? Ta on siin, et meid aidata."
   Kui Sara võttis oma värisevate sõrmedega kinni hiiglaslikust peost, käis ta pea ringi. Terminaator tõstis naise kerge liigutusega üles.
   John pöördus ja nägi kümnekonna meetri kaugusel, teispool võreust politseinikku. Ta tundis mehe kohe ära.
   Terminaator vaatas samas suunas, kuhu juhtis tähelepanu Johni ehmunud pilk. T-1000 hoidis käes püstolit.
   Sara nägi sedasama mis teisedki, kuid ülepinges keha ei suutnud midagi ette võtta. T-1000 sammus edasi. Kuna hospidalivalvur Lewis oli liialt kohmaka kerega olnud, võttis T-1000 jälle politseinik Austini kuju. See kuju astus vastu metallvarbu, kuid ei peatunud. Nagu tarretis litsus keha end läbi metallvarbade ning taastus seejärel täielikult.
   Silbermani lõug vajus nii ripakile, et süütamata sigaret huulte vahelt pudenes. Nüüd hakkas ka Sara üht-teist taipama. Nähes seda püdelat metalset massi, lendas ta peast läbi korraga kolm mõtet: See ei ole politseinik. See on miski tulevikust. See miski tahab tappa tema poega.
   Sara kõik lihased pingestusid - ta pidi jälle võitlema. Miski kolksatas. See oli metallvarbade taha kinni jäänud püstol. Too ainuke kõva asi.
   Terminaator haaras Johni tagumikust ja paiskas ta enda selja taha. Poiss haaras terminaatoril ümber kaela. Taganev terminaator ütles Sarale: "Põgene!"
   T-1000 tungis peale. Ta saabas astus terminaatori mustadele prillidele ja nood purunesid kriginal. Siis kärgatasid lasud. Terminaator tõstis ühe käega raske automaadi nagu püstoli ning tulistas vastu. Koridor oli lendavaid kuule täis. T-1000 oli auke täis. Vaarudes liikus ta edasi, mõõtes kuulide saabumistrajektoore ja avades tabamiskohas keha, et hoiduda sisemistest põrutustest. Kuulid ei peatanud, vaid üksnes aeglustasid ta edasiliikumist. Terminaator vajus nurga taha ja pistis jooksu. Sara oli juba liftis. Terminaator ja John hüppasid lifti ja vajutasid nupule "Keldrigaraazh". T-1000 lippas ennenägematu paindlikkusega nurga tagant esile just siis, kui liftiuksed sulguma hakkasid.
   Terminaator varjas jälle silmapilkselt endaga Johni ja Sara. T-1000 tühjendas oma brauningu nende pihta. Sara nägi - poleks terminaator neid kaitsnud, oleksid nad juba surnud. Kuulid tulid kõik väga täpselt.
   T-1000 viskas tühja relva minema. Lift aga ei liikunud ikka veel. Rapiiride moodi metallvardad torgati kahe uksepoole vahele ja hakati neid lahti suruma. Sarale paistis, et terminaator ebaleb.
   Ent terminaatorid ei kõhkle. Ta ootas rahulikult, millal ukse pilu suureneb niivõrd, et püssitoru läbi mahuks. Nüüd sihtis automaat otse T-1000-le näkku. Ja siis see juhtuski - lasukärgatused kajasid liftiruumis kõrvulukustavalt. Võis hetkeks silmata, kuidas T-1000 pea jäi räbalakerana vaevaliselt kaela otsa tolknema.
   Lift hakkas laskuma.
   "Mis see oli?" pomises Sara.
   "Vedela masina" valuaistinguid ei olnud tundeorganitena projekteeritud. Valu on organismi osade aisting, kuid sellel "organismil" polnud osasid. Igal molekulil oli ühtlasi kogu masina miniatuurne mudel. Kui tervikust eralduski mingi osa, sulas see uuesti ühte. Masina taastamiseks oli üksainus käsklus - leida põhimass ja ühineda sellega. Iga molekuli tegevusraadius oli neliteist kilomeetrit.
   Nüüd asusid T-1000 laialipaisatud jupid üsnagi üksteise ligidal. Niisiis - laskudest tekitatud shoki järel taastas T-1000 kiiresti ja täielikult oma "tervise" kui ka näo, et seal polnud näha kriimugi.
   Robot astus suletud lifti juurde, avas sõrmede-haarmetega uksepooled ning kukutas end kõhklemata liftisahti. Olles muide samade lennuomadustega nagu telliskivi, kukkus kahe korruse jagu allapoole.
   Kolm liftisolijat tõstsid pilgu, kui miski raske liftikabiini laele prantsatas. Terminaator laadis kohe haavlipüssi. Sara haaras kabuurist 45-millimeetrise ning suunas lakke. See "miski" tahab ta poega tappa.
   Krauhh - tungis habemenoana terav meetripikkune kroomitud ora läbi lae. Kõigest sentimeetrijagu Sara näost.
   Kohe vastas Sara püstolilaskudega. Põmm-põmm - jätsid kuulid auke liftilakke. Välgukiirusel kadus oda ja ilmus samas mõne sentimeetri kaugusel Johni peast.
   Haavlipüssi lasud tegid lae sõelapõhjaks, metallvarras aga välkus nagu õmblusmasina nõel. Sara ulus valust. Üks torgetest tabas teda õlga.
   Kostis meeldiv kellahääl ja süttis kiri "Keldrigaraazh". Uksed avanesid ning Sara tõukas Johni läbi ukseprao välja. Terminaatori silmad otsisid sobivat sõiduriista. Sealsamas seisvast "Harleyst" polnud kolme jaoks enam asja.
   T-1000 tagus liftilael endale paraja augu. Suure elavhõbedamullina vajus ta läbi selle ning muutus uuesti politseinik Austiniks. Ta keskendus vaid hetke, korrastades oma molekule ja andureid.
   Põgenikele lähenes sinivalge teenindusauto, suundudes sireenihuilgega väljapääsu poole. Sara hüppas selle teele ette. Pidurid kriiksatasid ja masin seiskus. Kahe käega püstolit hoides sihtis naine valvurit ning käsutas:
   "Masinast välja!"
   Juhile oli paugupealt selge, et see patsient on liialt hull, et kauplema hakata. Sara meelest polnud aga mees küllalt kiire. Ta vajutas päästikule. Mehe pea kõrvale tuuleklaasi tekkis auguke.
   "Kähku!"
   Kohe avanes uks ja valvur tuikus välja, käed taeva poole. Terminaator kargas ligi, paiskas juhi kaugemale ja istus ise rooli taha. Sara tõukas Johni tagumisele istmele, ise istus ette terminaatori kõrvale.
   Terminaator lõi käigu sisse ja vajutas gaasi. Rattad vingusid libedal põrandal. Kübor võttis püssi ja ulatas Johnile: "Lae püss uuesti." Poiss võttis jopetaskust mõned padrunid ja hakkas neid padrunisalve pistma.
   Terminaator sõitis mööda kaldteed tagurpidi üles. Sara klammerdus istme külge ja oli mõistust kaotamas, sest... lifti poolt tormas nende suunas T-1000! Ta oli täiesti vigastamata ning läks veel käigupealt kroomsulamiseisundist üle politseinik Austiniks. Terminaator andis Sarale 45-millimeetrise jaoks veel ühe padrunipideme.
   Garaazhist väljuski tagurpidi auto, mis suundus värava poole. John ulatas püssi terminaatorile tagasi. See pistis toru läbi avatud akna välja ja võttis tagaajaja sihikule. Autotuled valgustasid T-1000 nägu. Kübor tulistas metallmehe õlasse augu. Läikiv sulametall sulges ava ja haavast polnud enam jälgegi.
   Sara kummrdus aknast välja ja vajutas päästikule. Kaks esimest lasku läksid mööda, kolmas aga trehvas otse keset laupa. T-1000 kangestus hetkeks. Ta rinnal ja peas tekkisid lohud. Enda taastamise asemel suunas surmamasin oma
energia edasiliikumisse. Väravast ta lausa tormas läbi.
   "Hoia!" ütles terminaator, pöörates autot 180 kraadi. T-1000 jõudis aga juba päris ligi. Terminaatori käsi vahetas käiku, jalg vajutas gaasipedaali põhja. Auto rapsas kohalt.
   T-1000 tegi hüppe ja kukkus autole. Ta käed läksid üle metalliseisundisse, nendega lõi ta katusesse augu. Sibades jalgadega ikka veel mööda teed, lõi robot teise käekonksu auto tagaosasse.
   "Juhi autot," ütles terminaator Sarale ning upitas end aknast välja.
   Sara haaras rooli ja vajutas gaasi. Auto kihutas 130-kilomeetrise tunnikiirusega. John nägi läbi tagaklaasi, kuidas T-1000, hoides ühe käega autost, valmistub teisega lööma. Poiss kükitas maha just siis, kui käsi läbi klaasi tungis. Raudkonks möödus juuksekarva kauguselt Johni peast. T-1000 virutas veel korra ja valmistus ettehüppeks. Samas tõstis terminaator püssitoru ja tulistas.
   T-1000 käsi murdus ülaltpoolt seda metallhaaratsit, millega ta autost kinni hoidis. "Politseinik Austin" veeres autokatuselt. Sõiduk tormas endise kiirusega edasi. Nagu kivi kukkus "politseinik" teele, kuid oli silmapilgu pärast jälle püsti. Ta nägi kaugenevaid autotulesid ja hakkas astuma. Eesmärgist ilmajäämine ei tähendanud talle midagi. Sisemised kronomeetrid olid küll terminaatoritel, kuid T-1000 need puudusid. Selline oli SKYNETi viimane mudel. Ajaarvestus on nii mõnigi kord kasulik, kuid ei ole enamasti määrav jälitamisel. Olenditele, keda pole võimalik tappa, peatada ja kes ei tunne väsimust, pole aeg üldse määrav.
   "Kurat võtku, John, sa peaksid targem olema! Sinu elu tähendab liialt palju ning sa ei tohi sellega minu pärast riskida! Ma hoolitsen ise enda eest. Sa oleksid peaaegu hukka saanud!"
   Naise lõug värises. Nüüdki veel püüdis ta Johni suruda mingi supermani raamidesse. See kõik oli muidugi poisi jaoks liiast, aga naine ei märganud seda. Pisaraid tagasi hoides karjatas poiss: "Ma... ma pidin su sealt välja tooma! Vabandust, kuid..." John mõtles, et terminaatori tühjadeski silmades leidub rohkem kaastunnet kui ema omades. Ta tahtis kohutavalt nutta, nägu tõmbuski krimpsu. John pöördus kõrvale. Sara nägi, kuidas poiss hoidis nuukseid tagasi. Seekord kõneles ta pehmelt, isegi süüdlaslikult:
   "Jäta, jäta nüüd! John, siin ei tohi nutta. Teised lapsed võivad seda endale lubada, aga sina mitte."
   Terminaator suunas ühe silma poisile, kes kiirustades silmi pühkis. Ta nägi, et neist jooksis vedelikku. Kübor otsis oma mälust midagi taolist, kuid ei leidnud. Kas poiss vigastas silmi?
   "Mis su silmadega lahti on?" küsis terminaator.
   "Ei midagi," vastas John napilt ja tõmbas varrukaga üle nina.
   Sara ohkas, saades aru, et on liialt pinge all; ta püüdis oma mõtteid korrastada. Kuskil hinges tekkis ähmane tunne: kui ebaõiglane ta on oma poja vastu... Pole kerge üksikul naisterahval kasvatada poega. Kui aga sellest pojast peab kõigele lisaks veel inimkonna keskne kuju tulema, siis on lood päris hullud. Et saada selgeks ellujäämise kunst, pidi Sara õppima tugevust, pidi endast tõukama võime armastada ja hell olla. Kui ta selle saavutas, oli kõik lihtsam. Kuid kõige eest tuleb maksta - Saral ja pojal polnud normaalset elu. Kogu see värk oli ettevalmistus üleilmseks sõjaks. Sara armastas väga oma poega, kuid kartis, et oma tunnete näitamisega muutub ta nõrgemaks. Johnile oli vaja jõudu, tarkust, relvatundmist, mitte aga armastust. Ja nüüd - selline viha Johni silmades! Tõesti, kõige eest on väga kallilt makstud. Sara mõtles praegu üsna masina sarnaselt. Naine pöördus terminaatori poole:
   "Niisiis, mida sa kõneled endast?"

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk